Padukonservatiivse Venemaa idealiseerimine peaks paremäärmuslaste puhul olema igati arusaadav. Paradoksaalselt leidub Putini režiimi sümpatiseerijaid ka poliitilise spektri teises otsas. See paneb küsima, mis muudab ühe homofoobse ja sügavalt traditsionalistliku riigi meeliköitvaks pahempoolse maailmavaatega inimestele.

Vana aasta viimastel päevadel lisas Oudekki Loone, Keskerakonna parlamendisaadik ja üks Eesti esindajaid NATO juures, Facebooki pika venekeelse postituse Vene propagandaportaali Sputnik Eesti kinnipaneku vastu. Kirjatükk algab sõnavabaduse kaitsmisega ja lõpeb sellega, kuidas „teatud osa” Eesti neoliberaalsest eliidist süüdistab kõigis maailma hädades Venemaad ega saa aru, et tegelikult tuleks idanaabriga „konstruktiivset koostööd” teha. Postituse keskel kõneleb ta ka sellest, et sanktsioonipoliitika pole kunagi efektiivne olnud. Pealtnäha käib jutt sõnavabadusest kui sellisest, ent mingil hetkel kasutatakse argumente, mida kohtab ikka ja jälle Kremli apologeetide jutus.

2014. aasta oli selles mõttes huvitav, et n-ö poliitiline Krakovi vorst sai Ukrainas toimunu valguses selgesti nähtavaks reaalsuseks. Kui jutuks tuleb suhtumine Venemaasse ja selle presidenti, siis Euroopa ja USA poliitilise spektri vasak- ja paremäärmuslik ots on korraga ühel arvamusel, kasutades tihti samu argumente. Paremradikaalide sümpaatia nüüdisaegse Venemaa vastu on täiesti mõistetav ja seda on ka palju uuritud (sellest avaldas hiljuti hea ülevaate Ukrainast pärit austria politoloog Anton Shekhovtsov oma monograafias „Russia and the Western Far Right: Tango Noir”). Venemaa oma konservatiivse, paleotraditsionalistliku ja homofoobse poliitikaga peabki olema ühele korralikule paremäärmuslasele sümpaatne. Palju suurem mõistatus on aga see, miks on Putini režiim ja selle poliitika meeliköitev vasakpoolsetele.

Venezuela anarhist Rafael Uzcátegui kirjutas kunagi raamatu „Venezuela: Revolution as Spectacle”, kus ta arutleb ühes peatükis ka selle üle, miks Lääne vasakliberaalid kipuvad idealiseerima eksisteerivaid autoritaarseid vasakrežiime Kuubal, Venezuelas või Põhja-Koreas. Ta seletab seda sellega, et reaalsete sotsialistlike riikide valik pole kuigi suur ja tuleb fännata seda, mis olemas on. Tänapäeva Venemaa ei ole aga sotsialistlik riik. See aga ei takista paljusid Euroopa vasakpoolseid Venemaa viimase aja tegemisi õigustamast või nendele isegi kaasa aitamast.

Kui parempoolsete seas on Kremli sümpaatiad eriti tugevad pigem äärmuslikus otsas, siis vasakpoolsete hulgas ulatub see paradoksaalselt skaala keskele välja. Kõige suurem Putini toetaja poliitilises vasakleeris on nähtavasti Saksamaa endine sotsiaaldemokraadist liidukantsler Gerhard Schröder. 2014. aastal oli tema üks kuuekümnest saksa ühiskonnategelasest, kes pöördus avalikus kirjas oma valitsuse poole, kutsudes Venemaa-suunalist poliitikat ümber mõtestama. Saksa Die Linke partei liikmed on osalenud nii Krimmi referendumil kui ka Donbassi isehakanud riikide valimistel vaatlejatena. Hispaania ning Prantsusmaa sotsiaaldemokraadid ja kommunistid on külastanud Krimmi, nõudnud Venemaa-vastaste sanktsioonide tühistamist ning esinenud muidugi ka Vene riigitelevisioonis.

Kui jutuks tuleb suhtumine Venemaasse ja selle presidenti, siis Euroopa ja USA poliitilise spektri vasak- ja paremäärmuslik ots on korraga ühel arvamusel, kasutades tihti samu argumente.

Venemaa kui USA geopoliitika ohver

Koht, kus tänapäevase poliitilise Krakovi vorsti otsad kokku puutuvad, on ennekõike arusaam geopoliitikast. Nii parem- kui ka vasakpoolsed leiavad, et Venemaa on maailmapolitseiniku USA imperialistliku poliitika süütu ohver. USA teeb kõike, et oma konkurenti Venemaad hävitada, ja sestap korraldati Ukrainas revolutsioon ja Gruusias agressioon Venemaa vastu. Lõppude lõpuks on NATO laienemine itta osa USA poliitikast ning Venemaa lihtsalt pidi sellele ühel hetkel vastama. Selliste süüdistustega on esinenud vasakpoolsed mõtlejad, nagu Noam Chomsky (kui lugeda Chomskyt, siis tuleb välja, et tema puhul on esikohal siiski kriitika USA aadressil ja Putini apologeetika on teisejärguline), aga ka igat masti paremradikaalid.

Kui Krimm oli juba Venemaaga liidetud ja Ukraina vaakus sõna otseses mõttes hinge, üllitas saksa ajakirjanik, endine Moskva korrespondent ja praegune ajakirjandusprofessor Gabriele Krone-Schmalz raamatu „Mõistes Venemaad” („Russland verstehen”), mis andis nime ka fenomenile „Putinversteher” („Putini tegevust mõistev”). Enamik raamatust koosneb eespool nimetatud geopoliitilistest süüdistustest. Autor apelleerib läbivalt sellele, et Venemaa on valesti mõistetud riik, mille arenguvaevu peab hindama, mitte hukka mõistma.

