Sümbolid hauakividel ei oma alati religioosset tähendust, vaid võivad viidata pigem traditsioonilisusele ja väljakujunenud arusaamadele surmaga seonduvatest motiividest. Millist tähendust kannavad erinevad kirjastiilid ja sümbolid Eesti hauakivide kontekstis?

Meid visatakse olemisse, ilma et keegi meilt midagi küsiks, ja pärast visatakse meid siit samamoodi välja.

Martin Heidegger

Viimase paari aasta jooksul olen surnuaedades käies leidnud lohutust hauakivide kirjatüüpide ja visuaalide uurimisest. Miks valiti just selle inimese viimse puhkepaiga tähistamiseks kirjatüüp Arial või miks sai keegi teine oma haua sümboliks küünla vektorillustratsiooni?

​​Ehk on osaliselt põhjus selles, et keskmine eestlane ei ole väga jõukas ja hauakivide hinnad ulatuvad 150 eurost mitme tuhande euroni. Tihti tehakse valikud rahaliste vahendite järgi ja  tootja poolt pakutavate limiteeritud variantide seast valitakse kõige ilusam kujundus, mis ostja hinnaklassis võimalik.

Samas mõjutavad inimesi kujundusvalikuid tehes ka nende isiklikud esteetilised eelistused ja seosed religioossete sümbolitega. „Olgugi et Eesti tundub olevat üks sekulaarsemaid ühiskondi Euroopas, on religioossetel ilmingutel siinses argikultuuris väljapaistev koht, mis kajastub iseäranis surmakultuuris,” kirjutab folklorist ja kultuuriloolane Marju Kõivupuu. Ta lisab, et eestlaste suhtumine surma on segu „teoloogilistest ettekujutustest, rahva seas levivatest uskumustest ja ilmalikest arutlustest”. Seega ei oma hauakivide sümbolid alati religioosset tähendust, vaid võivad viidata pigem traditsioonilisusele ja väljakujunenud arusaamadele surmaga seonduvatest motiividest.

Marju Kõivupuu kirjutab, kuidas tänapäeval on linnades olukord, kus surmakultuuri vanad traditsioonid enam ei kehti ja uusi rituaale emotsionaalselt keerukate olukordadega toimetulekuks pole välja kujunenud. Lisaks mainib ta, et matuserituaalid on ajas väga vähe muutunud ja selle tõttu võib noortele tunduda matustel toimuv kauge ja võõras. Samamoodi võib noortele tunduda võõras ka hauakivide välimus, sest kujundused on ajast maha jäänud ja suurem osa kirjatüüpe ja sümboleid kordub ning uusi elemente märkab harva.  Ehkki tänapäeval on palju muid viise inimeste või nende tuha paigutamiseks, on surnuaiad siiski koht, kus meenutada oma eellasi ning see võiks olla oluline ja tähendusrikas koht ka noorematele inimestele.

Sümbolite ja kirjastiilide semiootika

Aga mille järgi on hauakivide tootjad teinud oma kirjatüüpide ja visuaalide valikud, mille seast pakutakse kliendil valida endale sobivaim? Millist tähendust kannavad erinevad kirjastiilid ja sümbolid Eesti hauakivide kontekstis?

Eestlaste hauatähised on eelmise sajandi vältel muutunud nimeta puu-, kivi- ja malmristidest dekoreeritud dolomiidist ja graniidist hauakivideks. Minu eakas sugulane on meenutanud, kuidas eelmise sajandi alguses pidi vaesem rahvas käepäraste vahenditega ise lahkunu nime puu- või metallristile märkima ning vaid jõukamad inimesed said endale lubada risti graveeritud isikuandmetega.[1] Üldiselt kinnitati ristile väike metallplaat, kuhu kirjutati kadunu nimi, sünni- ja surmakuupäev ja mõndadele ka järelhüüe, piiblisalm või mõni muu hauakiri[2].[3] Kõndides Metsakalmistul, Rahumäe ja Pärnamäe kalmistul, jääb mulje, et 20. sajandi kõige suurem areng hauakivide vormis ja kujunduses toimus sajandi esimese 60 aasta jooksul. Hilisemaid hauatähiseid vaadates tundub, et küünalde, leekide, puude, puuokste ja ristide sümbolid hakkavad sarnasel kujul läbi aastate korduma.

