Müürileht

...Müürileht kultuuritoimetajat, ei leia me ühtegi kuulutust, kus mõni venekeelne kultuuriväljaanne otsiks sellist inimest. Sel...

Homme, 20. mail toimub Botiku aiabaaris (Marati 5A) Tervise Arengu Instituudi ja Feministeeriumi koostöös korraldatud turvalise ööelu konverents. Konverentsi peaesineja on Taani seksuaalantropoloog Kristian Møller, kes tutvustab oma ingliskeelses ettekandes uusi arenguid vähemuskeskses ööelus.

Iga Ameerikasse väljarännanu taasloob Kolumbuse müüti – vaid harva leitakse eest see maa, mida otsima on asutud. Kaht sellist eksirännakut kirjeldabki eestivene kirjanik Ilja Prozorov oma Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud lugudes „D train” ja „Roheline piinapink”.

Nii nagu kriitikuil on õigus arvustada autorite teoseid – kui vaja, siis kriitiliselt –, on ka autoreil õigus arvustustele reageerida. See käib asja juurde, solvumisest ja konfliktidest sellel põllul lõplikult ei pääse. Mis aga juhtub siis, kui naiskriitik arvustab kriitiliselt naiskirjaniku teksti!?

Kuna täiuslikkusest pole mõtet rääkida, ilma et ta oleks täielik, saakski justkui lause olla täiuslik vaid siis, kui ta on ühtaegu nii korrelatiivne, õpetlik kui ka ilus. Jah, esmalt hakkame mõtlema kirjapandud lausetele, aga meenutagem näiteks sotsiaalmeedia vaidluste kirjapandud lauseid… Võib-olla leiab ülima võimaliku täiuse hoopis väljaöeldud lausest?

Äsja Tallinnas Telliskivis avatud helikunsti näituse „Sõna saab heli” raames kutsusime ankeedivaibale oma uusi teoseid eksponeerivatest Eesti helikunstnikest neli.

„Roheline päevaraamat” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda ökofeminist Maris Pedaja isiklikumat laadi mõtisklusi õhus olevatest suurtest keskkonnateemadest.

Mai esimesel nädalal tulid Tallinna ühe poliitilisemalt enimlaetud tänava asukad tartlastele koju kätte. Kanuti Gildi Saali Ümberlülitus kätkes endas nii kohalike kui ka väliskunstnike lavastusi ning taotles etenduskunsti tutvustamist ja kommunikeerimist.

Kui „Kassett ‘90” tüdrukud tooretel 90ndatel nümfidena halastamatu kriitikamaailma ette astusid, said nad muidugi mõistmist ja kiitust, kuid ka vastu päid ja jalgu. Uuel aastatuhandel ootas ees patroniseeriva kriitika aeg, paralleelselt kasvas „luuletaja pea” kiuste kriitikuks ka nii mõnigi poetess.

Mis ühendab pea peale keeratud naerunägu, tsüklonisümbolit ja virsikupilti? Nende otseste ja sotsiaalselt jagatud tähenduste vahel on huvitav lõhe, mille on loonud meie jagatud vajadus mänguliselt suhelda.

Liisa Saaremäel ja Florian Wahl koos laval – see tundub nüüd, kus see juhtub, täiesti loogiline.

Spekuleerime selle üle, miks meeldib inimestele lauldes roppe sõnu kaasa karjuda ja miks ei suuda kodumaine tekstielement uhkete produktsioonidega sammu pidada.