Kunagi üksnes linna või maaga seostunud omadused, nagu anonüümsus ja migratsioon ning talukaubad ja kogukondlikkus, on kohti vahetamas ning enam ei saa rääkida linna ja maa mustvalgest vastandusest.

Eesti maaelu on olnud juba aastaid – kui mitte aastakümneid – emotsionaalse arutelu teema nii avalikus ruumis kui ka väiksemate kogukondade seas. Anonüümsetest netikommentaatoritest arvamusliidriteni, poliitilistest ringkondadest eraisikuteni – seisukohad maaelu toimimise suhtes kas liidavad või lõhestavad, pärinevad nii ajaloost kui ka isiklikest kogemustest. Enamjaolt kannab selline retoorika paranduslikku missioonitunnetust, kutsudes üles maaelu säilitama, parendama või ümber kujundama.

Maaeludebatt ei jää siiski üksnes hoiakute tasandile. Erinevaid toimetulekustrateegiaid – brändimisest ellujäämisnarratiivideni – töötatakse välja nii riiklikul kui ka rohujuuretasandil. Maaeluküsimusest on saanud omalaadne idée fixe, mille puhul põrgatatakse üldist laadi probleemidele või tulevikuvisioonidele keskendunud „kuuma kartulit” omavahel edasi-tagasi, teadmata isegi täpselt, mis juhtus, mida teha või kes vastutab. Elust maal, õieti sellest tekkinud ettekujutusest, on saanud samal ajal nii väärtus kui ka konflikt.

Maa ja linn ei vastandu enam

Antropoloogia, distsipliin, mille vaatevinklist olen maaeluküsimusele lähenenud, on olnud järjepidevalt seotud ruraalsega. Varajased etnograafid läksid „põllule” ehk välitöödele reeglina väljapoole oma kodumaad ja linnalisi asulaid, kust nad siis omamoodi häälekandjana teiste (ingl The Other) – külade ja hõimude – tegemisi kajastasid. Ent pärast kolonisatsiooniaja lõppu tekkis nihe, kus omaenese ühiskondadest said eksootiliste sihtkohtadega samaväärselt huvi pakkuvad keskkonnad. Selle tagajärjel tekkinud n-ö linnaetnograafiad on keskendunud inimeste mobiilsusele ja kosmopoliitsusele, ning ka maakohti käsitlevad uurimused ütlevad pigem lahti ruraalse sidumisest üheplaanilise paikkondlikkuse või muutumatusega.

Automaatne vastandus urban-rural ei ole enam pädev. Seni linnadega seostatud nähtused, nagu gentrifikatsioon, anonüümsus ja migratsioon, on ilmunud maapiirkondadesse, suurlinna on aga kolinud külaga assotsieeruv: rohealad, talukaubad, linnaaiad ja kogukondlikkus. Just nagu lapsepõlves, hauguvad külakoerad öö hakul, karjamaal on lehmad ja vestlused külapoes järgivad sarnast trajektoori kui 20 aastat tagasi. Nüüd on sellel pildil aga lisaks orgaanilised tatrapõllud – mis näevad küll rohkem välja nagu umbrohuväljad –, anonüümsed külad ja pop-up-kohvikud. Sotsiaalsed praktikad liiguvad koos inimestega, kes paratamatult rändavad. Kuigi linn ja maa pakuvad endiselt erinevaid kogemusi, võib nende omavaheline võrdlemine või binaarsus osutuda pealiskaudseks ja koguni eksitavaks.

Kas kollektiivne soovunelm ühetalupidamisest või pastoraalsest idüllist saab olla realistlik maaelu kapital?

Kollektiivne nostalgia seoses eluga maal

Hiljutistes ruraalsetel teemadel kirjutatud rahvusvahelistes teadusartiklites[1] jäid enim silma märksõnad „uued geograafiad” ehk ruraalne mobiilsus, parasiitlikud linnad, digilõhe ja sellega kaasnev sotsiaalne tõrjutus, innovatsioon, ääremaalisus ja heaolu. Eesti teadus- ja lõputööde autoreid on huvitanud viimastel aastatel ennekõike maakohtade elujõulisuse ja jätkusuutlikkuse probleem, ränne ja demograafilised muutused, samuti ka ääremaad, nende kuvand[2] ja seos ettevõtlusega[3].

