Müürileht

Paljude tänavusele melosuvele on lisanud värvi vaimustus „Esto-muusika” valdavalt vähetuntud või lausa tundmatute helindite üle, aga kindlasti on selle kolmikplaadi mõju kestvam. Kui „Ulgu-Eesti” kirjanduspärandit on juba aastakümneid uuritud ja taasüllitatud, siis pagulaspopi osas võib enam põhjalikke avastusretki ja arutelusid loota alles nüüdsest; siin on selle ajaloo avapeatükk või isegi kolm esimest.

Hot Kommunisti esimesed lood ilmusid erinevatel kogumikel juba 1997. aastal, aga sealt oli raske aimata sellist terviklikku nägemust kui see plaat. „21. sajandi kodu” ühene liigitamine pungiks – liikmed on ennekõike tuttavad mitmest tuntud eesti punkbändist, nagu JMKE ja Psychoterror – oleks väär ja on ilmselt ka selle plaadi mõistmise (või mõistmatuse) peamiseks põhjuseks, sest Hot Kommunisti debüüti peaks minu arvates kuulama hoopis teistel alustel.

Tartu Kunstimajas sügise hakul avatud olnud Eda Lõhmuse näitusele „Põld / Field” oli maalide ja videote kõrval toodud eksponeerimiseks toatäis mulda. Tartu Ülikooli filosoofiadoktorant Henrik Sova kirjutab, mida põld kunstis tema jaoks tähendab.

Lõuna-Eesti juurtega õhulise progepopi bänd Talamak on saanud neli aastat pärast avalikkuse ette ilmumist valmis oma esimese EP. Võimekate ja muusikaalaselt haritud interpreetide koostöös valminud plaat on kõrge tasemega sisse mängitud ja üldiselt pettumust ei valmista.

Artur Lääts oli DJ-puldis, kui 2012. aasta septembris sai EKKMis avapaugu techno-pidude sari Mürk. Vaevalt oskasid nad Mürgi (pro)mootori Hugo Murutariga kohe arvata – unistada küll –, et sellest kasvab ühel päeval välja samanimeline plaadifirma. Nüüd on see aga tõsiasi ning katalooginumber MRKR001 ilmus ametlikult eelmisel nädalal.

Argo Vals kirjutab oma uue, järjekorras teise kauamängiva tagakaanel, et albumil olevaid lugusid innustasid looma öö ning minutid, mis eelnevad päikesetõusule. Palad on kantud pigem novembrikuisest ööpimedusest kui suvisest hämarusest. Järelikult on öö pikk. Aga mitte lõputu. Täpselt paraja pikkusega.

Seekordses ;paranoia veerus avaldame katkendi Taavi Noveki veel ilmumata romaanist (ilmselt „Kuma”). Juttu tuleb kolmest kanast, autodest ja alkohoolikutest. Peatükk lõppeb õnnelikult.

Kurikuulus purgijook, milleta ei möödu ükski tõsine mitmepäevane pidu ja mis on ilmselt nii mõnelegi lugejale tuttav juba lastetoast.

Ooperi taasesitamine elava laiba meetodit kasutades, minutilistest performance’itest koosnev postdigitaalne ajakiri, vaguniplatvormile ehitatud saun – selliste ülesannetega pidid graafilised disainerid Asteriski suvekoolis rinda pistma.

...Müürileht. Voina asutaja Oleg Vorotnikov andis rühmituse blogis Free Voina teada, et 22. septembril Moskva...

Müürilehe toimetusse laekus suve viimastel päevadel veiniplekkidega ümbrik. Peale oli kirjutatud „Suurimatelt kultuurisõpradelt” ja postmargil ilutses vahutav õlu.

Tänavusel suvel ei näinud kinolinal karmimat alkohoolikut kui menukomöödia „Nagu hunnik õnnetust” peategelane Amy, krapsakas kahekümnendates ajakirjanik, kes on teinud kindla otsuse täiel rinnal elu nautida ja mitte raisata aega millelegi nii tüütule kui püsisuhted.