Müürileht

2020. aasta kevad tõi kaasa virtuaalnäituste buumi, sest uksed sulgenud näitusemajad pidid ühel või teisel moel oma tegevuse veebi kolima. Kuigi virtuaalnäitused ei ole midagi enneolematut, annab siiski tunda kiirus, millega muuseumid ja galeriid pidid reageerima.

Lõhed eri eagruppide maailmavaadete vahel ei ole alati väikesed ning suhted soojad. Harjumus noorematele põlvkondadele etteheiteid teha ulatub juba tuhandete aastate taha.

Bedless Bonesi „Bending the Iron Bough” võiks hästi sobida heliribaks mõnele kummastavale Skandinaavia mõrvamüsteeriumile.

Laura Juno albumi temaatikat kirjeldavad sellised märksõnad nagu 2020, isolatsioon, nutitelefon ja sassi löödud maailm.

Kirg Ida-Euroopa kultuuri vastu võib tärgata pealiskaudsetest sammudest, kuid nende astumisel ootab avastamist palju komplekssem ja värviküllasem maailm, nagu arvab endiste idabloki riikide kultuurielu kajastava väljaande The Calvert Journal peatoimetaja.

Eelmisel nädalal kuulutati välja Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Keskuse, Eesti Kunstikoolide Liidu ja Pärnu Kunstide Kooli poolt korraldatud „kunst + töö = MEEM” meemikonkursi võitjad. Konkursi fookuseks oli töö ning sellega seotud arusaamad ja probleemid.

„Purgatory” esitajaks on küll Karl Martian, kuid album on suuresti Internet Cafe liikumise alla koondunud produtsentide ja mõttekaaslaste nägu.

Uurime, kuidas aitab niivõrd lihtne asi nagu kõrvitsalate naisi alavääristada ning miks ei ole naistele sobilikud ja neid abistavad leiutised ajalooliselt erilist edu saavutanud. Lõppeks selgub seegi, kuidas saaks vabastada keskkonnahoidlikkuse „naiseliku hobi” stigmast.

Kremli nõudmistest NATOle ja Ameerika Ühendriikidele kumab läbi aastaid tagasi sõnastatud narratiiv 20. sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist, mille tagajärgi püüab Putini-Venemaa aina kurjemalt likvideerida.

Soome kasvatusteadlase teos selgitab, kuidas koolisüsteem keskkonnakriisidele kaasa aitab, kuid praktilisi alternatiive pedagoogidele ega noorsootöötajatele ei paku.

Uksed maailma on lahti, tuues endaga kaasa perversse koduigatsuse. Tagasi – aga kuhu? Kuidas mõtestada Ida-Euroopa esteetika taastõusu lugu pärast siinse perifeerse kunstimaailma pikka püüdlemist Lääne poole?

Maarja Pärtna kirjutab, kuidas kevadel, kui kehtisid veel piirangud, teritas tema silmi ja kõrvu, vaatas ringi oma südames ja kodulinnas ning kohtas nõnda... kobrast.