Neoliberalismi vundamendiks on Ida-Euroopas zombisotsialism ehk nõukogude võimuga seostuva ajaloolise trauma teadlik meenutamine turupõhise majandusmudeli ülimuslikkuse tõestamiseks. See hirmunarratiiv summutab vajalikku arutelu kapitalismi kitsaskohtadest.

Ehk algas see tunamullusest postkapitalismi teemanumbrist, aga Müürilehte on parempoolsetes ringkondades juba mõnda aega neomarksistide, tibikommunistide jts väljaandeks kutsutud. Samma patta pannakse ka Vikerkaar ja Sirp. Iseenesest pole nende ajakirjade autorkond ju paha seltskond, kuhu sattuda, ja need tiitlid on toimetajate endi seas juba päris viljakaks naljamaterjaliks saanud. Huumori muudab aga veidi süngemaks asjaolu, et nende naljade – või vihaste süüdistuste, oleneb, kust need tulevad – taustaks on olukord, millesse tuleb suhtuda täie tõsidusega.

Mu üleskasvamist saatis tunnetus, et „kommunist” on sõimusõna ning see ideoloogia tähendab totalitarismi, küüditamist, tsensuuri ja tagakiusamist. Seetõttu tundus imelik näiteks Berliini vasakpoolsetega kokku puutudes kuulda, kuidas nad loobivad seda sõna nii kergekäeliselt ja uhkusega. Kui ütlesin midagi, tuli vastuseks, et Nõukogude Liit ei teinud kommunismi õigesti. Mõne ennast marksistiks kutsuva sakslasega öiseid köögivestlusi pidades jäi meie teineteisemõistmine toppama kuhugi sinna, kus tema küsis, miks peaks ühel olema oma maja, kui samal ajal on teine kodutu, miks mitte varad võrdselt ümber jagada, ning mina kirjeldasin vägivaldseid ümberkorraldusi, mida okupatsiooni ajal tehti. Või kus teine Lääne marksist rääkis tuliselt majandusest ning mina püüdsin talle selgitada, et inimestel polnud elementaarset sõnavabadust. Eks need olegi näited, kuidas kommunistlik ideoloogia Nõukogude Liidus väärastus, kuid sellegipoolest ei võta ma lõpuni tõsiselt marksiste, kellel ei ole isiklikku või perekonnalugudest kuuldud sotsialismikogemust. Seetõttu igatsen Lääne-Euroopas kuulda idaeurooplaste hääli, eriti neoliberalismi kritiseerimisel, kuna me oleme kogenud nii üht kui ka teist majandusvormi ning nii on meil olnud unikaalne võimalus näha kummagi kitsaskohti, et mõni jätkusuutlik alternatiiv välja pakkuda.

On mõistetav, et inimesed, kelle jaoks sotsialismikogemus oli põimunud vägivallaga, ei taha enam kuuldagi sellest, et töölised tootmisvahendid enda kätte võtavad ja proletaarlaste diktatuuri algatavad. Ent antikommunistlik hoiak ei käi ainult ühe konkreetse majandussüsteemi – ega ka totalitaarse terrori – pihta, vaid katab arusaama üleüldisest elukorraldusest. „Kommunism” on võtnud peaaegu et tühja tähistaja mõõtme, millega võib kiruda ükskõik keda. Sõidad jalgrattaga? Kommunist! Sellise raudkindla loogikaseose loob näiteks Mikk Salu Eesti Ekspressis. Salu artikkel on hea näide, kuidas ükskõik mida on võimalik kapitalistliku individualismikultuse teenistusse rakendada. Üldiselt kiputakse neid, kes julgevad kunagist sinist unistust ja vabaduse võrdkuju kapitalismi kritiseerida, meedias bolševikeks ja riigireeturiteks nimetama. Kusjuures Eesti pole siin üksik saar, vaid antikommunism kui omaette retoorika on levinud ka teistes Nõukogude Liidu mõju all olnud maades[1], ent seejuures on Kesk- ja Ida-Euroopa riike uurinud sotsioloogide hinnangul just Baltimaad kehtestanud pärast taasiseseisvumist kõige radikaalsema neoliberalismi vaimus reforme[2]. Neoliberalistlik joovastus pole meid Euroopa viie rikkaima riigi hulka viinud, vaid oleme hoopis kümne kõige ebavõrdsema seas. Kui 2018. aasta alguses kehtestati astmeline tulumaks, mis suurendas 500 000 tööinimese sissetulekut, tabas seda otsust kibe antikommunistlikku retoorikat rakendav kriitikatulv, justkui riik hakkaks rikkaid kulakuks kuulutama. Iga viies elanik elab Eestis suhtelises vaesuses, aga neoliberaalse mõtteviisi kõrval, mis rõhutab, et vaesed on ise laisad, on raske leida keelt, mis lahkaks probleemi üksikisiku valikute üleselt, ühiskondlikul tasandil. Kliimamuutustele otsa vaadates oleme jõudnud aega 12 aastat enne maailmalõppu, nii et oleks viimane aeg tõdeda, et neoliberalism on ummikus, ja otsida teisi lahendusi.

