Vabakutselise elu sügavad erisused Austrias ja Eestis, laste ja lemmikloomade siiras kaasamine loomingulisse töösse ja põhjus, miks kunstnikud ei ole enamasti obsessiivsed inimesed. 

Krõõt Juurak on Viinis elav kunstnik, kes on loonud kümneid lavastusi, installatsioone, performance’eid, esinenud Euroopa ja maailma sajas eri nurgas. Tema esimene (tantsu)lavastus „Camouflage” (koostöös Merle Saarvaga) esietendus täpselt 20 aastat tagasi Kanuti Gildi SAALis, olles ühtlasi etenduskunstide keskuse esimene lavastus. Kuigi Krõõta on nimetatud nii tantsijaks kui ka koreograafiks, võiks tema aastate jooksul tehtud töid iseloomustada vähemalt kahekümne muu sõnaga peale „tantsu”. Krõõt on töötanud senise karjääri jooksul lemmikloomade, laste, kuraatorite, teksti, publikuga… Tema lemmikloomadele loodud teos „Performances for Pets” (2014, koos Alex Baileyga) kogus internetis tänu Vice’i, Arte.tv ja teiste meediaväljaannete kajastustele miljoneid klikke. Krõõda viimase teose „Codomestication” (koostöös Alex Baileyga) lavastas aga nende kolmeaastane laps. Praeguseks on kunstnik jõudnud punkti, kus ta uurib hoopis stand-up-komöödiat. 

Ma ei ole kindel, kas see on piisav kirjeldus. Kuna Krõõt alustas oma kunstnikukarjääri Kanuti Gildi SAAList, kuhu mina 20 aastat hiljem tööle läksin, helistan Priit Rauale, SAALi kunstilisele juhile. Küsin temalt otse, mis Krõõda eriliseks teeb. Ta ütleb, et Krõõt on pidevalt otsiv hing.

Kohtun Krõõdaga Zoomis. Jätan vahele olukorrakirjelduse: mis tal seljas oli, kus ta istus, kas taustal olid toataimed, lemmikloomad või poliitiliselt laetud plakatid.

Kuidas sa ennast määratled? Vabakutselise kunstnikuna?

Jah.

Kuigi Müürilehe seekordne number on tantsuteemaline, ei kasuta Krõõt enda kohta sõna „tantsija”. Ta mainib intervjuus hoopis selliseid sõnu nagu „esineja”, „koreograaf”, „lavastaja”, „kunstnik”, „stand-up-koomik” ja „kuraator”.

Millal sa end viimati tantsijaks nimetasid?

Olen seda millegipärast vältinud. Võib-olla seepärast, et ma ei ole juba üle 20 aasta tantsinud. See tähendab, et ei ole laval tantsinud. Pidudel olen küll tantsija.

Krõõt küsis kohe intervjuu alguses, et millest me üldse räägime. See polnud mõeldud küsimusena, kuid mul lipsas üle huulte, et… 

Ma tahaksin teada, mis sind inimesena üldse huvitab.

Oeh. See on minu jaoks üks vähim meeldiv küsimus, sest minu teemaks on igavus. Mitte et see mulle meeldiks, aga see lihtsalt tuleb ikka ja jälle. Eriti tuleb igavus peale siis, kui keegi küsib, mis mind huvitab. Eelmine nädal juhtusin ühe intervjuu peale, mis on tehtud minuga umbes 20 aastat tagasi Eesti Ekspressis. Marko Mägi küsis ja mina vastasin. 

„Igavust on mitmesugust. Mõnikord tuleb igavus justkui väljastpoolt – ümberringi on kõik jube igav. Teiselt poolt võib olla igavus iseenda seisund, ta võib olla inimese sees. Siis on igavus juba lähenemisviis, vaatevinkel.” – 23-aastane Krõõt

Lugesin seda ja mõtlesin, et heldeke, täpselt samad vastused mis praegu. Kuidas on nii, et vahepeal ei ole midagi toimunud? Iseenda arvates olen väga palju tööd teinud ja muutunud… aga võib-olla siis polegi midagi teinud või olen ringiga algusesse tagasi jõudnud.

Suhtusin kunstikooli umbes nagu jõusaali: käisin seal siis, kui tahtsin, ja tegin seda, mida tahtsin.

Kuidas sa ühest meediumist teise kasvad? Kas otsid muutust või see juhtub iseenesest?

