Müürileht

Möödunud neljapäeval tähistati Sõltumatu Tantsu Lava ehk endise Sõltumatu Tantsu Ühenduse 10-aastaseks saamist sünnipäevaprogrammiga DekaTants.

PÖFFi raames linastuv Islandi film „Jäärad” on lugu armastusest peremehe ja tema loomade ning armastusest inimeste vahel.

Reedel, 27. novembril maandub Sinilinnus UK pinnase viimaste aastate üks eklektilisima elektroonilise muusika pagasiga produtsent Randomer.

Sel nädalavahetusel, 27. ja 28. novembril toimub Tallinnas aadressil Tulika 9/11 (jah, sealsamas, kus asus varem klubi Ulme) alternatiivsele elektroonilisele muusikale suunatud klubi ASUM avamispidu.

Käesolev vinüül „Planetarium” on hea näide sellest, mida muusikakriitik Simon Reynolds nimetab retromaaniaks. Lühidalt öeldes on retromaania püüd uuesti üle teha või leida minevikust midagi uut.

Seksoundi „Kohaliku ja kohatu” kogumikel on küll suurepärane nimi, kuid samahästi võiks pealkirjaks olla ka „Olukorrast riigis”. Alati saab teada, et tohoh, mõni kooslus ikka tegutseb veel. Või siis träkilistis on mõni täiesti tundmatu nimi, kellest ei kuule enam kunagi.

Indie kultusbänd Mercury Rev on unest ärganud ja muusikamaastikule naasnud. Viimased seitse aastat loodusdokkidest jääkarude elusid silmitsenud vanamehed on mõistnud, et nooremaks nad enam ei muutu ja leidnud endas taas unelmad, mille poole püüelda. Ja tulnud on nad nüüd sügisesse hästi passiva uneleva popiga, millesse on tähnitud sisse ka pisut psühhedeelsust.

Elementaarne rõõm Mart Avi uue kauamängitava üle on minus nüüdseks ca pool kuud asu otsinud ja „Humanista” juba aasta parimaks plaadiks kinnitanud, kuid loodetavasti jätkab teos praegu, mitme kuu ja aasta pärast endiselt enda ümberleiutamist.

Pärast mõneaastast vaikuseperioodi ning viimatist vahtkonnavahetust on Laika Virgin tagasi uuenenud koosseisus (Indrek Ups, Siim Raidma, Joosep Voolmaa) ja uue kauamängivaga, et eksperimentaalsematel radadel helisid väänata.

Kannelseelikud, millel musitseerivad Anett Demjanov ja Marita Lumi, suudavad pakkuda heas mõttes keskmisest ettearvamatumat muusikat, mis tõuseb teatud hetkedel täieliku elamuseni.

Andrei Liimets arvustab lühidalt kolme PÖFFi filmi, millest ühes vaadeldakse matšolikku mõõduvõttu absurdi kiskuva huumori kaudu, teine kajastab räpast intriigi puhtalt ja peenetundeliselt ning kolmandas kihutatakse võistlushobuste seljas piitsahoope kartmata.

Režissöör Jaco Van Dormael on võtnud ette vana ja uue testamendi ning ehitab oma filmis „Uhiuus testament” nende ümber absurdi- ja satiiriprisma.