Lauri Sommer ei ole kolkapatrioot ja pole kindel, kuivõrd ta ise on üksiklane, kellesugustele ta on pühendanud ohtrasti oma loomingut. Seda, mida ta iga päev mõistatab ja teeb, tõlgib ja loeb ja kirjutab, sõltudes seejuures tuule suunast ja vetevoolust, arutasime ühel vihmapäikselisel suurel reedel Räestul, taustaks mängimas vaikne ambient vaheldumisi hullude obskuursustega.

Me tegime seda intervjuud kaheksa tundi. Saime kokku Tartu bussijaamas suurel reedel natuke enne kümmet ja lahkusime teineteisest Rõuge tee bussipeatuses viis minutit enne kuut õhtul, sest buss tuli natuke varem (loodetavasti ei jäänud keegi maha). Ma ei pannud diktofoni tööle Tartus kohvikus Caffeine ega Tartu-Võru bussis ega isegi mitte taksos, mis Räestule viis. Ja võib-olla oli see viga. Palju Alliksaarest ja Kõivust, aga ka Vahingust ja sellest, mida me teame muusikast ja üldse väga-väga paljust, sai juba siis ära räägitud ja hiljem korrata olnuks tobe. Kui Räestule jõudsime, just enne kui hakkas paistma „yks kollane maja, kuhu tee viib vahtrapuude vahelt… Tiigist mööda ja kohal”[1], jooksis üle tee metskitseke. See ei ole liialdus või fiktsioon, vaid päriselt jooksiski. Linnalapsele oli see igatahes eksootiline. „Nagu tervitus,” ütles Lauri. Siis toitsime kasse ja kinnitasime keha ja toitsime kasse ja kütsime pliiti ja kütsime ahju ja toitsime kasse… Õues oli juba 2017. aasta viies või kuues talv, lumi ja sula ja päike ja vihm vaheldumisi.

Sa ütlesid enne, et see talv oli tume. Miks? Mida sa tegid?
See oli põhiliselt Georg Trakli tõlkimise talv. See mees on olnud kogu aeg mu Euroopa lemmikluuletaja. Debora Vaarandi tõlked on küll väga head, aga kui tegemist on lemmikluuletajaga, siis sa tunned alati, et seal on veel midagi muud peidus, ja on ka tekste, mida seni eesti keeles polnud. Ma ei ole kunagi varem luulet riimi tõlkinud. Georg Trakl oli üksildane narkomaan, kes suri noorelt, aga jõudis jäädvustada mingi väga vana, vähemalt keskaegse põhjaga euroopaliku tunnetuse.

Minu meelest on hea luulega nii, et kui sa seda loed, siis mingisugused fraasid jäävad sulle pähe kajama, või pildid meelde, no kuidas tahes see parajasti juhtub. Ja nüüd ma kirjutasin tõlkides natuke ümber seda kogemust, mis mul on kunagi temaga olnud. Oli kindel mälestus, aga nüüd ma pääsesin algteksti juurde – ja mul on hästi palju inglise ja vene tõlkeid võrdluseks. Kulka andis lennupiletite raha ka, nüüd millalgi pärast Prima Vistat[2] lendan Salzburgi ja saan kohapeal vaadata. Mul on seal üks tuttav, sihuke heas mõttes sõge austria üliõpilane, kes koostab maailma noorelt surnud luuletajate antoloogiat. Kogu maailma!

Aga Trakl on väga maastikutundlik ja see mind temaga seob. Mingid kogemused oma elust tulevad vahepeal meelde, kui tõlkida sellist tüüpi. Ta on mind veerand sajandit huvitanud. Kui tal oli sajas surma-aastapäev, siis kirjutasin Sirpi sel puhul ühe essee ja kunagi tegin Klassikaraadiosse ka luulesaate, milles Taavi Eelmaa luges tema asju.

Vaatasin just, et su proosaraamatud on ilmunud nagu kellavärk iga kahe aasta tagant: 2010 „Kolm yksiklast”, siis 2012 „Räestu raamat”, siis 2014 „Sealpool sood”, kuni nüüd eelmisel aastal „Lugusid lõunast”.
Need asjad on enamasti aastaid küpsenud.

