Eesti kirjanduse enfant terrible on leidnud endale TikToki kujul teda kõige paremini teeniva platvormi. Saage tuttavaks vandenõuteoreetik Antsuga Raplast ehk Mikk Pärnitsa soojema poolega.

On täitsa võimalik, et Antsu Raplast (kasutajanimega @orbudekodujuhataja) tunneb rohkem inimesi kui kirjanik Mikk Pärnitsat. Ants Raplast on Eesti TikToki-kuulsus, kelle elulised tähelepanekud, isiklikud kogemused üleloomulike jõududega ja vandenõuteoreetilise lõhnaga seoste loomine on köitnud alates esimese video postitamisest tänavu kevadel tuhandete vaatajate pilkusid. Mainitud videos küsib kõhna näo ja räsitud ilmega keskealine mees, kerge habe üll: „Kui paljud teist on kuulnud Euroopa mustsõnajalast? Ja kui paljud teist on kuulnud sõna „psühhoteraapia”?” Dramaatiline paus. „Mõtteainet.” 

Selle teksti kirjutamise ajal on Antsul veidi üle 4000 jälgija ja tema värskematel videotel on tuhandeid vaatamisi. Videotel on kokku ligi 80 000 meeldimist. Populaarseimas klipis hoiatab Ants inimesi Seljametsa bussipeatuse juures möödujaid süstiva geenimutatsiooniga inimese eest ning see on kogunud üle 110 000 vaatamise. 

TikToki on saatnud algusest peale nii minu isiklik kui ka teatav ühiskondlik skepsis. Olin kuulnud vanemalt õelt piisavalt lugusid õhtutest, kui ta lihtsalt ei saanud telefoni käest panna. Liiga paljud mu lemmikud YouTube’i sisuloojad keskendusid oma videotes TikToki rumaluste ümberlükkamisele ning mu Instagrami voogu jagatud TikTokid olid liiga kutsika- ja kiisukesksed, et mind oma varbaid märjaks kastma veenda. Olin just alustanud Neil Postmani 1985. aasta raamatu „Amusing Ourselves to Death: Public Discourse in the Age of Show Business” lugemist, mis kuulutab saabuva ühiskondliku arutelu kokkukukkumist mitte fašismi või totalitarismi, vaid hoopis visuaalse, emotsioonipõhise ja sisutu meelelahutuse tõttu. Selline fatalistlik vaade noortekultuurile ei ole loomulikult midagi uut, kuid ometigi tundus TikTok 21. sajandi soma – Aldous Huxley „Hea uue ilma” sootsiumi üle võtnud uimasti. Ma ei tahtnud anda sellele oma sõrme, et siis kaotada terve käsi, aga põhistatud ajakirjanduse nimel võin ohverdada nii mõndagi.

Ants Raplast sirutab käe

„Vesi. Tundub nagu tavaline asi, aga paljud ei tea, et see on väga ohtlik.” – @orbudekodujuhataja, 07.06.

Ants Raplast ehk @orbudekodujuhataja jagab TikToki lühivideotes enda arvamust eri teemadel, hüpoteese ühiskondlike kokkumängude kohta ja lühemaid anekdoote oma elust. Lihtsas keeles jagatud mõtted portreteerivad tema maalähedast eksistentsi (näiteks avaldab ta 29. juulil armastust oma ustavale STIHLi mootorsaele) ja annavad pilava sissevaate kohalikku sotsiaalsesse ellu. Kandvaimad teemad on siiski kosmilisemat sorti: UFOd, vaktsiinid või Gatesi pilvevandenõu. Antsu pead katab nokkmüts, enamasti on ta põsel viiepäevane habe ja kulm surutud kortsu. Videoid vürtsitavad ootamatud lõppakordid ja surmtõsine etteaste. Oma didaktilist rolli nii veebis kui ka kohalikus kogukonnas võtab ta tõsiselt. Küll kutsub ta üles noori oma kehaga mitte vene ruletti mängima (s.t vähem onaneerima), küll politsei ja terviseameti vastu protestima (väikese sõrmega nende suunas vibutades).

