Müürileht

„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Seekord viib meid oma töö telgitagustesse Tallinn Music Weeki konverentsi ja külaliste programmi juht Indrek Migur.

Seekord saame aktivisti ankeedi kaudu tuttavaks metsakaitsja ja kliimanoore Kaia Konsapiga.

Oktoobris ilmus Ukraina plaadifirma Muscut alt Nikolajevi peaaegu tumeda ambient’i album „Transplant Rejection”. Rääkisime sel puhul saamatuse ravist, võimete piiridest ning noise’i ja ambient’i üritustesarjast Konsum.

Iga kuju püstitatakse vist selleks, et see tooks möödakäijale midagi mõttesse. Küllap on nii ka Konstantin Pätsi skulptuuriga, mis on Tallinnas juba paar kuud vaatamiseks väljas olnud. Ometi toob see mõttesse peamiselt ikka küsimuse, miks ja kellele seda õieti vaja on.

Sõltuvuse seljatamine tundub esialgu väga keeruline, kui mitte võimatu ettevõtmine. Müürileht koondas kokku kuus tööriista, mida kasutada enda paranemisteekonna lihtsustamiseks.

Sellest, miks me teeme asju, mis ei ole meile head, kui paratamatu on Eesti alkoholikultuur, miks on lihtsam karjaga ühte sammu käia kui sellest eristuda ja kuidas (mitte) aidata lähedast.

Piret Põldveri alkoholi ja sellest loobumist kõnetav raamat „Hoog” koosneb ühest novellist ja kaheksast intervjuust. Uurisime autorilt veidi teose ning teema tagamaade ja tehtud järelduste kohta.

Piret Põldveri raamat teatab meile, et meil kõigil on alkohooliku nupp. Valik, kas vajutada, on meie. Või vajutab meie eest keegi teine?

Tänavu jätsid kultuuriellu oma sügava jälje muu hulgas mitmed kriisid – koroona andis teatepulga üle sõjale, kõrgetele energiahindadele ja inflatsioonile, kuid eks pilt on olnud kordades elavam ja kirjum kui pelgalt häda ja vaev. Ei möödunud seegi aasta tavapäraste draamade ja vilka hüplemiseta.

Üheksakümnendatel levinud esteetilise keele keskmes oli tervislikkuse ja elurõõmu eitus. Nüüd kuulutatakse selle tagasitulekut. Kõhna ja kahvatu näoga subjekt vaatab meile vastu pilguga, mis on sünnist saati surmaga sõber.

„Roheline päevaraamat” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda ökofeminist Maris Pedaja isiklikumat laadi mõtisklusi õhus olevatest suurtest keskkonnateemadest.

Kui eelmise aasta viimases numbris jagasime näpunäiteid, kuidas kirjutada muusikaarvustusi ja jääda seda tehes ausaks, siis sel korral läheneme samale teemale artistide vaatevinklist. Küsime, mida nemad ühelt arvustuselt ootavad. Kas kriitika on nende arvates tasemel, liiga pehme või piisavalt julge? Mis on hästi, mis häirib ja milleks kriitikat üldse vaja on?