Müürileht

Selle nädala lõpus, täpsemini 6.–8. oktoobril, on võimalik näha elektroni kunstisaalis Liisbeth Horni lavastust „Tõsielu laulikud”. Istusime Liisbethiga maha, rääkisime muidugimõista uuslavastusest, aga ka varasematest õnnestumistest ja ebaõnnestumistest, etenduskunstidesse usu kaotamisest ja selle taaskordsest leidmisest.

Võimalik, et kõik ei tea seda veel või on selle vahepeal ära unustanud: eesti popmuusikas ei pea tegema seda, mida teised ees teevad.

Meie suurt armastust maasturite vastu võib seostada lombi tagant tuleva kultuurilise mõju ning sealse seadusega, mis seadis 1975. aastal sõiduautode kütusetarbimisele senisest rangemad piirangud.

Judith Partsi esimene sooloalbum on õhuline ja sensuaalne, isegi nõiduslik.

Hoolimata progressiivsetest muutustest muusikatööstuse tagatubades peavad naised pistma endiselt rinda traditsiooniliste soorollide stigmadega.

Tõnis Vilu otsib erateede rägastiku vahelt rannajoont.

Ahistav jälitamine on üks lähisuhtevägivalla liik. Korduv, tahtevastane ja ulatuslik eraellu tungimine, mis ahistava jälitamisega kaasneb, võib olla ohvri jaoks laastav, mõjutades tema elu nii psühholoogiliselt, sotsiaalselt kui ka majanduslikult.

Bassimuusika renessansist on viimasel ajal palju räägitud ja Dima Disk tõestab oma EPga ilmekalt, et reivimuusika eilne on praegu aktuaalsem kui kunagi varem.

„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord astusime skulptor Sarah Nõmme stuudiosse.

Kuigi tunnetuslikult on privaatsus inimeste jaoks väärtuslik, on selle mõiste tagant tasahilju kadumas see, mida me sisuliselt oskame, soovime või viitsime oluliseks pidada. Esmalt kaovad sõnad ja keel, alles jäävad vaid ebamugavustunne ning hägune mälestus teistsugusest maailmast.

Kodu kujutatakse ja kujutletakse sageli kui „linnupesasarnast” paika. Romantilise nägemuse üks osa on ka täielik vabadus ise olla ja ise teha ehk „oma tuba, oma luba”. Paljus on privaatne kodu siiski illusoorne, sest ikka ja jälle on ühiskond sellesse oma ideede ja normidega sekkunud. Teisalt ei ulatu idee privaatsest kodust sugugi ürgaega.

Lõuna-Koreas levib fenomen, et avalikesse tualettruumidesse, motellitubadesse ja teistesse privaatsust eeldavatesse kohtadesse paigaldatakse salakaameraid, mille ohvriteks on enamasti naised. Kuidas mõjutab see naiste igapäevaelu ja mida näitab Korea ühiskonna kohta laiemalt?