Ma ütleksin, et minu meediumiks on minu iseloom ja see, mida ma teen. Ja see, kuidas ma vormistan selle vaadatavaks etenduseks või teoseks. Iseloom on mul pigem rahulolematu ja nii olen liikunud ühest meediumist järgmisesse, tantsust kujutavasse kunsti ja jälle tagasi, olen kirjutanud tekste, juhendanud töötubasid, esinenud bändiga, esinenud inimestele, lemmikloomadele, kureerinud ühe festivaligi. Stabiilsust on selles kohati kaootilises protsessis pakkunud alati see, et ma ise ei muutu, või siis tegelikult muutun, et kohaneda vastava meediumiga.

Kord ütlesin Krõõdale, et tahaksin kunagi olla kunstnik, aga ei suuda valida, mida selleks ülikoolis õppima peaks. Kas selleks et etenduskunstnikuks saada, peab esmalt tantsu õppima?

Kunstiharidusele tuleb justkui läheneda meediumi kaudu. Kui tahad saada kunstnikuks, pead kõigepealt meediumi valima. 

See on paraku tõsi, et kui lähed koreograafiat õppima, siis maalikunstnikku sinust suure tõenäosusega ei saa. Aga vastupidi… Võid tõesti olla maalikunstnik ja teha koreograafiat, aga toetused tulevad enamasti sellest valdkonnast, mille hariduse sa valisid. Mõned teevad ka palju tööd ja „kolivad” ühest distsipliinist teise. Aga asja tuum – vähemalt Euroopas – on ikkagi rahastus.

Samas, kui oled oma haridusasutusest läbi käinud, siis võid teha täpselt seda, mis pähe tuleb. Keegi ei saa öelda, et see pole maali- või tantsukunst. Ma võin kogu enda tegevuse tantsuks nimetada, sest ma käisin kunagi igiammu ühes tantsukoolis. See on tegelikult absurdne. 

Sügisel käisin öösel jalutamas ja kuulasin rile* podcast’i Krõõda töid koondavast monograafiast „Animal, Family, Bad Mood Audience and Sleeping Bad Mood”, kus raamatu toimetajad Adriano Wilfert Jensen ja Simon Asencio vestlesid Krõõdaga. Krõõt mainib, et Sandbergi Instituudis magistrikraadi omandades ei olnud tal võimalik ülesandeid täita, sest ta oli pahas tujus. Sellest sai omaette mäng, mille kaudu ta ikkagi kooli lõpetas.

Kas kunstis saab olla praegu wild child? Kas see tunne on sulle vajalik?

Ma ei tea, kas tänapäeval saab, aga aastal 2013, kui viimati kunstikoolis viibisin, küll sai. Olin selleks ajaks juba piisavalt vana, et suhtusin kunstikooli umbes nagu jõusaali. Mulle kohutavalt meeldis seal, kursakaaslased olid väga lahedad ja programm põnev, aga lõppkokkuvõttes käisin seal siis, kui tahtsin, ja tegin seda, mida tahtsin. Problemaatiliseks läks olukord minu jaoks aga siis, kui tuli hakata magistritööd kirjutama. See algas loomulikult selle jubeda küsimusega: „Mis sind huvitab?” Nii sain aru, et mind huvitas mitte huvitatud olemine, ja ettekäändega, et mul on paha tuju, puiklesin dissertatsiooni kirjutamisele eri viisidel vastu. Panin jutuajamised juhendajatega kirja ja sellest puiklemisest saigi dissertatsioon. Paaris kunstikoolis on minu raamat ka kohustusliku kirjanduse nimekirjas, võib-olla igaks juhuks, et tudengid sellist asja rohkem ei teeks.

„Mulle on jäänud mulje, et Krõõta huvitab teatritegijana eelkõige äraspidisus. Et kuidas teha teatrit võimalikult vastupidiselt sellele, kuidas seda enamjaolt tehakse. Muu pole talle niivõrd oluline. Vastuhakk loogikale võiks siin olla märksõnaks. Nimelt see taotlus näib Krõõda juures radikaalsem kui tema kolleegidel.” – väljavõte Marko Mägi intervjuust 

Mulle tundub, et tol ajal oli see paha tuju natuke metsik küll. Ma arvan, et kunstnikurolli puhul on nii palju kirjutamata reegleid ja klišeesid, mida me endale teadvustamata järgime. Tundsin pikka aega, et mul on midagi puudu või et midagi on valesti, sest mul pole huvisid või teemasid, mis õudselt meeldiksid. Mul ei olnud huvi ühegi meediumi vastu ja kui oligi, siis kadus kohe ära. Aga aastad on mööda läinud ja sellest ebaadekvaatsusest ongi saanud mingis mõttes adekvaatsus. 

