Müürileht

Äsja lõppenud valimised, lähenev jõuluaeg ja pead tõstev vajadus parema elukeskkonna järele nõuavad kõik lubaduste, kingituste ja ootuste inventuuri. Kes ja kuidas loob avalikku ruumi?

Kui viimasest põhjalikumast televiisorivaatamise ajast on möödas umbes kümme aastat, võib Eesti telemaastikul toimuv põhjustada mõnevõrra hämmingut, aga loodetavasti võimaldab see ka teatavat antropoloogilist perspektiivi.

„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Seekord avab oma töö argipäeva Erki Pärnoja ja Anna Kaneelina mänedžer Martiina Putnik Monday Morning Managementist.

Uku Kuudi käänulist elu- ja viljakat loometeed portreteerivast dokfilmist ei tasu otsida sügavat karakteriuuringut loojahinge dilemmadest, küll aga laseb see kõlada palju olulisemal – Uku muusikal.

Kaskadöör ja trial’i-sõitja Keity Meier, kes on ületanud tsikliga Tartu kaarsilla ja teinud 11-meetrise õhulennu Swissoteli kaksiktornide vahel, on ühendanud jõud muusiku ja etenduskunstniku Valge Tüdrukuga (Elina Masing), mille tulemuseks on täna ilmunud video ja lugu „Machine”, milles mõtiskletakse kunsti toel piiride nihutamise üle. Küsisime Keitylt ja Valgelt Tüdrukult, kuidas nad üheskoos seatud eesmärki täidavad.

11. ja 12. detsembril etendub Sõltumatu Tantsu Laval soome-taani koreograafi Taneli Törmä lavastus „Open Your Heart”, mille loomeprotsessi on kaasatud 13 noort eesti tantsijat vanuses 13–21.

Grete Kaio luuletab tahtmistest ja igatsustest, mis alalõpmata üksteisega vastuollu lähevad.

Televiisorid ja ekraanid on meie tehiskaaslased, kes lahutavad me meelt, toidavad meie afekte ja tekitavad kell kaks öösel eksistentsiaalset vaakumit. Elu külmade kiirgavate pindade vahel ei ole tingimata meelakkumine.

Ilmselt on nii mõnigi kriitik puutunud kokku kimbatusega, kuidas öelda, et teosega on mindud lati alt läbi, või laulnud mõtlemata kaasa kiidu- või laitusekooriga. Siin on praegustele ja tulevastele arvustajatele ja artistidele mõned näpunäited, kuidas muusikakriitikat tehes ausaks jääda ja sellega toime tulla.

Televisioon on läbimas digipöörde esimest arenguetappi. Oleme teel üha kasvava platvormide liidestamise ja ühiskonnaelu süveneva meediastumise poole. Selles olukorras on paslik küsida, kuidas saaks Eesti telekultuur muutuste keerises rahvuse igapäevaelu keskmesse jääda?

Põhjamaises talves Murmanski poole loksuv „Kupee nr 6” püsib kuni lõpuni välja hoole ja armastusega valatud rööbastel.

Rene Köster raputas oma soololavastuse „MASC II MASC” esietendusel rahvast metalli, bassi ja neoonvärvidega.