See peatükk oli leidmisel peidetud. Esialgu tundus, et tegemist on tekstita pappklotsiga, kuid lähemal vaatlemisel tuli ilmsiks kriim selle peal. Sellest paistis vaevumärgatavalt midagi läbi. Rebisin põnevusega võltskatte pealt ja pappklotsi sees oli peatükk IX 11111, suure tõenäosusega sama autori kirjutatud, kuivõrd see asetses samas ruumis, krohvi-värvi ja prügi keskel.

Pereisa, perepea ja kolm rasvast kana

Ükskord läinud peremees poodi kolme kana ostma, et terve pere korralikult süüa saaks.

Vahepeal, et kanalani pääseda, tuli mööduda alkohoolikutele mõeldud lettidest. Kuid perehärra oli autoga ja seaduse järgi ei tohi siis tilkagi võtta. Siiski planeeris pereisand mõtteis alkohoolsete jookide tarbimise täisealiste ehk üle kaheksateistaastaste sõpradega reedese päeva peale nagu ikka. Kui ta oma lemmikmargist möödus, limpsas ta keelt.

Kuid just siis, kui tal keele limpsamine parasjagu poole peal oli, kõndis talle teda tuikuma lüües otsa kindel alkohoolik, kes tahtis alkoholi kohe osta ja lisaks enne kümmet. Ehk neli tundi või nii.

Ökonoomia on Virus alkoholipõhine, seetõttu ka keeld!

Mõned alkohoolikud tulid veel poodi ▬ seda oli näha, sest neil ei olnud autosid, ja seetõttu võib järeldada, et nad joodikud on, kuna seadus ei luba ju joobnult sõidukit juhtida. Eemalt oli aknast juba näha, et nad tulevad jalgsi, ja tulidki poodi ka veel.

Pereisanda nägu tõmbus selle peale punaseks, sama värvi nagu ta kufta. Vassstikkud alkohoolikud, lisas ta mõttes lemmikmargile reedeks kaks kanget juurde.

Kanalast krabas 3 kana, lihasektsioonis tappis tõtates pool siga ja raius ostukäru juurde kuuluva kirvega sellest tüki, piimaletis lüpsis kiiruga 2 liitrit piima, kasutades manuaalset valikuvõimalust, võttis siis käru küljest sirbi ja lõikas suurest rippuvast leib-sepik-saiast mitmeid viile, kuid munade letis läks aega, kanad ei olnud munemisaltid, seetõttu pidi neid ostukäru küljes oleva noa ja selle teritajaga veidi ehmatama ning munad tulid; pidi veel ostma suhkrupeeti, lapsele lagritsajuurt, kaneelipuuhalu, ja muidugi, nagu õige virulane teeb, lõikas ta mesitarust noaga mett, pannes näo ette kaitseks käru küljes oleva võrkmaski. Enne maksmist võttis kaasa veel söega kasetohu peale kirjutatud ajalehe.

Taresse või noh korterisse jõudes võttis ta jalatsid jalast ära ja istus tugitooli, pannes jalad tumbale puhkama, rüüpas tassist sõõmudega kohvi ja luges uudiseid. Kolm kana said lee peal peagi valmis. Kolm just, kuna liikmeid oli peres 3.

Ostnud terve nädala varu ju, oli neil tavaks iga päev einestada ära üks artikkel. Laps rõõmustas, sest järgmine päev, teadis ta, süüakse terve päev suhkrut. Kuigi laupäevad talle väga ei meeldinud, kuna siis oli kombeks puuhalgu närida, täpselt nagu maisi ▬ mitte tervet halgu. Nagu jänkud siis pigem.

Telerist tuli „Ну погоди” ehk „NO OOTA SA!”.

Kell oli 6 hommikul reedel, kui perepealik tööle asus. Ta teadis suurepäraselt neid jõlkuvaid kolgesid ja alkohoolikuid, kes ilmselgelt piinlesid ootamise käes, et kell 10 saaks ▬ siis kui alksi saab osta alles. Ta teadis, et alkohoolikutel ei ole ju autot ja paljud olid jalgsi tänavatel. Isegi kui neil on, ei saa nad seda kasutada või on neil juhtimiskeeld.

Lõpuks oli see kauaoodatud reede õhtu käes. Võeti välja viinad, sakuskad, mõned viskid, brändid, džinnid, liköörid, konjakid, mõned küll ainult, ja pohmelliõlled. Seltskonnas olid kõik 18 täis ja pidu võis alata.

Rohkem küll lihtsalt joomine. Raadio mängis taustaks.

„Võtame.”
„Mhmh.”
„Hea.”
„Ma vist viskit jääga.”
„Pane mulle ka jääd.”
„Võtame.”
„Terviseks.”
„Sa sakuskaga?”
„Jjah. Parem. Pekiga läheb libedamalt alla ka.”
„Ma lähen telekat vaatama. Üks seriaal on üleval.”
„Vaata, et sa magama ei jää.”
„Võtame.”
„No võtame.”

Kell 4 hommikul. Kaks tugevamat olid veel üleval.

„V-vaata need, joodikud. Need, kes jalgsi tänavatel on. Ka-kakerdavad ja muidu jõlguvad. Kohutav ju.”
„Mmnjah, s-see on selleprs… sellepärast, et neil ei ole autot. Miks neil ei ole autot?”
„No joodikud ei käi ju tööl. Ei-ei saa autot osta endale.”
„Aga see ei ole ju üldsegi loogiline, sest alkohol on sitaks kallis.”
„Joodikud on vaesed. Joodikud, ma ütlen, on vaesed,” ei jäänud essa alla.
„Olgu vaesed või ei, aga see ei ole loogiline. Selleks et saaks endale joomist lubada, peab ikka korrektselt raha olema. Saad aru, mulle tundub, et meie oleme vaesemad tegelikult kui need seal tänavatel.
Kuna me joome ainult kord nädalas.”
„No a meil on autod. Need maksid sitaks ikka. Missa kaitsed neid joodikuid,” lonksates lahustunud jääga viskilonksu.
„No oletame, et neil on ka tegelikult. Ainult et neil on load ära võetud. Aasta pärast saavad load tagasi ja saavad jälle sõita. Äkki nad on meist 5 korda rikkamad, ei oot, 6 korda. Sest kui nad joovad 7 päeva nädalas, aga meie ainult ühe, siis see teeb neid 1 pluss 6 võrdub Kuue Võrra rikkamaks. See seitsmendsüsteem on mulle üle mõistuse,” ta võttis lonksu viina jää ja mahlaga ja jäi vähe mõttesse. „Noh, nad on siis 3,5 korda meist rikkamad.”
„Ei ole, kuidas sa aru ei saa. Oota, mmm, kuule, nad on sama rikkad kui meie, sest meie sõidame see-eest 6 korda nädalas autoga. Krt, sul on õigus vist, ma olen kogu aeg ekslikult mõelnud neist. Joodikud on rikkad, töökad, tublid, väärikad. Jah. Võtame.”

Hommik. Räige laga. Suitsukonid pooleli jäänud toidu taldrikusse ära kustutatud. Üks pudel oli vist katki läinud. Midagi meenus vahepeal väljas jauramisest ja kakerdamisest. Täpselt 18-aastane ehk täisealine meesterahvas oli end surnuks joonud. Rebadel pükstega keegi mees magamas määrdunud diivanil. Televiisor ja raadio sahisesid. Oli tore pidu.