Müürileht

EP „Heavy Glow” on justkui teismeline, kes ennast otsides aja möödudes oma minapildiga aina paremini sina peale saab.

Kaido Kirikmäe kuskil Kesk-Eesti talus küünlavalgel ning akude abiga laivis askeetlikult techno’t kokku miksimas võiks manada enne kuulamist silme ette mingisuguse tammsaareliku itkupalade jada, ent antud plaadil on kuulda hoopis tänapäevast ning mitmekesist elektroonilist kompositsiooni.

Kauamängiva kokkupanek on korralik töö. Kõige muu juures (lindistamine, miksimine jne) tuleb algul kompositsiooniliselt nelikümmend minutit huvipakkuvat muusikat kokku mõelda.

Igiliikurist pungilegendi Kurjami näiline regressioon ajalukku uue albumiga „Surm tappis ära” on tegelikult igati loogiline: kui tänapäeval punkarid ja hevivennad enam lõuga ei saa („Seda kurb on vaadata”), siis miks mitte võtta ette aeg, mil eestlased igal pool tappa olevat saanud.

DJ Stingray kokku arranžeeritud miksteip/playlist Tresori sarjast „Kern Vol. 4” nõretab naivistlikust tulevikuelektrost.

Jesse Kanda helikunsti jaoks esmakordselt kasutusel oleva pseudonüümi doon kanda värske EP „heart” tekitab kuulajale ettekujutuse põhjamaisest kurvast klounist.

Split-väljaannetel on tihtilugu üks sümptom – nimelt on idioodilegi selge, kumb grupp kuulatava pala kokku meisterdas. „Endamisi Varas” – Endamisi Salamisi ning Luurel Varga kombokassett – seda muret ei tunne (kui just tracklist’i abi ei kasuta).

Klassikaline lahendus deep house’i identiteedikriisile – kas olla tantsumuusika või mitte – on tantsumikside paigutamine EPle vastukaaluks originaalpalale, mille ümber artisti motivatsioon ning ambitsioon tihtilugu keerlevad.

Retropaukudega kaunistatud audioatmosfääri nõretis „Ultra” paneb kuulajat küsima, mis hetkel on juba tehtu kordamine ebaoriginaalne.

Oma rolli taustahelina täidab album täielikult, paitades pulseerivate helidega kõrvatrumme nii, et aju sellest suuremat aru ei saa – seesama eikellegimaa efekt, kus muusika hõljub vaid teadvuse piirimail, hoides kuulajat oma esiletükkivamate momentide kütkeis.

Härra Ekke Västriku pikaltmängiv krabab esmalt tähelepanu palade ebatavapäraste narratiivsete pealkirjadega „Can’t I...”, „In General...” ja „Meanwhile...”. Elektroonilise muusika, žanri, mis on vokaali puudumise või vähemalt alatähtsustamise poolest lausa kohati pealetükkiv, on see üsna tabav lüke.

Nihilist on see tüüp, kes kuseb avalikus kohas, tsiteerides mendile Kanti. Hiljem, kui ta on jõustruktuuride esindajad politseibussis persse saatnud, masterdades selleks Eminemi lugu „The Real Slim Shady”, tuleb politseil luua toimunu hindamiseks erikomisjon. Avaldame sõnaalbumi platvormist, mida nii mõnigi loeb, aga salgab. Pane klapid pähe ja saad teada, kuidas, kes ja miks Nihilisti teeb.