Kunstniku puhul on levinud klišee, et tegemist on obsessiivse isikuga. Ta ei pea isegi mõtlema, tal lihtsalt on millegi vastu nii suur huvi. Enamik kunstnikke õnneks tegelikult sellised ei ole ega peagi olema, sest see on küllaltki ühekülgne töötamisviis. Viimasel ajal olengi lähenenud sellele sotsiaalpoliitilises kontekstis; et oluline pole, et oleksid head kunstnikud, vaid et oleks palju kunstnikke. Ükstapuha milliseid. Selleks ongi vaja laiendada kunstnikutüübi võimalikkust. See on töö nagu iga teine. Kui sa töötad kontoris, siis sa ei pea iga päev rõõmuga tööle ilmuma ja mõtlema, et see on su sisemine kutsumus. Me kõik peame paraku tööd tegema ja see ei pea alati meeldima. 

Kunstnikuroll on vist rohkem eluviis kui nimekiri tehtud töödest. Mõni kunstniku moodi inimene pole viimased 20 aastat midagi teinud, teine produktiivne isik pole aga jällegi üldse kunstniku nägu.

Kunstnikurolli puhul on nii palju kirjutamata reegleid ja klišeesid, mida me endale teadvustamata järgime.

Kas sihid kunstnikuna mõne töö valmimist või teed seda, mis parasjagu pähe tuleb? Kas midagi on vaja regulaarselt toota, et õigustada seda, et sa kunstnik oled?

Ma pean ära elama. Kui raha on otsakorral, siis järelikult tuleb midagi välja mõelda. Mitte et tahaks õudselt projekte teha, vaid teinekord lihtsalt peab. Ma ei kujuta ette, mis saaks, kui mul oleks mõnel muul moel sissetulek garanteeritud. Ma arvan, et ma siiski teeksin midagi, aga see oleks teistmoodi. Kunstnikud ei peaks kindlasti regulaarselt midagi tootma või oma olemasolu õigustama. Kunstnikud peaksid ikka eelkõige tegema seda, mida nad ise tahavad.

Kui keeta oma elust ja tööst kokku vastastikuses sõltuvuses supp, võib see olla keeruline. Mulle tundub, et Krõõt toimib kunstnikuna justkui iseenda elu kuraatorina, seega… 

Kas oled sõnastanud kunagi iseenda elu kuraatoripositsiooni? Kust läheb see piir, kui palju igapäevaelust kunstiks teha?

See oleks ideaalne, kui saaksin olla kuraator, kes võtab ja jätab. Kahjuks on kõik aga segunenud, nii lihtne see ei ole. Viimase lavastuse „Codomestication” puhul tekkis impulss, jah, kodusest elust. Ma jälgisin, kuidas mu kaheaastane laps päev läbi mängib. See näeb välja, nagu keegi teeks proovi: ta kordab üht ja sama asja, teeb variatsiooniga, siis teeb uuesti, üritab täiskasvanuid sinna sisse mängida ja jagab rolle. Tüüpiline lavastaja, selline vana kooli lavastaja isegi. Tundus, et noh, miks mitte, las ta siis lavastab meid. Siis saame koos nii mängida kui ka tööd teha. See tundus targem sellest, et palkame lapsehoidja ja teeme ise suurte keskis umbes sama, mida tema teeb hoopis paremini. Sellest hetkest, kui sain aru, et ma saan mängimise eest tasu, oli ka palju huvitavam mängida. Võtsin seda täiesti tõsiselt ja see aitas mind ühtlasi lapsevanemana. 

Kuidas publik selle vastu võttis?

Esinejana on muidugi raske erapooletuna vaadata, aga arvan, et kui oleksin suvaline tänavalt sisse astunud inimene, siis mõtleksin, et oi-oi, see asi on kontrolli alt väljunud. Täiskasvanud millegipärast ei usalda nelja-aastaseid. Nad on liiga spontaansed. Liiga kväärid. Aga minu meelest on juba see spontaansus vaatamist ja piletiraha väärt. Iga korraga lõbusam ka. 