Kas järgmisel aastal tuleb uus proosaraamat?
(Veidike tõrksalt) Mul on praegu ainult mõned märkmed. Siuke kogumise aeg on. No ma olen viimasel kolmel aastal järjest uue raamatu avaldanud, mis on mõnes mõttes päris hullumeelne tempo. Väga head nahka sellest tavaliselt ei tule. Olen praegu luuleteemas olnud – Trakl, Alliksaar… ja natuke ise ka midagi teinud. Kui tegin viimati luuletustest raamatut, siis tundus, et aitab, enam mitte… niikuinii see elu on niivõrd teistsugune, luuletusi kirjutatakse tavaliselt natuke nooremas eas ja… see peab olema luuletaja elu. Aga nüüd on jälle tekkinud tunne, et luules on peidus väga suur lootus ja lohutus inimestele. Endale sealhulgas. Ühesõnaga, see maatriks on tänu Alliksaarele ja Traklile natuke vaheldunud, nad on andnud värsket verd.

Aga räägi, mida sa Alliksaarega teed? Me enne natukene vestlesime temast, aga mitte täpselt su plaanidest.
Tegelikult olen ma lihtsalt tema elu vaadanud. Võib-olla saab temast üks peatükk mingis raamatus, aga natuke vara on selle kohta midagi öelda. Tal oli lihtsalt väga huvitav elu. Minu jaoks. Kui võtta need luuletajad, kes on Siberis olles luulet kirjutanud, neid on ju terve virn välja antud. Aga seal ei ole midagi Alliksaarega sarnast. See on täiesti teine. Ei mingit kodumaaigatsust. Ainult kirg.

Mõnes mõttes räägivad need luuletused, mille ma käsikirjadest välja valisin[3], midagi kogemusest, mille olen saanud. Kuidas on olla väga andeka inimese loomeprotsessi juures. Alliksaare jaoks minu meelest enamasti puhtandit ei eksisteerinud. Mõni sõber trükkis ära – ta oli jälle pliiatsiga juures. Ta luuletustes on avatud struktuur, kuhu saab igale poole juurde panna. Või ka maha võtta. Mõnikord mõni sõber ütles talle, et kuule, siin võiks teisiti olla. Ja vahel ta oli nõus sellega, kuigi sõber võis olla temaga võrreldes ka üsna poisike.

Ja elada hästi karmis, julmas nõukogude ühiskonnas nagu vulkaan… Ta oli samas ju väga tüütu inimestele! See on vist paratamatu (turtsatab naerda), et väga paljud luuletajad on tüütud ja talumatud inimestele. Kui konventsioonidest keeldumine pole epateerimine, vaid sihikindlus… see, et kõigest hoolimata teha… muuta kunstiks kõik, mis sinuga juhtub… siis võib sealt midagi sellist tulla, et… no inimestega juhtuvad niikuinii halvad asjad, aga mõni neist oskab lüüa oma valust sädemeid. Ma ei oska seda sõnastada, sest rääkijana olen üsna udu või umbkaudne.

Ega ei tea, kas neist oludest hoolimata või just nende tõttu oli ta selline, nagu ta oli.
(Võib-olla resoluutselt) Sa õpid hindama asju, kui sul on olnud juba tõeliselt halb ja raske. See on selge. Sa õpid siis ka väikseid asju hindama. Sa ei saa aru, mis on toit, enne, kui oled päevade kaupa nälginud.

Seejuures ei räägita temast ju kui väga päikeselisest inimesest, vaid ehk kuidagi kibedast või…
Ma ei tea, mis allikatele sa toetud; kui lähedalt see inimene teda tundis. Ta raamatu pealkiri on ikkagi „Päikesepillaja”. Luules ta küll jagas väga lahkelt inimestega kõike, mis tal pähe tuli. Selline vaba mõtte improvisatsioon. Ja osa tema luule absurdsusest või huumorist tekkis just tänu sellele, et ühiskond oli nii kantseliiti täis ja reglementeeritud. Ta õrritas igasuguseid võimumehi ja tegi ise oma elu raskemaks. Ta ütles ju vangilaagris, kus ta muidu oleks saanud lühikese karistuse, et oli Saksa sõjaväes, ja siis sai 25 + 5. See on nagu enesetapp, seda ei teinud seal ükski inimene! Kõik tahtsid koju! Aga millegipärast ta arvas, et sellise julma režiimi palge ees tuleb olla avameelne; tuleb juua kõigist karikaist.

