Müürileht

„Pühamäe” lugu jutustatakse toataimedele. Nemad kuulavad kannatlikult vaikides, oodates peatükkide vahel vaid sõõmukest vett ehk. Aga seda nad ei saa. Õnneks on lugu lühike ja taimekesed ära närtsida ei jõua. Hiljem kindlasti närtsivad, aga sellest me enam ei kuule. Raamat saab enne otsa.

Kui keegi peaks tahtma panna kokku nüüdisaja kõige ambitsioonikamate ettevõtjate edetabelit, trooniks seda suure tõenäosusega Elon Musk. Mees, kes üritab keskkonnasõbralikke elektriautosid ning odavaid kosmoserakette projekteerides maailma päästa. A man on a mission.

Suve viimastel päevadel ilmus eesti keeles Dave Eggersi „Ring” („The Circle”, 2013), mis astub oma problemaatilise utoopiakäsitlusega dialoogi näiteks Orwelli klassikalise teosega „1984” ning Huxley võrreldavalt klassikalise „Hea uue ilmaga”, kuid oma tehnoloogiliselt nüüdisaegse käsitlusega puudutab see tänapäevasemaid inimesi ehk otsesemalt.

14. novembril Erinevate Tubade Klubis toimuv TIKS leiab aset koostöös PÖFFi alafestivali Just Filmiga ning toob Eestisse plaadifirmade Kojak Giants Sounds ja Traveller Records bossi DJ Ioniku.

Küsimus inimliigi ja moodsa kultuuri jätkusuutlikkusest on alles viimastel kümnenditel rahvusvahelist kajastust leidnud. Kummati võib väita, et uutes oludes jäävad kestma ennekõike lokaalsed, rohujuuretasandil organiseerunud, majanduslikult eneseküllased ja pärimuskultuurist lähtuvad mikrokogukonnad.

Tehnoloogiauudiseid lugedes võib tekkida tunne, et iga päev toob mõne uue revolutsioonilise nutividina või maailma uueks loova rakenduse. Kainem pilk annab aga tunnistust, et riigid on innovatsiooniveduritena tagasi tõmbunud, üleüldine riskijulgus langenud ning murrangulistena reklaamitud uuendused pigem inkrementaalsed.

Gagarini kosmoselend, Neil Armstrongi esimene jalajälg kuul, raudse eesriide taga küpsenud aegumatud funk’i-rütmid – nendest lähtepunktidest kogutud inspiratsioonist on traageldatud osavalt kokku bändi Estrada Orchestra ridades ning YouTube’i kanaliga Funked Up East tuntust kogunud Misha Panfilovi värskeim muusikaline kõrvalehüpe.

11. novembril esietendub Kanuti Gildi SAALis Maike ja Iggy Lond Malmborgi uuslavastus „99 Words for Void” („99 sõna tühjusele”), milles võetakse käsitlusele humanismi ja „euroopalike väärtuste” taust ning neoliberaalse poliitika tagajärjed.

Kas unenäoline planeet või fantaasia Marsist ongi ainus viis nüüdisaegsest kapitalismi-düstoopiast pääseda? „Õnnelik ruum” tähendab jõudmist seisundisse, kus su keha ei allu tarbimissunnile, vaid hoiab alal oma subjektsust. Y-galeriist on saanud varjend neoliberalistliku õuduse eest.

Heitsime Tallinna Ülikooli popkultuuriteooria lektori ning muusikakriitiku Tõnis Kahuga pilgu utopismi kuldaega, kus troonisid kosmoselennud ning õitsesid tulevikuvisioonid. Kas kõige selle on vahetanud välja düstoopiline Zeitgeist?

Ma ei tea vist kedagi, kes saaks öelda, et tal on palju aega. Kõigil on ikka pigem pidevalt kiire. Neid, kes ei reageeri meilidele paari päeva jooksul, peetakse juba väga omamoodi tegelasteks. Tehnoloogia areng on asendanud küll tööjõu tehastes robotitega ja kiirendanud hüppeliselt asjaajamise kulgu, aga suuremat vabadust see tavalisele tööinimesele pole siiski andnud.

Homme, 6. novembril kolib Sinilindu taas Haigla Pidu ning seekord tuuakse Tallinnasse kõrgelt hinnatud Berliini muusik Max Graef.