Minu meelest võiksid igale rahvusele kirjutada eepose just nelja-aastased. Kultuur oleks kõrgem. Aga nelja-aastased ja pahas tujus inimesed on selles mõttes sarnased: mõlemad on ettearvamatud, kuid sealjuures lahutavad meelt, kui nad jäävad teisele poole neljandat seina, klaasakent või ekraani. Kui nad aga inimestega kokku puutuvad, võib kõhe hakata. 

Kust tuli stand-up?

Kui 90ndatel ja varastel 00ndatel oleks olnud Eestis rohkem stand-up’i, siis võib-olla oleksin hoopis selle ala valinud. Millegipärast jäi mulle aga silma hoopiski moderntants… Mind huvitas väga näiteks improvisatsioon. Inimesed tulid lavale ja tantsusamme ei olnud, vaid nad hakkasid üksteise pealt improviseerima. Samas võib-olla paelubki stand-up mind põhjusel, et see on väga vahetu, toimub nüüd ja praegu. Nad proovivad midagi, mis võib läbi kukkuda või olla ülinaljakas. See on inspireeriv. Ma käin open mic’idel ja mulle meeldivad eriti need, mis ei kuku väga hästi välja. 

Ma ei ole kunagi nautinud proovides käimist või harjutamist. Stand-up’i puhul proovitaksegi laval ja minu jaoks on see ideaalne. Sul peab olema publik, et tekiks esinemispinge. Nagu lemmikloomad – esinejad on nemad ise ja nad vahendavadki iseennast.

Kunstnik olemine ei kohusta vist otseselt millekski, aga…

Mille ees sa kunstnikuna vastutust tunned?

Iga kunstnik võiks esimese asjana sellele vastata. Saaks palju kiiremini aru, millega inimene tegeleb. Ma olen juba 20 aastat seda vastutust otsinud. See on põimunud ka minu töösse. Lemmikloomad olid minu esimesed eeskujud, nende vastutus n-ö ühiskonna ees. See oli esialgu naljaga pooleks, aga mida rohkem ma teemat uurisin, seda enam sain aru, et lemmiklooma esinemisoskus ja see, mida nad toovad perekonda ja seega ka ühiskonda, on ülimalt väärtuslik. 

Kuskil 15 aastat tagasi kutsus Priit Raud mind osalema ühel konverentsil kunstniku vastutuse teemal. Ma näitasin kassipoegade, kutsikate ja eksootiliste sisalike pilte, tegin PowerPointi esitluse, rääkides kunstnikest kui teistest liikidest. Sellest, kuidas nad omavahel läbi saavad või ei saa, kuidas on suhted kuraatorite ja omanikega, institutsioonide ja publikuga laiemalt. 

Kunstnikud ei peaks kindlasti regulaarselt midagi tootma või oma olemasolu õigustama.

Mingis mõttes ma olengi projekti „Autodomestication” hästi sisse elanud ja tajun tugevalt oma rolli kunstnikuna. Võib-olla minu vastutus ongi siis – mida ma ennist rääkisin sellest, mida kunstnikult oodatakse – seda laiendada… ja võib-olla kunstnike iseteadvust suurendada. Ma arvan ühtlasi, et oleks hea, kui oleks rohkem solidaarsust. See ei teki iseenesest. Iseenesest tekib tänapäeval paraku võistluslikkus ja isoleeritus. Selleks et sünniks solidaarsus, peab tegema täiendavalt tööd. Teen seda loomulikult selleks, et olla ise natuke vähem isoleeritud, aga tunnen, et siis olen ka kasulik.

„Kasulik” ja „kasumlik” on ju erinevad sõnad. Ja „kasulik” ei ole eriti kasulik sõna. 

Defineeri „kasulik”. Kellele kasulik?

Ühelt poolt näin ma hästi laisk ja pahas tujus, aga selleni jõudmiseks olen paradoksaalsel kombel palju vaeva näinud. Ma tunnen survet olla produktiivne, ennast paremini vormistada, et veebileht oleks ajakohane, et oleks rohkem projekte, paremad mõtted jms. See tootlussurve ei tule ainult väljastpoolt, vaid tekib ka sisemiselt. „Kasulik” on, jah, mõttetu sõna. Mis on kasulik? Porgandi söömine on kasulik. Tegemist on kunstiga, siin ei saa rääkida kasulikkusest. Selle poole pole mõtet ka pürgida. Kui me juba oleme kunstnikud, on meil vaba valik, kuidas me kunstnikud oleme. Aga paljud kunstnikud, kaasa arvatud ma ise, teevad oma elu põrguks sellega, et me nõuame endalt produktiivsust. Ma olen kõige karmim kapitalist iseenda suhtes. Kellele seda vaja on, et me nii palju teeme, et aastas on mitu uut etendust, näitust vms? Tootlikkus ei ole tingimata kasulikkus.