Kehastades Antsu Raplast, sirutab Pärnits välja mõistva, empaatilise osa endast. Tema senises loomingus ma selle Pärnitsaga kohtunud ei ole.

Ühes vandenõuteooriaid käsitlevas arvamusartiklis kirjutab Pärnits järgmist: „Vandenõud levivad maal rohkem kui linnas. Talupojakultuur on alati olnud harimatum, uskunud maagiasse. 5G-vastasus, pelg postmodernismi või teaduse ees on tegelikult kõik normaalsed nähtused ning lõpuks on mugav selles hirmus istuda.” Esmalt jäi mulle mulje, et Ants Raplast kehastab kõiki maameeste kohta käivaid halvamaigulisi stereotüüpe ühes isikus. Mida enam ma aga Pärnitsa etteastet vaatasin, seda rohkem siirust ma seal läbi kumamas nägin. Mitte et ta usuks päriselt, et vaktsiin on muutnud ta sensuaalseks femme-olevuseks, vaid et sellise tüübi kehastamisel sirutab ta välja mõistva, empaatilise osa endast. Tema senises loomingus ma selle Pärnitsaga kohtunud ei ole. 

Puusadeni Pärnitsas

„Öeldakse, et kellegi teise mõttega lauset alustades saad üle minna omaenda arutluseni. Aga putsi teiste inimeste mõtted.” – Mikk Pärnits[1]

Selleks et mõista, kuhu paigutub Ants Raplast Pärnitsa loomingu kontekstis, lugesin või vähemalt alustasin nelja raamatut, kammisin läbi kättesaadavad arvamusartiklid ja kolasin tema 2019. aasta luulekogus „Kõikide asjade valgus”. Tegemist on mitmekesise, kummastava maastikuga, millest leiab väga erinevaid pinnavorme – mõned neist soised, mõned teravad, mõned nostalgialaksu pakkuvad, mõned segadust tekitavad. Arvamusartiklites purskab Pärnits establishment’i vastu selle kõikides vormides. Oma romaanides ja jutukogudes maalib ta õuduspilte sellest, mis võib juhtuda, kui valitsevat võimu mitte piirata. Kirjeldamatud jõud, salajased kokkulepped, selgelt joonistunud piir esimese ja teise Eesti vahel, tüütu väiklus – need kõik on aukohal nii tema TikToki videotes kui ka kirjasõnas. Keeleliselt valdab ta ka teistsugust maailma – kosmilist, hõllanduvat, udust ideedemaailma (nt eespool mainitud luulekogu või „Näiv on jääv” (2005) jm).

Ants Raplast kujutab seda osa Pärnitsa loomingulisest minast, kelle olemasolu ta kunagi seletama ei pea.

Mulle pole juhtunud pikalt kätte autorit, kes paneks mõistma, millise pleki jätavad kirjaniku põllele tema kõige ebaõnnestunumad teosed ja hetked. Enamiku teoste lugemisega sattusin ma punkti, kus teksti lapsused, lihtsakoelisus ja seejärel eriti naeruväärsena tunduv enese tõsiselt võtmine ületasid mu valuläve. No ei tahtnud jätkata. Loomulikult ei ole minu maitse see ülim – vast ei ole tegu lihtsalt mulle sobiva kraamiga. Teiseks on ta ise veendunud, et luues kanaldab ta midagi kõrgemat. Tahan jätta avatuks võimaluse, et ma ei saa tema loomingu väärtusest lihtsalt lõpuni aru, kuna tema eetose selgrooks olev vankumatu enesekindlus paneb vastutuse täielikult lugeja õlule.

