Müürileht

Emotsioonid, millega puutub kokku inimene, kelle lähedane on kõrges eas haavatavasse seisundisse sattunud, varieeruvad kaastundest ja vihast enda tulevikku vaatamiseni.

Tuleviku toit valmib üha vähem suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Aina rohkem pannakse rõhku tervisele ja keskkonna säästmisele ning tuuakse menüüsse ootamatuid tooraineid.

Keskustest kaugemal elavate inimeste elu pole kuidagi vähem tähenduslik kui jõukal Harjumaal. Piirkondlikul ebavõrdsusel ja kihistumisel on pika vinnaga tagajärjed kogu ühiskonna jaoks.

Demokraatiat ohustavad kaks väärarusaama: ühte esindavad härrad, kes käsitlevad ühiskonda orgaanilise tervikuna ja hindavad kodurahu, teist luuserid, kes võimendavad väärtuspõhist klassivõitlust. Kui esimene summutab poliitilise konflikti, siis teine ajab selle äärmusesse.

„Ei ole kurvemat vaatepilti kui ülikooliharidusega kolmekümneviiesed või viiekümnesed, kes närivad tühja pilguga, säde kustunud silmist, ekraani ees püüdlikult närimiskummi: film ja televisioon on vaimule samamoodi sisutu närimiskumm nagu raadio kõrvadele.”[1] – Henri Peyre, Yale’i ülikooli professor, 1944

Ma ei saagi aru, mis toimub. Ilus maa ju ja toredad inimesed. Aga kodanikud kõnnivad ringi, turjad vimmast pinevil, sõrmenukid valged, silmad kurdude keskel kalgilt kollased. Nad tuututavad oma autodes, nagu käes oleks viimnepäev, ja saadavad kaasmaalastele läbi tuuleklaasi hääletuid raevupuhanguid.

„Ületundide tegemine”, „pidev tööle mõtlemine” ning „kannatamatus” on vaid mõned märksõnad töönarkomaania iseloomustamiseks. Mis nähtusega on tegu, millal see kahjulikuks muutub ning kuidas sellest ringist välja murda?

Iga tekst on poliitiline, oma aja ja ühiskonna peegel. Kuidas, missugustes vormides ja rollides näeme riiki ilukirjanduses – düstoopiates, utoopiates ja nende vahele jäävas hallalas?

Kogu suure rõõmu, lusti ja lillepeo kõrval pakub ülikooliaeg ka ohtrasti muret või lihtsalt täiesti jaburaid olukordi. Seda põhjusel, et akadeemia ei olegi tegelikult normaalne koht või seisund, vaid just säärane, kuhu draamad ja anomaaliad on lausa sisse kirjutatud.

Eesti meedia on arendanud maaelu käsitlemiseks välja narratiivse vormi ja terminoloogia, kus tegevuspaigaks on külaesine pood, tegelasteks eluheidikud ja kulissiks lagunenud majad. Selline kujutamisviis viitab kulunud mõttemustritele ning peletab samas eemale uusi elanikke.

Sisemise arengu üks eeltingimus on kannatus, mis paiskab meid vahepealsusesse, pühasse ja rituaalsesse ruumi. Initsiatsiooniriitustele omast valulikku ego suretamist tuleks aktsepteerida, et tunda ennast osana millestki suuremast.

...Jaan Rõõmus on graafiline disainer, illustraator ja tüpoarheoloog.