Müürileht

Ühest 1986. aastal ilmunud (võib-olla lausa prohvetlikust) käsitlusest ja selle vaieldamatutest seostest praeguse pretsedenditu pandeemiareaalsusega silmitsi seisva ühiskonnaga.

Loomulikult me tahaksime olla Homo sapiens’i liigi üllaimad isendid, kelle otsused on ratsionaalselt läbi tunnetatud, mõttekäigud toetuvad raudsele loogikale ja elukogemus on tsementeeritud empiirilise tarkusega.

Klassikalise töölisklassi hääbumisega on vasakpoolne mõte koondunud ülikoolidesse. See on toonud kaasa põhimõttelise muutuse: rassi...

Teame ajaloost, et finantskriisid kollitavad rikkaid riike keskmiselt iga 28 aasta tagant. Kui eelmise krahhi järel üritati panku regulatsioonide toel stabiliseerida, siis nüüdseks on hakatud Ameerikas suurematele pankadele juba järeleandmisi tegema.

Kliimamuutuste inimtekkelisus on vallandanud ilmselt paljudes inimestes intensiivse sisemise dialoogi teemal „Mida saan mina ära teha?”. Siin on üks toitumisele keskendunud näide kõigile neile, kes pole seda dialoogi veel alustanud või on jooksnud selle käigus ummikusse.

Kas 17 000 elanikuga linnas on võimalik püsti panna kõrgtehnoloogiline ettevõtlus? Tööstuslinn Viljandi näitab, et inspireeriv lugu ning põnev toode meelitavad väikelinnadesse tagasi nii investeeringud kui ka oskustööjõu, rääkimata üleüldisest mainekasust.

Eetilised kaalutlused suunavad juba ammu seda, mida me suhu topime või selga paneme, viimastel aastatel järjest enam ka seda, kuidas me meelt lahutame. Mis ohverdusi tuleks meil teha, et tippsporti iseloomustav fänlus väärtustaks midagi muud kui iga hinna eest võitu?

Haavatavate ühiskonnarühmade suhtes tihedamaid rünnakuid põhjustava vaenukõne ohjeldamiseks on tulnud käibele mõisted „no-platforming” ja „deplatforming”. Kas tegu on sõnavabadust piiravate praktikatega?

Kui süüvida sõnavabaduse filosoofilistesse alustesse, leiame eest arusaamad, mis peaksid loogiliselt lõpuni mõelduna igaühe vaenukõne piiramise suhtes ettevaatlikuks tegema.

Konservatiivide levinud narratiivi kohaselt käib mööda ülikoole ja sotsiaalmeediat ringi üks tont, kes summutab arutelusid, vaigistab kriitikat ja kirjutab ette, kuidas on kohane kõneleda. See tont on poliitkorrektsus, mis pakub mugavat kattevarju vaenukõneks.

Kuidas suhtuda seadusandlusesse, mis on küll sõnades vaenukõne hukka mõistnud ja peab seda karistamisväärseks, kuid ei suuda seda põhimõtet praktikas rakendada ega soovi seda ministri isikus silmanähtavalt ka teha?

Viimastel aastatel on kinnisvaraturul sagenenud juhtumid, kus korteri või toa väljaüürimisest keeldutakse inimese nahavärvi, rahvuse või puude tõttu. Karmimate näidete puhul kaasnevad üürileandmisega ette teatamata „kontrollkäigud” või diskrimineeriv sildistamine ja põhjuseta äkiline äraütlemine juba lepingu sõlmimise etapis.