Selleks et intervjuu oleks kultuuripoliitiliselt atraktiivne, pean küsima midagi tasude kohta. 

Kas lockdown’i ajal oli Viinis mingisugune kunstnikupalk?

Jah, kõigil vabakutselistel, kellel oli sotsiaalkindlustus. Minu jaoks oli see tõesti lahe aeg. Lõpuks ometi sai lihtsalt „olla”, mitte ilmtingimata toota ja teha. Mõte hakkas kohe vabamalt liikuma. Kunstnikevahelist solidaarsust oli ka rohkem. Selleks aastaks sain ma stipendiumi, aga see anti ainult valitud kunstnikele. Miks valitud kunstnikele? Tegutsen juba üle kahekümne aasta, aga mulle ei mahu siiamaani pähe, miks peab toetusi üldse küsima. See on ju iseenesestmõistetav, me kõik vajame ellujäämiseks eurosid! 

Huvitav, kas kaugeks jäämine sõltub ajast, kohast või mõtteviisist. 

Kui palju sa tunned Viinis elades vajadust mõtestada Eesti kultuuriväljal toimuvat?

Ma ei ole sellele eriti palju mõelnud, aga tunnen end millegipärast tihedamalt seotuna Eesti skeenega, kuigi nüüd koroona-aastatel pigem distantsilt. Ma olen emotsionaalselt ikkagi rohkem invested sellesse, mis Eestis toimub. Võib-olla põhjusel, et Viinis on kõik suurem. Siin huvitab mind ainult see, mida teevad lisaks minule paar mu lemmikkolleegi, aga Eestis ka see, mis toimub kultuuris tervikuna. Mulle meeldib, et kui teed tantsukunsti, siis käid ikkagi näitustel ka või koguni teatris. See on nii just tänu Eesti väiksusele. Ja muutused on ka alati õhus, see on põnev.  

Aga sellest hoolimata Viin. 

Millest on sinu kui kunstniku jaoks Eestis puudu?

Kui ma vaatan, kuidas mu kolleegid hakkama saavad, siis neil on kunsti kõrval lisaks üks või kaks muud tööd. Ma ei saagi aru, kuidas kunstiinimesed Eestis toime tulevad. Eestis on kordades raskem ära elada kui Viinis, aga sellele vaatamata on kultuurielu vilgas ja elav. Viinis ma „maksan” teatava igavusega selle materiaalse heaolu eest… Kui Eestis oleksid samad toetused mis Viinis, oleks võib-olla kunstiskeene ka selline nagu Viinis – natuke hangunud. Siin on toetused sellised, et projekt tuleb kirjutada poolteist kuni kolm aastat ette. Sulle antakse tuhanded-tuhanded eurod ja omaette töö on sellest tohutust eelarvest lahti saada. Minu meelest muudab see kunstielu küllaltki ettearvatavaks, pompoosseks nagu Viini imperiaalarhitektuur. Spontaanselt teha… pool aastat ette näiteks… on täiesti võimatu. 

Unistan, et inimesed suhtuksid teksti mõnikord sama vabalt kui stand-up’i. Ei oleks iga trükitud sõna suhtes nii kohutavalt anaalsed. 

Ma ei saagi aru, kuidas kunstiinimesed Eestis toime tulevad. Eestis on kordades raskem ära elada kui Viinis, aga sellele vaatamata on kultuurielu vilgas ja elav.

Kas stand-up on siis vastureaktsioon sellele?

Jah, sul ei ole midagi võita ega midagi kaotada. 

Minu käest küsiti kunagi, kas mul endal siis kunstnikuego üldse pole. Kasvatasin selle irooniliselt hästi suureks, kuid hakkasin siis kunstnike egode vastu ebairoonilist huvi tundma. 

Kui suur on su kunstnikuego? Kas on lihtne teistega koostööd teha?

