„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord toppisime oma nina tekstiilikunstniku Johanna Ulfsaki avarasse ateljeesse.
Tallinna Fotomuuseumis avati 2024. aastal näitus „Sugu ja lugu” 20. sajandi Eesti fotokunstist, mille fookuses on seksuaalsus ja kehalisus. Näitusel on palju huvitavat materjali, vahest isegi ülearu palju, sest vähemalt allakirjutanutel jooksis näitusesaalis juhe kokku: millest see näitus ikkagi on ja miks tekib vaatajal hooletusse jäetud tunne?
Noorte meeste radikaliseerumine pole paratamatus. Selle leevendamiseks on meetmeid alates haridussüsteemi reformimisest kuni avameelsete kübervestlusteni.
Keithy Kuuspu ja Katariin Mudisti näitus „Kahjuks ei osutunud te sellel korral valituks” Tartu Kunstimajas on kahtlemata oluline tegu. Siin on järelmõtteid tunnustamisest kunstis ja tunnustamise kunstist.
Nimi DJd ei riku – DJ TBA (to be announced) alias võib küll viidata teatavaile identiteediotsinguile või ka olla metakommentaariks vaikselt paika loksuvatele peodetailidele, aga selle taga peituva Liisa Aani sõrmejäljed on mälupulgal juba piisavalt selged, et töötada eraldi kaubamärgina, mille vundamendiks on lopsakalt põrklevad latin club’i rütmid.
Audio
Tutvume Riste Sofie Kääri ja Elo Valneriga, kel esietendus 7. märtsil Von Krahli teatris tõsieluline performance-lavastus pealkirjaga „Nälg”.
Äsja oma teist tegutsemisaastat tähistanud multidistsiplinaarne artistikollektiiv Glitch Please esitleb täna Bandcampis oma värsket kogumikku „TERE”, kus teevad kaasa Olev Muska, Kiwanoid, Oudeis jpt. Praegu peamiselt leibelina funktsioneeriva Glitch Please’i alla on koondunud mitmed kohalikud eksperimentaalmuusikud, kelle käekirja iseloomustavad sellised žanrid nagu glitch, breakcore, IDM, ambient ja avangard.
Audio
Audio
Audio
Audio
Audio
Kulka esseekonkursi võidutöö, mis avaldati pseudonüümi alt, tõstatab küsimuse, kellel on õigus kelle nimel ja nime all sõna võtta.* Minu jaoks jääb peamisena sõelale empaatiaprobleem. Astuda esseed kirjutades kellegi teise kingadesse või pugeda lausa tema nahka on ju empaatiline žest?
Vastla- ja naistepäev on (loodetavasti edukalt) seljatatud ning kalender näitab vaikselt emakeelepäeva poole. Mida kultuurset kevadkuul (lisaks mõistagi e-etteütlusele) peale hakata?
Olukord, kus ookeani tagant tulevad sõnumid muutuvad hämusemaks, kliimamuutusi eitatakse, Ukraina abistamine lõpetatakse ja sihikule on võetud vähemuste õigused, mõjutab paratamatult ka meie elu. Halvim, mida praegu teha, on meeleheitele alla vanduda või mõelda, et meid see ei puuduta.
Miks tabas Tommy Cashi „Espresso Macchiato” mõningate itaallaste närvi pihta ning milliseid Cashi looga sarnaseid fenomene võib leida Itaalia enda muusikast?
Päästeameti eksperdid Leho Lemsalu ja Anni Alev kirjutavad, mida saaks igaüks teha, et võimalikus kriisiolukorras toime tulla ja ellu jääda.
Eesti ornitoloogi, teadlase ja looduskaitse suurkuju Eerik Kumari elulugu näitlikustab, kuidas looduse hoogne ümberkujundamine pole toonud kaasa üksnes lindude või taimede kadu, vaid ka isiklikku leina ja kurvastust.
Laupäeval, 1. märtsil näeb plaadifirma Degenerate Underground alt ilmavalgust Tallinna depressiivrokigrupi Nova Lux debüütalbum „New Jersey”. Bänd, kuhu kuuluvad mitmetest teistest Ülase 12 pungiskeene bändidest tuttavad Richard Jerbach, Henry Kenneth Uibo, Ragnar Kütt ja Kristofer Volf, esitleb oma esikalbumit samal õhtul koos Avemariaga klubis Uus Laine. Nova Luxi nägu ja tegu avas Müürilehele solist ja kitarrist Richard Jerbach.
Audio
Visuaalantropoloog Kevin Molloy võtab lugeja ja vaataja kaasa teekonnale, et katsetada visuaalse väljaga.
Kuidas kõnelda kriisist, mis mõjutab aegamisi, kuid pikaajaliselt kõiki inimesi ja elualasid, kui samal ajal nõuavad leheveergudel tähelepanu tänane kõrge elektrihind või lähiriigis toimuv sõda?
Riigikaitse ei tähenda juba ammu ainult kahureid ja miine, rindejoon ulatub meie pähe. Seda luuakse sõnade, piltide ja narratiividega, mis pääsevad mõjule ja toimivad hirmutavalt, kui me neid kollektiivselt uskuma jääme.