Aga räägi natukene oma üksikluse kontseptsioonist, see tundub sul kuidagi läbiv või oluline – alates „Kolmest yksiklasest” Darjast, Nick Drake’ist ja Uku Masingust.
Üksinduse sisu kogetakse üksi olles, mingeid kontseptsioone pole vaja. Võib-olla on see triviaalne ja võib-olla olen ma seda juba öelnud, aga kui sul ikkagi on kogu aeg ringkond, aktiivne ringkond, siis ühtpidi see aitab sind, aga teistpidi lülitab sind natuke tasa, sa oled ikkagi selle ringkonna produkt. Mõne edusammu jaoks loomingus on inimesel vaja omaette olla, ja kirjutamine ongi lihtsalt üksildane elukutse. Kuigi on ka tüüpe, kes põhimõtteliselt kirjutavadki pigem kohvikus või kelle puhul on see, mis tekib raamatutesse, tingitud pigem suhtlemisest.

Ja osa sellest nähtusest on ka põhjamaine – mingi osa eestlastest lihtsalt ongi rohkem endas kui sotsiaalsed olendid. Aga kui vaadata neid inimesi, kellest ma olen kirjutanud, siis proovin jälgida seda, kuidas kelleski valmib mingi unikaalne sulam oma ajast ja oma peaga mõtlemisest. See on lihtsalt huvitanud mind. See on vundament, aga neid vundamente on tegelikult väga palju. Lõpuks koguneb terve kvartal või linn, kus saab elada ja vaatepunkte vahetada. Ja igaüks neist annab midagi – sa käid nagu koolis, teatud lugemine on alati justkui kool. Seepärast ma loen palju esimese vabariigi kirjandust – seal on tohutult võimas eesti keel. Siuke osalt veel natuke nagu talurahva keel, kuigi nad tahtsid juba kunstipärast kirjandust teha, aga ikkagi on see keel nii palju selgem kui see, mis meil praegu on. Uued killud on tihti väga head, aga tundub, et rahva üldine keeletunne on nõrgenenud.

Kui ma mõtlen sinu proosaraamatute keele peale, siis ma ei kujuta ette, kuidas niisugust teksti võiks olla toimetada. Sul on väga lihtsad, väga täpsed laused. Kui ma peaksin seda toimetama, siis ma vist ei julgeks.
Need lihtsad laused on mõnikord juba neljas-viies versioon. No kui teema ise on natuke esoteeriline või ebatavaline, siis sa pead üritama asja tekstiliselt võimalikult loomulikuks või lihtsaks ajada, et inimene üldse midagi vastu võtaks. Mõnikord on inimesel sisend nii väike. Kui jutt käiks veel väga krüptilises keeles, siis olekski конец фильма – siis ta lihtsalt ei jätkaks selle raamatu lugemist. Masingul oli minu meelest see jama, et ta keelemaatriks läks tihti liiga keeruliseks. Aga tema oli jällegi oma nooruse produkt, tema luges näiteks Aleksander Tassat, ta kirjutas oma esimese luuletuse ühe Tassa proosapala lisandusena. Tassa ise oli kirjanikuna praegu vaadates täiesti marginaalne, aga ometi mõjutas ta sellist meest väga tugevalt.

Kas sind inspireerivadki peaasjalikult inimesed või autorid kui inimesed kirjutatu taga?
Ma ei tee sellist vahet. Mind huvitavad need olendid, kes räägivad mingi alateadliku osaga minust. Sõna või kuju või hääl või pilt vallandab selle reaktsiooni, aga see, mis sisemuses juhtuma hakkab, ei ole enam sõnaline.

Kas sulle on kriitika kirjutamine olnud raske?
Mida rohkem on mul ilukirjandus jooksma hakanud, seda kaugemale on see jäänud. Kunagi sai kriitikat kirjutatud, kuna telliti ja noorel inimesel on ju raha vaja. Aga siis ma tundsin, et see pikalt kellegi üle otsustamine rikub inimese iseloomu ära.

