„1995” EKKMis: kuidas suhtuda?

Platvormkingad või värvilised tossud, kõrge värvliga kivipesuteksad ja veidi liiga suured dressipluusid – 90ndad on kindlalt tagasi. Kas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kahe kümnendi tagust aega uuriv näitus toob vaatajani olulise kultuuripärandi või sõidab populistliku manöövrina moetrendidel?

Anekdootlikult aus filmikunst

15.-20. septembrini Tartu Elektriteatris toimuva Aki Kaurismäki retrospektiiviga tuuakse suurele ekraanile režissööri filmides peituv empaatia ja truudus oma kaasmaalaste vastu, mille tõestamiseks lavastaja pidevalt samu näitlejaid kasutab või soomlastel Pariisis kohutava aktsendiga prantsuse keelt purssida laseb.

Alkohol moodustab tapeedi meie ümber. Intervjuu Riina Raudsega

Liikumise „Joome poole vähem!” eestvedaja Riina Raudne on toonud aastaid vindunud alkoholidebatti suure sõõmu värsket õhku. Moodsa karskusliikumise asemel on tegemist hoopis autentsusliikumisega. Riina soovib päästa eestluse alkoholitööstuse nähtamatu karvase käe, osava müüdiloome ning riigi tegevusetuse küüsist, mis on kujundanud olukorra, kus üksteisega rääkimiseks tunneme vajadust purjus olla.

Inimestest ja nende väljamõeldud sõdadest

Veiko Õunpuu uues mängufilmis otsib Mirtel Pohla tegelaskuju kohta, kuhu varjuda. Kuigi Mirtel on ka ise mõelnud põgenemise peale mõnda inimlikumasse kohta, kus jaguks rohkem kaastunnet ja sallivust, soovitab ta ennekõike loobuda omaenese hirmudest.

Kuidas saada heaks õpetajaks?

Lavastuses „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine” jutustatakse lugu Noorest Õpetajast, kelle kogemused pärinevad Eesti koolielust alates 1990ndatel toimunud murrangust hariduses, mille tagajärjel on õpetajaametil halb maine. Tuleb ette võtta rehabiliteerimine!

Haigla saadab suve puhkusele

Võimalused veel poole jalaga värskes õhus pidu pidada hakkavad vaikselt ümber saama, ent Haigla crew’l on selleks puhuks plaan valmis mõeldud. 11. septembril tuleb PADAs ettekandmisele Haigla Peo suvehooaja viimane episood, mille peaesinejaks Jon Rust.

Genereeritud kehad, tekke otsingul

Arhitektuuribiennaali kuraatorinäitus toob kokku maailma nüüdisarhitektuuri katsetuslikuma poole, mille keskmes on isetekkeline keskkonnaloome. Füüsilise ja digitaalse sümbioosi esindavat väljapanekut võib nimetada posthumanistlikuks.