Lugu „Sümboli sünd” kogumikust „Symboolne Eesti pimedus” (2014) olgu suurepäraseks sillaks Pärnitsa ja Antsu vahel. Poeetilis-teatraalsel keelel jutustab minategelane meile loo Sümbolist, kirjeldamatust entiteedist, mille ilmnemisel hakkasid Egiptuse püramiidid prismadena valguskiiri välja purskama, virmalised aga „võtsid füüsilise kuju ja sadasid alla”. Sellele eelnesid ended: loovinimesed tulid justkui sünkroonis välja sarnaste ideedega ja linnud lendasid veidrakujulistes parvedes. Siis Sümbol. Siis inimesed oksendasid ja veritsesid ja kusesid. Ja siis Sümboli sünni tulemid „kajavad läbi ühiskonna ja füüsikaseaduste veel sajandeid”. Vaadeldes enda reaktsiooni sellele loole ja tema keskmisele TikToki videole, mõistan, mis on nende meediumite olemuslik erinevus. Nimelt, kirjandust kogedes küsin ma alateadlikult pidevalt: „Ja mis siis?” Miks pidasid sa vajalikuks trükkida neli lehekülge sõnu Sümbolist, mille olemust meile kunagi ei selgitata, mis tundub üldistusjõuetu ning mille jutustajapositsioon tekitab veelgi enam segadust? TikToki puhul ei ole see küsimus aga kuidagi loogiline, sest vastus võib olla alati: „Aga miks mitte?”

Ants Raplast kujutab seda osa Pärnitsa loomingulisest minast, kelle olemasolu ta kunagi seletama ei pea, kellele kohandatavad loomingulised ootused on meediumist ja karakteri kasutamisest tulenevalt lahedamad ja seeläbi vabastavad ning kes saab samal ajal kehastada seda suvakat, kelle rumalusest ja kottimatusest sõltub nööre tõmbav eliit – Pärnitsa loomingu kriitika peamine objekt. Tulemus on siiralt naljakas, kusjuures tegu ei ole üleoleva naeruga, vaid kaasaelavaga – oma siiruses ja pühendumuses on Ants üks kuradi nummi tegelane. Isegi kui pooletoobine. 

Oma siiruses ja pühendumuses on Ants üks kuradi nummi tegelane. Isegi kui pooletoobine.

TikTok tundub olevat väljapääs kirjutamise kui elukutse tinglikust jahedusest, vähemalt kui lähtekohaks on see autori persona, kelle ta nüüdseks loonud on. Just need kõige lambisemad osad tema sketšidest on kõige paremad. „Kõrge” kunst suvalisusele väga palju ruumi ei jäta ja seetõttu on lühivideote platvorm just sellistele loovatele impulssidele väga sobiv väljund. Tõuge idee ellu viia kannab kahtlemata teatud kunstilisust, isegi kui selle vorm on pigem suvaline. Tõenäoliselt kasvavad kõrgkunstimaailma ja TikToki vahelised risoomid juba praegu – ideed tilguvad ühest teise, keelelaadid tõukuvad ja vürtsitavad üksteist ning homsed kontseptuaalsed kunstnikud filmivad täna green screen’iga reaktsioonivideoid ning jagavad neid laia maailmaga. Meemid on kunst, sealjuures demokraatlik kunst.

Ants Raplast ja siiruse teisejärgulisus

„Mine ravile, sa vajad ilmselgelt abi.” – @maarjo212, kommentaar 30.07. postitatud video all

Miks vajab Mikk Antsu? Suur osa Miku projektist looja ja autorina on seotud oponeerimisega. Võib öelda, et oponendita oleks Pärnitsa avalikku isikut raske ette kujutada – seega on tegu sõltuvussuhtega, kas või metafooriliselt. Peale selle, et Ants võimaldab tal kanaldada lihtsaid loomingulisi impulsse, tundub Ants kehastavat ka seda teist Eestit, eliidi jõumahhinatsioonide tulemit. Ants on see, mis juhtub, kui „enda patud pannakse Võõra kaela” – aga huumori võtmes. Ants on see lihtsameelne objekt, kes kasvab manipuleerimise tulemusena enesekindlaks, teravmeelseks tõekuulutajaks, kelle ideede ilmselge totrus on samasuguses vastuolus valjuhäälsusega, millega neid esitatakse, kui nende neoliberalistlike onu Heinode oma, keda Pärnits oma nime alt kritiseerib. Ants ja Pärnits võitlevad teatud mõttes samade inimgruppide vastu, kuid Antsu kriitikat külma tehnokraatia suunas, näiteks Bill Gatesist või inimesi salaja süstivate geenimutatsiooniga olenditest rääkides, ei ole võimalik tõsiselt võtta. Seega ei ole tema kriitika sisu asja mõte – Antsu olemasolu, selle arhetüübi kehtimine tänapäeva Eestis on selle kese.