Mulle ei meeldi teha ei üksi ega ka kellegagi koos. Üksinda tehes ei ole kellelegi toetuda, keegi ei anna sisendit ja mõtteid ei tule. Ja kui tulevad, tunduvad need nõmedad. Kui teha kellegagi koos, siis see segab mõtlemist või teine tahab asja vales suunas lükata. Praegu mulle meeldib täitsa ise oma projekti teha. Harvadel juhtudel on selle reegli puhul ka kõikumisi olnud. On olnud ka koostöid, näiteks „Camouflage”, mis sujus Merle Saarvaga nii hästi. Tegime koos, aga olime samas väga isemõtlevad. Meil ei olnudki diskussiooni. See oli ideaalne, aga võib-olla on protsessi varjupool ajaga meelest läinud. Kõik sõltub olukorrast ja isikutest. Mida see mu ego kohta ütleb?

Rääkisin just tuttavaga, kes ütles, et nii nõme on mitme inimesega koos elada. Ja siis ma vastasin, et kui elad üksi, siis pead ju arvestama iseendaga, kes ei pese nõusid, ei ole poes käinud… Võib-olla alguses on lahe, aga pikapeale käib närvidele ka.

Laur Kaunissaare sõnastas kunagi, et dramaturg on „mõtestaja, puhastaja, peegeldaja”. 

Aga dramaturgiga töötamine?

Dramaturg on lihtsalt selleks, et asja koos hoida ja öelda, et jah, kõik on okei, we are professionals. Dramaturg lihtsalt silitab kõigi päid. Mulle dramaturgid ei meeldi. Võib-olla minu dramaturg peaks olema hästi negatiivne, võib-olla siis meeldiks. Keegi pahatujuline isik, kes tuleks ja hakkaks kohe kõike maha tegema. Paharetti ma usaldaks, professionaali pigem mitte. Dramaturgid aitavad koreograafidel liiga tihti n-ö õigeid, viielisi töid teha. Mina tahaksin näha kahelisi ja selliseid, mida ei saa üldse hinnata. Dramaturgid üritavad teha selliseid töid, mis õigustaks neile antud rahasummat. 

Vastan Krõõdale, et siis dramaturg kui trikster või provotseerija, kes tuleb seda kahelist välja tooma.

Ühel laupäeva hilisõhtul helistab mulle Krõõt. Ta ütleb, et ei ole meie intervjuuga rahul; et ta tunneb esinejana vastutust, et sõnad ja teod omavahel ka kokku läheksid. Krõõt leiab, et ma ei ole lasknud iseendal üldse intervjuusse jääda. Hiilime vormiga mängimise mittemainimise piiril, kui ütlen, et tegelikult tahtsin esialgu midagi tavalise intervjuu vormist teistsugust teha, aga kartsin end kunstnikuna liialt Krõõda intervjuusse segada. Olin intervjuusid lugenud ja teadsin, millised need peaksid välja nägema. 

„Kedagi ei huvita, et me suudame intervjuud teha. Muidugi me suudame,” selgitab ta. Tunnen end esialgu ebaprofessionaalsena, kuid vähem kui sekundiga muutub see hirmuks professionaalsuse ees. Krõõt räägib, et minu kui noore inimesega pole vaja taastoota vanu mustreid. Mul on keeruline leppida, et 40-aastane tuletab 20-aastasele meelde, et ei pea tegema nii, nagu on alati tehtud. 

Kas sul on vahepeal „paharet” kaotsi läinud? Kuidas ta endale uuesti „sisse peksta”?

„Paharet” on tegelikult enamasti peidus või kadunud. Minu jaoks kaovad „loovus” ja huumorimeel eriti siis, kui tunnen, et pean end kunstniku või professionaalina kuidagi tõestama. Endast või teistest parem näima. Või siis, kui üritan eelarve kasutamist oma tööga õigustada. Aga eks see on ka osa meie tööst.

Pärast intervjuud jääme veel jutustama. Krõõt ütleb, et ta elab mäe otsas ja baari minemiseks kulub 15 minutit, aga tagasitulekuks pool tundi.

Heneliis Notton on kunagine Nissi valla meister kummikuviskes ja praegune majadramaturg Kanuti Gildi SAALis. 

Johann Kööp on Londoni ning Tallinna vahet liikuv noor foto- ja visuaalkunstnik, kes üritab leida piire ja sarnasusi nende kahe vahel. Tema isiklikud kogemused põrkuvad kokku objektiivse maailmavaatega, moodustades abstraktseid situatsioone, kus sürreaalsus ja veider huumor tunnevad end koduselt.