Sa mõtled sinu enda?
No ikka enda! Kui sa kellegi hukka mõistad, siis see tuleb ju sinu kaela ja kandub inimsuhetesse üle! Nooremad inimesed võtavad liiga kergelt vastu kõik, mida toimetajad neile pakuvad, ega mõtle, kas asi just neile sobib. No ja sealt tekib päris palju sõnavahtu. Aga artikli mahus kellegi käsitlemisel on natuke paremad võimalused.

Võib-olla on mulle seetõttu üksiklased meeldinud, et sa võtad need kõrvale jäänud autorid ja tekitad kaardile uusi väikseid külasid – ei ole ainult Tallinn, Tartu ja Pärnu, on ka see küla või talu olemas kuskil. Pilt võiks alati mitmekesisem olla.

Küladest ja taludest rääkides, pajata natuke sellest kohast või endast siinsena. Me ei ole Tallinnas või Tartus või Pärnus, vaid Räestul. Kas siin on ka oma kohavaim?
Osa kultuurist säilib just paigatunnetuse kaudu, ilma et see peaks olema kolkapatriotism. Vaim ei ole verbaalne, vaid sensoorne nähtus. Igal pool tekib mingi eri tunne. Kui vanaisa tuli siia tallu, siis kaks joodikust venda, kes olid selle talu laostanud, rääkisid talle jutu käigus, et see on koht, kus elatakse kaua. Novot, ja vanaisa elaski 96-aastaseks, see on ikka päris vana. Ja võib-olla oleks kauemgi elanud, kui ta oleks lõpuni siin olnud. Hooldekodusse viimine ja seal ukse lukku panemine, et välja hulkuma ei läheks – sellised asjad hävitavad inimest.

Eks ma siiamaani mõistatan seda kohta. Iga aastaga tuleb mingi kiht juurde. Siin omaette tegutsedes õpid tundma iga maalapikest, kõigega tekib oma suhe. Ja see vahetus ongi võib-olla see maainimese elu ideaal. Ma võin pärast näidata, mida ma teinud olen siin. Natuke peenraid, natuke panen tulpe maha ja nii edasi, tasapisi oma võimete piires. Maa on üks suur õppetund igale ebapraktilisele humanitaarile. Kui ma elasin mingi aja Annelinnas, siis sain aru, et kui oleksin jäänud Tartusse – kui ma oleksin ainult Tartusse jäänud –, siis oleksin olnud alla keskmise. See linn oleks mu ära nivelleerinud. Praegu on Tartus käia ideaalne, mulle väga meeldib see linn, seal on ikkagi midagi väga-väga mõnusat, aga kogu aeg seal olla, keeda selles kohvikuelus, üritustes ja kultuuripläras, ma oleksin kolm miinus.

Aga nüüd?
See pole minu hinnata, aga võib-olla ma sain vähemalt kolme juba kätte (naerab)! Või mis kultuurist saaks, kui kõik paneksid endale viied?

Aga siin olles… Mulle meeldib see, et siin sa saad luua oma maailma ilma ühegi ettekirjutuseta. Sa tekitad selle vaimse ruumi siin mingile vanale agraarsele alusele. Kui oled omaette, või koos kassidega, siis hakkad sõltuma rohkem päiksevalgusest ja tuule suunast ja vetevoolust. Sellistest asjadest, mis on sinust nii palju suuremad, et kui saad nendega kontakti, siis on võimalik oma isik kas unustada või natuke ümber teha. Loodusmeditatsioon on siin hästi tähtis. Mõnikord toimub see töö kaudu! Hiljuti kirjutasin Vikerkaares puulõhkumisest – sa võid ise väljas vaadata, et see on mul natuke nagu kinnismõte. Mu meelest on väga vajalik, et ka vaimuinimene peab füüsilist tööd tegema. Mõnes mõttes annab see inimese vaimule juurde.

Mulle tundub, et Eestis ja üldse ka maailmas on praegu ühelt poolt levinud praktika, mis eeldab hästi palju reisimist ja liikumist – õppida semester ühes kohas, töötada aasta kuskil jne –, aga teisalt ja kuidagi vastukaaluks on niisugused lokaalsed saarekesed nagu sina Lõuna-Eestiga, Õnnepalu oma Hiiumaaga või, ma ei tea, Matsin Viljandiga.
Linnastumisega paralleelselt käib ka teistpidine protsess – maale kolimine ja seal enese otsimine. No Paavo on ikkagi Tallinna poiss ja seda on minu meelest igal pool tunda.