Ühelt poolt on taolised mõisted lihtsalt sõnad, millega uurijad on teatud nähtuseid nimetanud. Teisalt peegeldavad need kõnekalt praegu maapiirkondades toimuvat, vihjates omamoodi hübriidsele ruraalsusele[4] ning sellele, et maaelu visioon ei põhine traditsioonilisel ühetalupidamisel ja põllumajanduslikul tootmisel. Aga miks ma otsin maaeluprobleemi arutamiseks taolisi, isegi kummastavaid märksõnu? Abstraktsed ja paratamatult arvamustele ja väärtustele tuginevad teemapüstitused, nagu elu maal, ei lase tegeleda konkreetselt koha- või teemapõhiste murede ja iseärasustega. Taoline debatt baseerub kollektiivsel arhetüübil ja nostalgial, mitte käegakatsutaval inimmõõtmelisusel. Kas kollektiivne soovunelm ühetalupidamisest või pastoraalsest idüllist saab olla realistlik maaelu kapital? Miks arutleda teemal „elu võimalikkus maal”, kui peaks rääkima ja saab rääkida lagunevatest katustest, digilõhest, innovatsioonist, väikeettevõtjatest?

Kohalike endi jutustatud lood

Sisuliselt räägivad need märksõnad vajadusest alternatiivsete lugude järele, mis tulenevad paikadest endist, ning nende otsinguist. Toon ühe näite. 2017. aastal ilmunud kogumikus „The Palgrave Handbook of Urban Ethnography” defineerib Andrea Boscoboinik ümber linna ja maa suhte. Boscoboinik toob välja, et peaksime ajakohastama mõisted „keskus” ja „perifeeria” ruumist sõltumatuks. Esimene tähendaks sel juhul mobiilset ja paindlikku, teine aga muutumatut ja paindumatut keskkonda. Keskuse defineerivad sealjuures gentrifitseerijad, ütleb Boscoboinik. Need on inimesed, kes liiguvad vabatahtlikult ja isiklike väärtuste ajel. Nende määratletud keskus võib asuda kas linnas või maal. Sellises kontekstis ei ole tuum enam fikseeritud koht, vaid ruum, kus indiviididel on võimalik ennast teostada. Perifeeria on seevastu paik, kust inimesed ei saa lahkuda või mille nad on just sunnitud maha jätma.[5]

Boscoboinik viitab otseselt vastuolule, mis kaasneb linna keskusega võrdsustamisega. Keskus ületab mõistena linnade administratiivseid või ehituslikke piire; linnastumine on aga inimeste elustiil, kommunikatsioon, majanduslikud ettevõtmised ja sotsiaalsete suhete iseloom – ruumist sõltumata[6].

Perifeeria ei tähenda tingimata aga ruraalset ääremaad, vaid paigalseisu ja paindumatust. Nii võib maapiirkondades toimuvale omistada keskuse mõiste ja linnad kui keskkonnad sümboliseerida midagi perifeerset. Nagu ta kirjutab, võib sellises kontekstis pidada isegi vastulinnastumist linliku eluviisi järgmiseks näiteks.[7] See aga, kuidas me kohtadest räägime, pole sugugi tähtsusetu. Osutades sellealasele lüngale teadusuuringutes, on sotsioloog Bianka Plüschke-Altofi sõnul struktuursete või poliitiliste muutuste kõrval jäänud tagaplaanile maaelu representatsiooni ehk kuvandi ja maine olulisuse väljatoomine[8]. Ometi võib kuvand mõjutada inimeste käitumist – koguni maale kolimise, sealt lahkumise või sinna reisimise otsust.

Kuigi linn ja maa pakuvad endiselt erinevaid kogemusi, võib nende omavaheline vastandus osutuda pealiskaudseks ja koguni eksitavaks.

Elu maal läheb edasi

Minusugusele linnaelanikule on välitööd autoga punktist A punkti B liikumise kõrval ainsaks võimaluseks Eesti maaelu jälgida. Need anonüümsed teed on justkui vaateaknad ümbritsevasse ellu. Soomaal ringi sõites tundusid üksikud hingitsevad talukohad sel iseloomulikult monotoonsel maastikul nii haavatavad. Seda eriti talvel, mil kesk lörtsi ja soppa ilmusid pea kindla intervalli tagant kulunud moega talumajad, kasvu- ja kõrvalhooned, üksikuid värvilaike lisamas nööril lehviv pesu ja värava lähistele pargitud auto. Need majad on tuttavad, isegi isiklikud, ometi võõrad, seotud suhetega, mis on möödujate jaoks nähtamatud.