„Kommunism” on võtnud peaaegu et tühja tähistaja mõõtme, millega võib kiruda ükskõik keda.

Sotsialismi surnud hobune

Aga miks on Eestis vabaturumajandust pea võimatu kritiseerida? Rumeenia sotsioloogid Liviu Chelcea ja Oana Druţǎ on pakkunud välja termini „zombisotsialism”[3]. Kunagise riigikorra vaim varitseb endiselt meie linnade arhitektuuris, mõne riigiasutuse korralduses ja inimeste mälestustes. Ent zombistaatus tähistab siin olulist lisatoimet – põhjust, miks totalitaristliku terrori väljakutsumises süüdistatakse igaüht, kes majanduslikku ebavõrdsust probleemiks peab. Zombisotsialism on nähtus, kus kunagise riigikorra sarjamine ei tulene mitte ainult ajaloolisest traumast, vaid on teadlik hirmumälestuste meenutamine neoliberalismi edendamiseks. Chelcea ja Druţǎ ütlevad teistele sama regiooni uurijatele tuginedes, et postsotsialistlikes riikides pole kapitalismi arendatud üksnes kommunismi varemetele, vaid tema vaimu tahtlikult elus hoides. Igasugusele katsele postsotsialistlikku neoliberalismi kritiseerida reageeritakse valulikult, et vabaturumajandus kontrastina õndsam paistaks. Midagi sarnast on toimunud näiteks Poolas, kus Varssavi ülikooli sotsioloogiaprofessori Jan Sowa sõnul on ka sealsed liberaalsed tsentristid teinud palju ära, et vasakpoolset alternatiivi õõnestada, ning viidanud igasuguse sotsiaalse õigluse või ümberjagamise mainimise puhul kohe Gulagile ja totalitaarsele süsteemile. Osalt tänu sellele retoorikale on saanud parempopulistlik Õigus ja Õiglus (PiS) võimule tulla. Sowa rõhutab, et parempopulistide edu mõistmiseks on vaja vaadata just klassisuhteid riigis.

Seejuures pole Eestis tegelikult arvestatavat vasakpoolsete liikumist, kes ennast ise kommunistideks kutsuksid ja tulihingeliselt töölisklassi revolutsiooni korraldaksid. Õieti on suurem osa „neomarksistidest” hoopis parempoolsete õlgmehike, kelle olemasolu on lähemal fiktsioonile kui reaalsusele. See asjaolu on lausa olemuslik „neomarksismi” kui mõiste tekkele ehk parempoolsete viisile endale nähtamatut vaenlast spinnida, nagu hollandi ajaloolane Jeroen Bult on kirjeldanud Saksamaa ja Hollandi näitel. Ka sealsete parempoolsete tondijuttudel neomarksistidest ei ole enamasti faktilist tõenduspõhja, ütleb Bult: „Kus on tõendid kurjakuulutavate kultuurilis-marksistlike võrgustike olemasolust, mis püüavad hävitada Euroopa tsivilisatsiooni ja „teid alistada”? Kus on märkmed kokkusaamistest, kus sellised otsused vastu võeti?” Tõsi, kus on need Eestiski? SA Kultuurilehe toimetustes? Pigem käib vasakpoolsete enesekriitika selle pihta, et pole suudetud piisavalt edukalt organiseeruda ning parempoolsetele jõududele adekvaatset vastasseisu pakkuda.

Neoliberalistlik joovastus pole meid Euroopa viie rikkaima riigi hulka viinud, vaid oleme hoopis kümne kõige ebavõrdsema seas.