Õnnepalu vist ka ei ole originaalis Hiiumaalt?
Ta kasvas Pääskülas. No temal oli iidoliks Fred Jüssi. Minu iidol oli kunagi Tallinna vanaisa, aga ühel hetkel pöördus suund Lõuna-Eesti poole. Vanavanemad ja setu laulud olid vist tähtsad asjad. Kui sa saad juba natukene setu laulu maailma sisse, siis tegelikkus on nii põhjalikult erinev… kas või sellest, kuidas tavaliselt lauldakse või mida raadios mängitakse. Ja kuna minus on natukene setu verd, siis see veri elavnes. Näiteks (vaatame teises toas seintel olevaid ikoone) kui ma siin hakkasin käima, siis alguses kuulsin mingeid samme ja koputusi, kui ma üksi olin. Ja tegin siia setu altari, pühasenulga – siis kõps ja kõik oli rahulik! Kõik oli vaikne. Minevikku pole vaja romantiseerida, aga kui see minevik konkreetselt aitab sind, siis mida sa ikka paremat tahta oskad! Ma arvan, et olen osaliselt setu õigeusku ja osaliselt n-ö maausku või seda usku, mida inimene väljas tegutsedes tajub või täheldab. Mul on tunne, et nad on enam-vähem tasakaalus. Me räägime ju suurel reedel!

Tõsi!
Ma panin meie jutuajamise auks ka küünla põlema, aga see koht… Enamik talvest möödub siin küünalde valguses ja köögis ta põleb kogu öö. Küünlavalguses veedetud aeg on natuke teine. See kuidagi muudab midagi ruumis. Vahel tunned, kuidas pea läheb puhtaks ja tekib vabasid ressursse sellest infovoost… Kui infot on vähe, siis minu meelest on võimalik seda paremini läbi näha.

Sa ei ole ju ka Facebookis ja su telefon on enamasti välja lülitatud.
Sa pead ju keskenduma millelegi. Ja mõned asjad jäävad ka ajamata! Sa maksad alati mingisugust lõivu ja minu lõiv on see, et ma näen väga harva inimesi. Midagi sa kindlasti ohverdad, kui tahad… kuigipalju tulemusi millestki saada. See on ükskõik, kas see on siis mälumäng või mägironimine või mis tahes, sa pead mingisuguse ohvri tooma. Mõned asjad on sellised, et sa paratamatult pead panema kuid või aastaid nende teostamisse. See ei ole muidugi sõnaline, mida sa proovid saavutada, vaid see on selline… endaga kohakuti olek. Kui ma lõikasin neli päeva neid õunapuid (vaatame aknast õunapuid), siis neljanda päeva õhtuks sain nipi kätte, tohutult hea ja kerge oli lõigata ja ka puudega tekkis teine tunnetus. Paari vana puud ma ei lõiganud, seal aida taga (osutab aknast, ma hästi ei näe või ei saa aru, missugune, aga noogutan) on üks kõige vanem aiaõunapuu, kus on veel händkaku pesakast. Lähed istud õunapuu alla, paned natuke heinu alla ja lihtsalt oled seal tüve juures ja kõik voolab sinusse ja sina voolad kõigesse. See oli maru vaikne õhtu, soe palmipuudepüha õhtu. Selliste hetkede pärast maksab vahepeal olla ka ahastuses ja tunda valu.

Kas sa ise oled üksiklane?
Viimaste aastate kohta võib küll nii öelda. Neid silte ma väga ei salli. Iseenesest meeldib mulle väga inimestega rääkida, mulle meeldib seltskond. Ma tunnen väga suurt vajadust inimestele midagi anda. Mõnikord sa annad seda jutuga, aga mõnikord proovid anda raamatu või muusikaga… või lapsega mängides. „Kas sa ise oled üksiklane?” – see on väga keeruline küsimus! (Naerab)

