Müürileht

Ühel hommikul vaatas mulle sotsiaalvõrku sisse logides sealt vastu ühe inimese pahameelest kantud sõnavõtt, nagu me ahastaksime ühe hukkunud süürlasest väikelapse pärast, aga mitme tuhande Eesti lapse ja noore tulevik meid ei huvita; seisame üksikute abielluda soovivate homopaaride eest, aga sajast tuhandest üksikemast ei hooli jne.

Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri tudengid alustasid sel nädalal kolmest hiidruuporist koosneva puitinstallatsiooni ehitust, mis paigutatakse seejärel kõigile katsetamiseks RMK Pähni looduskeskuse lähedasse metsa Võrumaal.

Kaardistasime taas kord tuleva suve lemmiksündmused meil ja mujal ning andsime sel korral sõna ka festivaliveteranidele endile. Sõna saavad muusikaajakirjanikud, DJ-d, muusikud, promootorid, fotograafid, tantsijad, stripparid, meelelahutajad, muusikasõbrad, tudengid ja plaadipoodnikud.

Viimasel ajal tundub mulle üha enam, et oleks tore, kui me õpiks arvamuse avaldamise kõrval ka seisukohavõtmisest loobumist. Kui me oskaks maavanaemale külla minnes linnavurle mõttemaailma ukse taha ootama jätta, naabrimehe mõtted ja mured üleoleva suhtumiseta ära kuulata ning külapoe ees kohalikega halvakspanevad pilgud vahetamata jätta.

Kes on Eesti meediamaastiku kõige uuenduslikum peatoimetaja? Veel märtsi alguses ei öelnud Darja Saare nimi laiemale avalikkusele suurt midagi. Kui venekeelse ETV juhiks valitud Saare kõik plaanid lähiaastatel teostuma peaksid, võib teda pidada aga kohalikuks uue meedia revolutsionääriks.

„Vabandust, et hilinesin” oli lause, mille kooliajal vene keeles perfektselt selgeks sain. Vene keel oli koolipäeva esimene tund, kuhu reeglina alati hiljaks jäin. Kaheksa-aastase keeleõppe järel oskan vaevaliselt Tallinna tänaval babuškale juhatada, kus suunas on lähim trammipeatus.

Rahvusringhäälingu venekeelse telekanali juhiks valitud Darja Saar on uue põlvkonna tegija, kelle nägemuses sarnaneb loodav multimeediakanal kultuurimajale, mis sünnib koos vaatajatega, kasvatab ja harib neid.

...Renee Altroviga või aastatetagune koostöö Tanel Tepperi ja Timo Tootsiga. 6. India stiilis linna ja...

Viimasel ajal on mul tihti tunne, et mul ei ole vaja enam midagi öelda. Kui saad ühtäkki aru, et ise on võimalik otsustada selle üle, kas millegi pärast südant valutada või jätta see tegemata, siis avastadki, et sul ei ole ühtegi probleemi, mida lahata. Pole tahtmist millegi üle vaielda, pole huvi millegi eest ega vastu võidelda.

Soome filmimaailma superstaari Klaus Härö filmi „Vehkleja” valmimine on suursündmus. Irooniliselt võiks muidugi nentida, et Eesti-suuruses kohas ongi iga siitkandi filmi kinodesse jõudmine suursündmus, aga mitte see ei ole käesoleva intervjuu ajendiks.

Meie riiki, kultuuri ja iseseisvust ei ohusta niivõrd mõni siiasattunud asüülipõgenik või siin pere loov väljamaalasest valdkonnaspetsialist, homoseksuaal või vene keelt emakeelena kõnelev eestlane, vaid peaasjalikult need, kes ei oska maailma ja endast erinevate inimestega tervemõistuslikult suhestuda – seda hoolimata nende nahavärvist, usulisest kuuluvusest, rahvusest või seksuaalsest orientatsioonist.

Soome-Eesti koostööfilm „Vehkleja” on kahtlemata selle aasta üks oodatumaid linateoseid. Soome filmimaailma superstaari Klaus Härö käe all valminud suurfilmi ilmestavad mastaapsed massitseenid ja erakordselt professionaalne produktsioon. Filmi peaosas on peensusteni ilmekas Märt Avandi.