Sooideoloogia kui peksukott

Euroopas kasvab üha enam hoopis parempoolsete erakondade toetus, nii et kurvalt ja irooniliselt haugub vaenlase puu all hoopis see, kellel üha enam võimu on. Kusjuures Ida-Euroopa riikides ringleva retoorika sarnasusi täheldades ilmutab end kõhe seos n-ö naeruväärse, aga ohutuna näiva EKRE ja Ungaris võimule tulnud Fideszi või Poola Õiguse ja Õigluse vahel. Mis on ühist „hõimurahvastel” Eestil ja Ungaril (peale selle piinliku endli, kus üks meie endine minister naudib Orbàni sõõris säramist)? Sarnasused parempoolsete retoorikas. Kummaski riigis on poliitikuid, kes kiruvad kurja juurena näiteks sooideoloogiat. Kui meil kõlavad need väited põhiliselt Objektiivi veergudel, mida ei tasu enam kurioosumina alahinnata, siis Ungaris on see aga riigi ametlik poliitika. Istun praegu seda artiklit kirjutades Budapesti kesklinnas Kesk-Euroopa Ülikooli raamatukogus, hoone ees tänaval kogunevad aga parasjagu sajad inimesed, et protestida sama ülikooli sulgemise vastu siin riigis. Orbàni valitsus kustutas äsja soouuringute õppe ka riiklikult akrediteeritud ainekavade nimekirjast. See tähendab tõenäoliselt ühe ülikooli lahkumist riigist ja teises ülikoolis terve osakonna sulgemist, sh on võimalik, et ka tööta jäävaid õppejõude. Samal ajal plaanib riik n-ö kõrghariduse erastamise pilootprojektina privatiseerida Ungari teise suure ülikooli Corvinuse. Neid otsuseid ei ole võimalik alatähtsustada – Ungari üliõpilaskond mobiliseerub parasjagu akadeemilise vabaduse kaitseks, sest teine variant on teadmiste tsensuur ja… noh, suund totalitaarse riigi poole.

„Sooideoloogia” kui katusmõiste kasutamine on mitmekülgselt tähenduslik. Üks selle kasutusviis – nagu „neomarksismigi”, ilma faktipõhise definitsioonita – on kujuteldava vaenlase loomine inimestele, kes on karmis neoliberalistlikus olelusvõitluses nõrgemale kohale jäänud. Üha lõhenevas ebavõrdsuses kaotajateks jääjad ei taha kuuldagi midagi naiste, seksuaalvähemuste või sisserändajate kaitsest, sest see justkui rõhutaks nende enda kõrvalejäetust. Sooideoloogia on niisiis hea peksukott, mida süüdistada hädades, mille tegelik põhjustaja on neoliberalism. Turgu esikohale seadev majandusmudel välistab suure osa inimeste ühiskondlikus elus osalemise, sest nad on pärast tööd liiga väsinud või tunnevad ennast ebakindlalt, et paati kõigutada. Konservatiivsed poliitikud kasutavad seda mõistet aga tööriistana, millega progressiivsetele ideedele kaikaid kodaratesse loopida. Ungari on ekstreemne näide ühiskondlikust mudelist, mille ehitajad Eestis üha enam poolehoidjaid leiavad.

Hästi, aga mida välja pakkuda? Me teame, et neoliberalism viib meid kliimamuutuste ja äärmusliku vaesuse kujul allakäiguni ehk see süsteem ei toimi enam. Me ei pea rääkima kommunismist. Täielikku individualismist loobumist ei elaks üle ei ükski millenniaal ega eramajaga harjunud keskealine. Aga siinkohal kutsun üles arutlema solidaarsusest ilma nõukogude tonti välja kutsumata. „Neomarksistid”, „kommunistid” ja „kulakud” on praeguses demokraatlikus neoliberaalses riigis liialdused, mis aitavad probleemi lahendamise asemel sellele osutajate argumente tasalülitada, ning seda retoorikat tuleks sellisena ka läbi näha. Ehk on hea aeg hoopis üheskoos lahendusi leidma hakata ning kapitalismi alternatiivides võimalusi, mitte ohtu otsida.

[1] Kofti, D. 2016. ‛Communists’ on the shop floor. Anticommunism, crisis, and the transformation of labor in Bulgaria. – Focaal. Journal of Global and Historical Anthropology, nr 76, lk 69–82.
[2] Bohle, D.; Greskovits, B. 2012. Capitalist Diversity on Europe’s Periphery.
[3] Liviu C.; Druţǎ, O. 2016. Zombie socialism and the rise of neoliberalism in post-socialist Central and Eastern Europe. – Eurasian Geography and Economics, nr 57/4–5, lk 521–544.

Piret Karro on vabakutseline kultuurikriitik ja magistrant Kesk-Euroopa Ülikooli soouuringute osakonnas.