Kui kasutatavad sümbolid on viimase kahekümne aasta jooksul jäänud põhimõtteliselt identseks, on muutunud pilt kirjatüüpide valikus. 2000ndate aastate alguses toodetud kivide tüpograafial on veel märgata käsitöö jälgi ja isikupäraseid kirju, kuid viimaste aastate valikus domineerivad erinevad vabavara fondid ja Microsoft Wordi klassikud nagu Arial, Times New Roman, Georgia, Book Antiqua ja Lucida Calligraphy. 21. sajandi alguses toodetud kividel näib olevat kasutatud rohkem seriifidega kirjatüüpe, mõned dekoratsioonid tunduvad olevat käsitsi graveeritud ning paljude kivide teksti- ja sümbolite  kompositsioonid mõjuvad loomulikumalt.

Kõige suurem valik hauakive on hinnalt 250 euro ja 700 euro vahemikus, millele lisandub graveerimise ja transpordi hind. Mõned ettevõtted pakuvad kõige odavamate kivide puhul võimalust valida umbes viie kirjatüübi vahel. Hindade tõusmisega lisanduvad valikusse väikesed ornamendid ja suurem kirjatüüpide valik ning kõrgemas hinnaklassis on võimalik näiteks graveerida liivapritsiga lahkunu portree, loodusvaade või muu kliendi pakutud detailsem kujundus.

Üldine pilt tootjate veebilehtede kataloogis on pigem üksluine. Erinevate lehtede valikuid võrreldes jääb mulje, nagu oleks suurem osa tootjaid sama algmaterjali ja ornamente kasutanud ja ühe kompositsiooni aluseks võtnud. Mõnest kindlast küünla-, leegi- ja ingliillustratsioonist pakuvad eri tootjad identset varianti. Võib-olla ei näe kujundajad hauakividel kohta eksperimenteerimiseks ning ilmselt on ka paljude tellijate soovid konservatiivsed ja tagasihoidlikud.

Leegid, küünlad, noodiread

Metsakalmistule ja Pärnamäe kalmistule 21. sajandil püstitatud hauakivide tekstid on suuresti laotud kirjatüüpides Arial, Times New Roman ja Lucida Calligraphy, mille üldist konteksti teades tundub nende kasutamine kohatu.

Ariali kujundasid Robin Nicholas ja Patricia Saunders aastal 1982. Font on eelmise sajandi keskel loodud modernistlike disainerite lemmikkirjatüübi Helvetica koopia, mis loodi madala resolutsiooniga printerite jaoks ning sai oma kuulsuse tänu sellele, et kiri valiti Windows 3.1 süsteemifondiks ja et ta asub Microsoft Wordi rippmenüüs alguses.[4] Graafiline disainer ja disainiajaloolane Ivar Sakk kirjeldab Ariali üpris iroonilisel toonil, väljendades et Nicholas ja Saunders ei suutnud kujundades Helvetica vorme edasi arendada ning suutsid selle vaid koledamaks muuta.[5]

Kirjatüübi Times New Roman lõid 1930. aastatel Stanley Morison ja Victor Lardent ajalehe The Times väljaannete teksti veel loetavamaks tegemise eesmärgil. „Aluseks võeti Plantin, mis oli kokkusurutum ja võttis vähem ruumi kui Baskerville ja Perpetua, mahutades leheküljele rohkem teksti. Kaks aastat kestnud töö tulemusena valmis 1932. aastal Times New Roman, angloameerika maade trükiste kaudu läbi arvutimaailma enimlevinud kirjatüüp kaasaaegses maailmas,” kirjutab Sakk ning lisab, et tegu „on tõelise kontorikirjaga”.[6]

Metsakalmistul, Rahumäe kalmistul ja Pärnamäe kalmistul pole dekoratsioone märgata palju – kui aga ornamentikat on kasutatud, siis eelkõige leegi-, küünla- ja tamme- või kaselehemotiivi, kas üksikult või omavahel kombineerituna. Oma Tartu Ülikoolis tehtud magistritöös kirjutab Triin Õim küünla ja leegi tähendusest hauakividel – ta usub, et kustunud küünla illustratsiooniga viidatakse elu katkemisele ja leegi asemel on ehk silmas peetud hoopis suitsu. Saint Phillip’s In The Hills koguduse rektor George Ferguson kirjeldab suitsu tähendust kristlikus sümboolikas, tuues välja, et suits esindab tühisust ja kõige hetkelisust, sest see tõuseb õhku vaid selleks, et haihtuda.[7] Tamme ja tammelehti seostatakse Eesti kultuuris võimu, tugevuse ja väärikusega. Religioosses kontekstis võib tamme näha ka usu ja vooruse sümbolina, sest see olevat olnud üks puuliikidest, millest tehti Kristuse ristipuu.[8]