Ma tean. See ongi võimatu küsimus.
Ta on võimatu, jah. Mingil hetkel võid sa olla väga üksildane. Ja see ei sõltu alati sellest, kas sa oled omaette või teistega. Seal on mingid muud, natuke seletamatud protsessid. Teatud protsessid on alati alateadlikud. Tegelikult vajavad kõik tüübid, kes midagi teevad, mingit osadust. Kogu kultuur on ikkagi suhtlemine… Ma mõtlen ka seda, et ma ei taha kirjutada mingile eliidile. Näiteks proovisin kirjutada raamatu „Lugusid lõunast” just võimalikult niimoodi, et seal oleks ikka mõte sees – ja osalt sa toetud ka teiste inimeste juttudele –, aga et lihtsus säiliks. See, kui palju on parajasti lugejaid, ei ole jällegi enam minu teha, need on eesti kultuuri enda sätungid, sellised, nagu nad parajasti on. Kirjandusega on ju ka alati nii – sa ei tea kunagi, mis saab tekstist, mida sa kirjutad. Mõnikord võib ta hakata tulevikus teist juttu ajama. Mõnikord võib ta väga kähku vait jääda. See, kes midagi teeb, vastutab lihtsalt selle eest, et ta ise lati alt läbi ei jookseks sellega, mis tal parajasti käsil on.

Räägi oma uuemast muusikast.
Mul on neli lugu, millega ma olen praegu tegelenud. Mulle meeldib tegelikult võtta või sünteesida helisid siitsamast ümbrusest… noh, kas või mingisugune jopelukk, mis teeb vastu ahju väga kindlat häält (naerab). Kirjanikul on vaja oma keeletaju, muusikul kuulmismeelt.

Jälle üks võimatuvõitu küsimus, aga proovime: kumb sa rohkem oled, kas muusik või kirjanik? Kago või Sommer?
Ma arvan, et kord üks, kord teine. Ega korraga neid asju naljalt teha ei saa. Tõlkimise puhul saad. Näiteks „Loomuse teatri” laulu lauldes testisin ma kõla – oma tõlke kõla –, kas see toimib. Muusikuna… mul on olnud mõned vedamised. Filmides on natukene kasutatud ja „Eesti lugude” sarja kõll oli üks minu lugu ja sellised asjad. Arvan siiski, et laiemale avalikkusele on ta enamasti liiga lo-fi. Aga ma ei üritagi ju härra Taukariga konkureerida või härra Karl Madisega, vaid teen seda, mis on osa mu veregrupist.

Aga kumb sa enne olid?
(Raske ohe ja paus) Ikka vist kirjutasin natuke enne. Tegelikult on see üks ja sama värk. Sõnastatuna, tekstis tuleb mingi tunne ühtmoodi välja ja muusikas teistmoodi. Muusika puhul on hea, et sa ei pea ju omaenda sõnade juurde jääma. Sa leiad mingid tekstid, kus keegi teine ütleb sulle olulist asja sinu eest. (Mängib „Neil õhtutundidel”) Kuigi Ernst Ennot on palju kasutatud, on mul temaga hea klapp. Lihtsalt Enno ja Alliksaar on minu meelest kaks tüüpi, kes mõlemad kuidagi toidavad mind praegu. Enno toidab eraldumise ja ilmavaatluse, Alliksaar teiste poole sirutumise kaudu. Ja siin loos olen ka Ennole mõne rea juurde kirjutanud.

Puhtalt muusikuks ei kõlba ma seepärast, et kui on tuur, siis tavaliselt on neli kontserti olnud piir. Kui sa laulad mingit asja neljandat korda, siis sa oled juba natuke tüdinud sellest. Ma ei kujuta ette neid kahekuulisi tuurilolekuid, mida mõned mu sõbrad kogevad. Kahe kuu jooksul jõuaks üht-teist muudki teha kui bussis ringi rappuda ja…

Aga ma usun, et muusikas on vaja kõiki kihte – on vaja neid inimesi, kes tegutsevad täiskohaga ja on hirmuäratavad professionaalid, aga midagi lisavad ka need tüübid, kes on asjaarmastajad… see armastajapool peab minu meelest muusika juures alati olemas olema. Suure muusika kõrval on vaja ka väikest muusikat.

Kas see on ka kirjandusse ülekantav?
(Kiiresti ja valjusti) Ma ei püüa teha kogu aeg meelega mingit hullu alternatiivi! Ma teen nii, nagu seest tuleb lihtsalt.

