Müürileht

Nähes Facebooki profiilipiltidel Prantsuse lippu või märki „KOOS” tundub, et paljud usuvad tehnoloogia võimesse sotsiaalseid muutusi esile kutsuda. On’s see aga nii? Tähelepanu saavutamine ja massideni jõudmine käib sotsiaalmeedias näiliselt lihtsalt, kestvaks muutuseks Facebooki meeldimised ega digiallkirjad enamasti aga ei teisendu.

Märkimisväärsete keskkonnakahjude taustal viimastel kümnenditel püstloodis kasvanud majandusega Hiina on globaalse kliimakokkuleppe saavutamisel võtmeriik. Hiina valitsus on hakanud tegema arglikke samme rohelisema tuleviku suunas, kuid võetud kurss on habras.

Kapitalistlikust mentaliteedist kantud industriaalühiskonna ja poliitiliste jõudude aeg on ümber saanud. Kliimakatastroof, sotsiaalsed pinged ning suutmatus ja soovimatus neid lahendada on märk sellest, et muutuma peab kogu senine mõtteviis. Parem maailm on võimalik.

...Renee Altrov raporteerivad konverentsisaali asemel Pariisi tänavatelt – meeleavaldustelt ja keskkonnaaktivistide kogunemispaikadest, kus toimusid COP21...

Päris hull on mõelda, kui hapral jääl oleme jõudnud 50. lehenumbrini. Aga sellegipoolest järjekindlalt. Müürilehe tegemise käigus on tulnud kolleegiumis ette palju vaidlusi, üle on elatud mõned närvivapustused, köögid on siniseks suitsetatud, sisse kimutud pakkide viisi sigarette ja joodud liitrite kaupa tökatiks tõmbunud kohvi.

Möödunud laupäeval, 12. detsembril võtsid Pariisi COP21 kliimakonverentsile kohale tulnud 196 riigi esindajad vastu leppe, kus seatakse ülemaailmseks kliimasoojenemise piiriks 1,5 °C võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga. Samal ajal organiseerisid aktivistid meeleavaldusi, mis näitasid enneolematut solidaarsust rahvusvaheliste keskkonnaorganisatsioonide vahel.

Täna, 12. detsembril kell 12 kogunevad tuhanded inimesed Pariisis kokkulepitud, ent võimudele teadmata kohas tänavatele, et mälestada kliimamuutuste tõttu hukkunud inimesi ning protestida riikide ja korporatsioonide keskkonda kahjustava tegevuse vastu.

...Renee Altrov, ning suudelda oma armsamat. Või noh, seda viimast ülesannet läks täitma vaid üks...

Luterlikul kirikul on soov olla Eesti ühiskonnas kaasatud ja kaasarääkiv jõud. See on halb uudis neile, kelle silmis usk juba praegu risti-põiki nende eraelus, hariduses ja poliitikas laiutab.

„Kirik kogukonnakeskusena – see on tema õige koht,” sõnab Urmas Viilma, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku värske, 2014. aastal valitud peapiiskop ning 30 000 kristlase vaimulik ja administratiivjuht, kes sobiks sarmika ja loomuliku kõnelejana vabalt karjääri tegema ka mõnes muus sektoris.

Ma ei tea vist kedagi, kes saaks öelda, et tal on palju aega. Kõigil on ikka pigem pidevalt kiire. Neid, kes ei reageeri meilidele paari päeva jooksul, peetakse juba väga omamoodi tegelasteks. Tehnoloogia areng on asendanud küll tööjõu tehastes robotitega ja kiirendanud hüppeliselt asjaajamise kulgu, aga suuremat vabadust see tavalisele tööinimesele pole siiski andnud.

Neuroteaduses jõuti hiljuti järeldusele, millesarnast võib kohata ka budistlikus filosoofias – tõdemusele igasugusest iseolemise illusoorsusest. Sisuliselt tuleb leppida sellega, et oleme vältimatult osa meid ümbritsevast keskkonnast. Selles valguses on oma egole tähtsuse omistamine suhteliselt mõttetu tegevus.