Müürileht

Eestil diagnoositi uimastisõltuvus millalgi nullindate alguses. Sellele eelnes eiramisfaas ja järgnes pikem periood vangistuses. Kahjusid vähendades on Eesti taas uuele elule turgutatud. Nüüd vaidleb raske diagnoosiga patsient oma raviarstiga, et vähemalt meditsiinilise kanepi manustamine tuleks talle kasuks.

Disainiöö vallutab taas me pealinna 12.–18. septembril. Nagu ikka, näeb programm ette töötube, näitusi, showroom’e, professionaalide ja disainikoolide väljapanekuid, välkloenguid, disainioksjonit jne. Tutvuda saab uuema eesti, austria, portugali, rootsi, poola, tšehhi, slovaki ja ungari disainiga.

Ken-Marti Vaheri maailmas on narkopoliitika selgelt piiritletud. Kanepiregulatsioonid jäävad nendest piiridest välja. Lihtsate lahenduste asemel soovib Vaher rääkida uimastiprobleemi kiretust argipäevast, mis panevat lugeja aga juba viiendal lausel haigutama. Tegime siiski proovi.

Festivali Stencibility korraldaja Sirla kritiseerib majaseintele tänavakunsti pähe tellitud hiigelmaalinguid, millel pole midagi pistmist teostega, mis tekivad avalikku ruumi ilma linnaisade õlalepatsutuseta.

Paljud meist on üles kasvanud Mait Vaigu laulusõnadega, teismelistena Metro Luminali ja Vennaskonda kuulates näiteks. Septembrinumbris saame vastused küsimustele, mis suhe Vaigul õigupoolest kristluse või religiooniga on, kuidas ta eelnimetatud legendaarsetesse muusikakollektiividesse sattus, kui palju lugusid on ta kirjutanud joobes peaga (vähe, kui üldse) ja kuidas võib igavus olla produktiivne.

Vastuseis süstlavahetuspunktile, esikoht narkosurmade edetabelis, gentrifikatsioon, meeste ülikõrge riskikäitumine – need on kõigest mõned sümptomid, mis iseloomustavad neoliberaalse siirdeühiskonna patoloogiaid. Kui kaua me saame veel nendele läbi sõrmede vaadata?

Ma mäletan, et tegin elus esimest korda LSDd 18-aastasena. Minu kogenud punkarist sõbranna, kellele ma tema hulljulgete pealehakkamiste tõttu ikka alt üles vaatasin, oli mulle juba pikalt rääkinud, et see on lihtsalt nii lahe tunne. „Sa ei kujuta seda endale ettegi!”

Poolteist aastat tagasi sai Buddha Lounge’i võlvide all alguse peosari Eufoonia – „pehmekõlalisema, kuid sugugi mitte pealiskaudse tantsumuusika üritus, mis hõlmab endas kodumaist varjatud ja vähem varjatud talenti”, nagu nad ennast ise defineerivad. Peosarja ellukutsujaks on Alo-Indrek Võsu, kes veab üritust koos Villu Veskimäega ning jagas Eufoonia kaubamärgi all toimuvat ka Müürilehega.

Kanep kasvas metsikult, kommunistlike monumentide jalamilt korjati moone, astmaatikutele määrati psühhoaktiivseid sigarette ning aknapesuvedelikust sai end pilve tõmmata. Nõukogude Liit võib tagantjärele tunduda rõhuva riigikorrana, ent kes otsib, see leiab ning ka tol ajal mõeldi välja viise, kuidas saavutada kõrgendatud vaimseid seisundeid, kirjutab Terje Toomistu värskes Müürilehes.

Müürilehe homme ilmuvas narkoteemalises septembrinumbris kaevub sotsiaaliatoimetaja Henri Kõiv raportikuhjade alla, kulutab ametnike uksi, tuhnib ajaloos ning veedab aega narkopoliitika aktivistide seltsis, et saada aimu, kas Eesti narkopoliitikas on kõik nii lootusetult halvasti, nagu distantsilt vaadates paistab.

Eesti suurim teatrifestival DRAAMA on juba alanud. Sel aastal on asjad veidi teisiti, mille puhul kutsusime kiirkohtingule nii festivali kui ka Tartu Uue Teatri loomingulise juhi.

Homme, 6. septembril kell 17 tutvustab kunstnik Maria Kapajeva oma kahekuise residentuuri tööprotsessi Narva kunstiresidentuuris, kus ta tegeleb Kreenholmi manufaktuuri sotsiaalse pärandiga.