Paar kuud hiljem taas Viljandimaal ringi seigeldes mõtlen, et olen kaotanud oskuse neid maamaastikke lugeda. Ere aprillipäike joonistab välja nõukogude aja pärandarhitektuuri, põllumajanduslikud silikaatmonstrumid, üksikud A&O kauplused ja eurorahade eest rajatud kergliiklusteed, mis lõppevad kusagil tühjuses. Üksik jalgrattur väntab vastutuult; poeesisel toimub habemeis meeste „koosolek”.

Soomaal olemine aga varjutab linnaelanike teooriad. Õues on öösiti pimedast pimedam ja hommikul üles ärgates on toas külm kui hundilaudas. Välikäimla hakkab täis saama, pood on kaugel, levi on lünklik. Maaeluga seotud vaidlused ja teooriad tunduvad eluvõõrad ja struktuursetelt suurtelt „kogudustelt”, nagu kohalik omavalitsus, riik või rahvuspark, jõuavad minu mõtted inimeste igapäevaelu, heaolu ja valikute küsimusteni.

Välitööde järel tundub, et Soomaa puhul tõmbabki inimesi sinna just n-ö magneti negatiivne pool – (meta)füüsiliste raskuste ja metsiku sümbioos. Siinseks pärusmaaks ongi seesama ääremaa, pärapõrgu, perifeeria. Kuid Boscoboiniku juurde tagasi tulles on Soomaa ju veel ka keskus ja kohtumispaik.

Püsielanike (jättes praegu tähelepanuta probleemi, et kes üldse on püsielanik ja kui palju on Soomaal nn kohalikke) kõrvale on jõudnud elustiilirändlejad, kohavõluotsijad ja suvesoomaalased. Selline Soomaa ei ole lihtsalt üks järjekordne Eesti ääremaa, vaid näide püsi- ja kahekoduomanike, turistide ja uustulnukate kokkupuutepaigast – ükskõik kui harv see kontakt siis Soomaale omase füüsilise kauguse aladel ka poleks. Siin metsades kohtub instagrammer seenekorjajaga. Kohatud inimesed ja räägitud jutud annavad aga põhjust väita, et seal soisel maal keset rabasid elatakse vaatamata kõigele endiselt edasi. Olgu see lohutuseks ja lootuseks. Soomaa ja teiste nn pärapõrgus asuvate keskuste võtmeküsimus on aga see, mis väärtusi, teenuseid, võimalusi inimene otsib ja vajab ning millised on tema võimalused nendeni jõudmiseks. Määravaks saab inimese vabadus.

[1] Vt Journal of Rural Studies, nr 44, nr 53, nr 54, nr 55.
[2] Plüschke-Altof, B. 2017. Images of the Periphery Impeding Rural Development? Discursive Peripheralization of Rural Areas in Post-Socialist Estonia.
[3] Põder, A. 2017. The Socio-Economic Determinants of Entrepreneurship in Estonian Rural Municipalities.
[4] Lin, G.; Xie, X.; Lv, Z. 2016. Taobao practices, everyday life and emerging hybrid rurality in contemporary China. – Journal of Rural Studies, nr 47, lk 514–523.
[5] Boscoboinik, A. 2017. Becoming Cities, Losing Paradise? Gentrification in the Swiss Alps. – The Palgrave Handbook of Urban Ethnography, lk 526.
[6] Pardo, I.; Prato, G. 2017. Introduction: Urban Ethnography Matters – Analytical Strength, Theoretical Value and Significance to Society. – The Palgrave Handbook of Urban Ethnography, lk 16.
[7] Boscoboinik, A. 2017. Becoming Cities, Losing Paradise? Gentrification in the Swiss Alps. – The Palgrave Handbook of Urban Ethnography, lk 524.
[8] Plüschke-Altof, B. 2017. Images of the Periphery Impeding Rural Development? Discursive Peripheralization of Rural Areas in Post-Socialist Estonia, lk 21.

Liis Serk on lõpetanud Tallinna Ülikooli antropoloogia magistriõppe ja töötab Eesti Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskuses teadurina.