Aga ma mõtlen rohkem nii üleüldiselt.
Muidugi on. See, et netikirjandus ja räpp praegu toimivad, viitab sellele. Ja see, et nime „kirjanik” kirjutavad oma tutvustuse alla nii mõnedki tüübid, kes võib-olla tavalises mõttes ei ole kirjanikud. Aga see ei ole ju tähtis! Kui nad leiavad oma lugejad, siis on ju kõik okei. Mõned žanrid demokratiseeruvad kindlasti.

Su „Räestu raamatus” on pikalt juttu juurtest, muu hulgas räägid seal ka üldistavalt sellest, et juured peavad inimesel olema ja need peavad justkui olema mõnes kindlas kohas. Ma hakkasin lugedes selle peale mõtlema, sest mulle tundub, et mul neid ei ole.
Aga sa kannad siis võib-olla oma DNAs seda. See võib ka nii olla. Minul on see tegelikult kokkusattumus! Kui mul oleks olnud Tallinnas koht, kus olla, siis võib-olla oleks kogu mu elu olnud täitsa teistsugune. Kuni keskkooliajani oli minu iidol ju mu Tallinna vanaisa, kes oli meremees.

Aga ta oli ju inimene, kes oli just hästi palju reisinud, nagu sa „Räestu raamatus” kirjutad!
Põhimõtteliselt võib-olla ta isegi põgenes reisides mingite asjade eest. Aga ta tõesti käis, jah, ümber Aafrika sõitis ja Brasiilias ja. Ikka maailmameredel!

Mis on ju täiesti pöörane.
Jah, nõukogude aja lõpus tundus see täiesti kreisi elustiil. Kaugsõitu oli laevadel ju väga vähe järele jäänud. See avastajavärk kah. Aga ma olen aru saanud, et avastamine võib toimuda ka ühes kohas paigal olles – sa võid mahutada oma õuele kogu kõiksuse. Või vähemalt üsna palju sellest. Eestlased liiguvad praegu rohkem kui kunagi enne, praegu on ka transport läinud palju paremaks.

Ja kättesaadavamaks.
Aga keegi peaks ka kodus olema! Mingisugune mahl tuleb võib-olla ainult siis teksti, kui sa vaatad kõiki neid aastaaegu siin. Ja kogu tunnetus tuleb sellest. Mõnele see sobib ja mõnele mitte. Mingi osa elanikkonnast peab olema paikne ja mingi osa peab olema liikuv. Muidu see riik jääks haigeks, kui kõik oleksid paigal.

Kui palju sa üldsegi reisid? Praegu pärast Prima Vistat lähed Salzburgi, aga muidu?
Kõige rohkem on ausalt öeldes olnud Venemaal käimist. Petserimaa on setudele see koht. Iga aasta augustis on moaarjapäiv, kus on piiritaguste ja siinpoolsete setude kokkusaamine – seal ma olen käinud.

Ma käisin kunagi paasapühadel Obinitsas ja inimesena, kel ei ole õigeusu ega setudega mingeid seoseid või juuri, nägin midagi säärast esmakordselt ja olin väga vaimustuses, kuidas haudadel käivad niisugused pidustused ja on justkui kontakt kahe maailma vahel.
Võib öelda, et see on paralleelreaalsus. Setude puhul näed, et usk ja sellega seonduv on tekitanud mingi teistsuguse kultuuri. Kuigi nad kõik ei ole kaugeltki paduusklikud. Minu emapoolsed esivanemad on Saatsesse maetud – ja seal on ka omad pidustused ja ristikäik, aga kahjuks pole sinna jäänud enam kedagi, kelle juurde minna, kõik on ära surnud juba. Aga käia tahaks. Ja siis polnud muud võimalust kui asendada see omaette kultusega. Siin on kõigi inimeste ikoonid, kes on selles majas elanud, ja ma süütan peaaegu igal õhtul nende ette küünlad ja mõtlen mingil kombel nende peale.

[1] „Räestu raamat”, lk 8.
[2] Lauri on 2017. aasta Prima Vista festivali patroon.
[3] Alliksaare sünnipäeval üles pandud luulekava on kuulatav SoundCloudis Lauri Sommeri kanalil.