Oma magistritöös viitab Triin Õim Loone Otsa märkamisele, et kristliku sümboolika kasutus kalmistutel võib olla ka harjumuslik või „igaks juhuks”. Seda väidet on kinnitanud ka minu ateistlik vanaema, kelle sõnul lisati vanaisa hauakivile rist vaid sellepärast, et see seostus surmaga.[9] Vanaema sõnad näitlikustavad Loone Otsa väidet, et paljudel eestlastel võib olla kindel arusaam surmaga seonduvast esteetikast ning seda järgitakse ka hauakivide tellimisel.

Metsakalmistule on maetud palju kultuuriinimesi ja näiteks muusikute hauakividele on graveeritud noote, noodiridu ja klaveriklahve. Ehkki eestlaste hauakivide kujutistel viidatakse surnu ametile või hobile harva, esineb selliseid illustratsioone rohkem nende haudadel, kelle elukutsega on seotud mõni üldtuntud sümbol, näiteks viiulivõti.

Oma ema hauakivi kujundamisest rääkis mulle kunstnik Mari-Ann Ahas, kes tunnistas, et tema esimese kavandi lükkas kalmistupidaja tagasi, sest disain oli liiga silmatorkav ning soovitakse vaid teiste kividega kokkusobivaid kujundusi.[10] See lugu näitlikustab ootust, et tuleks luua vaid tagasihoidlikke ja konservatiivsemaid kive. Lõppkokkuvõttes on praegune üldpilt mõistetav ja loogiline, sest hauakivid on pragmaatilised lahendused, mille kujundamise ajal on leina seisundis raske teha keerulisi otsuseid. Samas ei piira tänane olukord mõtlema tulevikuvõimalustest, sest suure tõenäosusega saab mingi hetk suuremate linnade surnuaedades ruum otsa ja see sunnib lahendama matmist teisiti. BBC Science Focus Magazine’i ajakirjanik Jules Howard kirjutab, et lisaks traditsioonilistele matmisvõimalustele on tänapäeval võimalik annetada oma keha arstidele, inimkehade näitusele nagu on „Body Worlds”, istutada tuhk kasvava puu alla või pressida vinüüliks, mis mängib surnu hääle salvestust. Millised näeks välja selliste mälestamisviiside hauatähised ning kuidas oleks võimalik neid isikupärastada?

[1] Hallikmäe, M. Suuline vestlus autoriga, 02.03.2022. Märkmed autori valduses.
[2] Õim, T. Hauakiri – esikirjad, järelhüüded kadunule või tekstiline hauatähisele märgitud informatsioon, mis ei ole isikuandmed – Hauatähise välimääraja otsingutel: Kärdla kalmistu näite põhjal, lk 9.
[3] Õim, T. Hauatähise välimääraja otsingutel: Kärdla kalmistu näite põhjal, lk 16–56.
[4] Sakk, I. Aa kuni Zz. Tüpograafia ülevaatlik ajalugu. Tallinn: Sakk & Sakk, 2011, lk 400.
[5] Sakk, I. Aa kuni Zz. Tüpograafia ülevaatlik ajalugu. Tallinn: Sakk & Sakk, 2011, lk 400.
[6] Sakk, I. Aa kuni Zz. Tüpograafia ülevaatlik ajalugu. Tallinn: Sakk & Sakk, 2011, lk 332.
[7] Ferguson, G. Märgid ja sümbolid kristlikus kunstis, lk 44. Oxford University Press, New York, 1954.
[8] Ferguson, G. Märgid ja sümbolid kristlikus kunstis, lk 35. Oxford University Press, New York, 1954.
[9] Pelšs, H. Suuline vestlus autoriga, 02.03.2022. Märkmed autori valduses.
[10] Ahas, M.A. Suuline vestlus autoriga, 04.03. 2022. Märkmed autori valduses.

Tekst on kirjutatud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonnas, juhendaja Else Lagerspetz.

Nora Pelšs on illustraator ja graafilise disaini tudeng Eesti Kunstiakadeemias.