Lokkav perevägivald ja homofoobia

Kui nüüd geopoliitika (ehk USA imperialism ja NATO) välja jätta, siis on Venemaas vähe seda, mis peaks tunduma ühele Euroopa vasakpoolsele atraktiivne. Vasakpoolne Kremli apologeetika on selles mõttes huvitav, et tänapäeva Venemaa on kõike muud kui ideaalriik just sotsiaaldemokraatlikust vaatepunktist. Võtame või seksuaalvähemuste olukorra, mis jookseb punase joonena läbi salongivasakpoolsete agenda. Venemaal eksisteeriv n-ö homopropaganda seadus seab väga laiad piirid sellele, mis on homoseksuaalsuse propaganda: selle alla võivad käia lastepiltide näitus (pedofiilia) või ka homoseksuaalsete filmide festival. Praktika on veel hullem. Tšetšeenia on see koht, kus on seatud sisse vanglad homoseksuaalsuses kahtlustatavate inimeste jaoks ja kus kohalik politsei tappis 2017. aastal ühe päeva jooksul 27 homoseksuaalsuses kahtlustatavat meest, kelle andsid üles nende enda sugulased.

Vasakpoolsed kõneisikud olid selle peale vait kui kuldid rukkis, ent paradoksaalselt tõstis lärmi hoopis USA riigidepartemang. Võrreldes Tšetšeeniaga on homode organiseeritud mõnitamine, peksmine ja alandamine mujal Venemaal igat masti neonatslike gruppide poolt justkui sõbralik togimine. Kuidas reageerib sellele üks vasakpoolne Putinversteher? (Juhul, kui üldse reageerib muidugi.) Krone-Schmalz üritab oma raamatus asja siluda, väites, et ka Lääne-Saksamaal oli homoseksuaalsus kuni 1970ndateni karistatav. Sellise väitlusmeetodi nimi on teatavasti whataboutism ja see seisneb argumendi „aga teised teevad ju ka” käikulaskmises.

Teine tähtis punkt vasakpoolses agendas on naiste õigused. Praegu on Venemaa ainukene riik Euroopas, kus piiratud perevägivald on seadustatud. Praktikas tähendab see mehe vabadust naisi-lapsi vajaduse korral peksta. Pole lihtsalt riigi asi segada ennast peretülidesse, küll saavad ise hakkama! Kummalisel kombel usub Vene riik, et sel viisil tugevdatakse „traditsioonilisi peresidemeid” ajal, mil homoseksuaalsus ja feminism neid järjest rohkem lammutavad. Juba enne selle seaduse vastuvõtmist oli Venemaal igal aastal enam kui 10 000 tapmisjuhtu pereringis, enamasti tappis mees oma naise. Naiste ahistamine on Venemaal midagi rutiinset. Oma mätta otsast tean rääkida, et sealsete ülikoolide meesprofessorite seas on levinud komme pidada naistudengitest armukesi. Hiljuti üks selline professor, muide, raius oma armukese tükkideks.

Venemaa on valesti mõistetud riik, mille arenguvaevu peab hindama, mitte hukka mõistma, selgitavad Putini apologeedid.

Sotsialistlike ideaalide antipood

Lisame, et tänapäeva Venemaa on ka kõike muud kui töörahva paradiis. Kui viletsad palgad annab ajada USA vandenõu ja sanktsioonide kaela, siis heaoluriigi sihikindlat lammutamist enam mitte. Ehkki riigi sotsiaalsed kohustused on põhiseadusesse sisse kirjutatud, hakkas nende lõhkumine pihta juba 2007. aastal, kui riik andis osa oma põhiseaduslikest kohustustest regioonide kanda, mis tähendab praktikas seda, et vaesemad regioonid lihtsalt ei suuda maksta ei korralikke pensione ega lastetoetusi.

2017. aasta alguses vähendati Venemaal meditsiini rahastamist 40% võrra, mille loogiline tagajärg oli 2019. aastal massiline polikliinikute ja velskripunktide sulgemine, mis mõjutab omakorda raudselt ka seda, kuidas Venemaa koroonaviirusega hakkama saab. Erinevalt Euroopast, kus poliitika on vahend majandusliku domineerimise ja heaolu saavutamiseks, on Venemaal majandus tööriist poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Seetõttu ei huvita riiki reeglina ka see, kuidas elavad inimesed, eriti need, kes tööd teha ei saa.

Kokkuvõttes võib väita, et praegune Venemaa on sotsialistlike ideaalide antipood. Tõsiasi, mida paljud Euroopa vasakpoolsed näivad millegipärast mitte teadvat. Või ignoreerivat. Kõige selle valguses võiks keegi vasakpoolsetele Kremli apologeetidele öelda, et Venemaa pole enam ammu sotsialistliku revolutsiooni avangardi toimumiskoht. Paradoksaalselt pole salongisotsialistid seda millegipärast märganud.

Nüüdisaegse Venemaa puhul on tegemist padukonservatiivse ja ülireaktsioonilise atmosfääriga riigiga, kus kõik – alates indiviidist ja lõpetades majandusega – on allutatud poliitikale. Kui Lenin kirjutas oma raamatu „„Pahempoolsuse” lastehaigus kommunismis”, sõimas ta sotsiaaldemokraate, kuna nad polnud piisavalt bolševistlikud. Tänapäeval saame me rääkida pahempoolsuse dementsusest, sest sotsiaaldemokraadid näevad bolševismi seal, kus seda pole.

Aimar Ventsel on Tartu Ülikooli etnoloogia vanemteadur, kelle eriala on poliitiline, juriidiline ja majandusantropoloogia.