Võib öelda, et oponendita oleks Pärnitsa avalikku isikut raske ette kujutada – seega on tegu sõltuvussuhtega, kas või metafooriliselt.

Kui videote alt leitavad vihased kommentaarid kõrvale jätta, on Ants ülimalt populaarne tegelane. Seega ka meie vaatajatena vajame teda kui „teist”, seda ebameeldivat juppi meie identiteedis, millele vastandudes saame kinnituse enda normaalsusele. 

Kajakambrid tekivad säärasel platvormil väga kiirelt ja see süvendab poliitilist polariseerumist. Kuhu paigutub antud dünaamikas selline sisulooja nagu Pärnits? Ühelt poolt võib öelda, et ta süvendab hirmu vaktsiinide ees, tekitab küünarnukitunnet nende hulgas, kes kritiseerivad vaktsiine ja nende tootmisprotsessi, ja toetab uhhuu-hullust. Teisalt, kui vaadata kommentaare tema videote all, võib näha, et ta on pääsenud enda looduga ligi inimestele, kelle üle ta teatud määral nalja teeb. Antsu tegelaskuju võib toimida oma ambivalentsuses Trooja hobusena ja selline mitmekihiline sõnumi edastamise viis juhib ka vandenõuteoreetikud endale küsimusi esitama. Vaktsiinihirmus inimene vaatab esimest paari videot, ehk nõustub alguses tema küsimustega ja ehmub tema lugude peale, aga saab siis vaikselt aru, et Ants ei ole tõsine või et ta läheb oma ideedega hulluse tallermaale, näidates alateadlikult, kui mittepõhistatud on 99% vaktsiinikriitikast.

Eitamisest pime

„Räägin tuhandete eest. Võib-olla rohkemate. Ma olen pikaajaline investeering.” – Mikk Pärnits

Juunis avaldatud Elo Viidingule antud intervjuu lõpus kirjeldab Pärnits plaane oma loominguga uutesse valdkondadesse laieneda. TikTok on selgelt üks neist – ja tõenäoliselt mitte viimane. Paljususse sukeldumine on loomingulises mõttes vabastav, katsetamine uue ja erilise leidmise eeldus. Pärnits investeerib julgelt iseenese võimekusse ning paljusid see piirideta enesekindlus vast köidab, nii et see võib tõepoolest ära tasuda. TikToki kõrval OnlyFansiga katsetanud ja Patreonis aktiivne autor kehastab ehk tehnosõbralikku, otse-lugejale-autorit, kes on interdistsiplinaarse kunstnikuna juba praegu tulevikus, vältides etableerumisega kaasnevaid ohte ning säilitades oma vaheda tera.

Ants on see lihtsameelne objekt, kes kasvab manipuleerimise tulemusena enesekindlaks, teravmeelseks tõekuulutajaks, kelle ideede ilmselge totrus on samasuguses vastuolus valjuhäälsusega, millega neid esitatakse.

Olles teda vaadanud ja lugenud, on selge, et autori ja loojana vajab ja sõltub Pärnits sellest, millele ta vastandub. Afekt tuleb enne ja ratsionaliseerimise kaudu saab see sisu. See ei tähenda, et ta eksib oma kriitikas või et selle sisu on ebasiiras. Mul on tunne, et see tähendab lihtsalt teatud selektiivset pimedust, mis teda TikTokis teenib, avaliku tegelasena ka, aga kirjanikuna mitte. Ants ei näe, et ebavõrdsed võimusuhted ei ole valitud grupi nööride tõmbamise tulemus, vaid tingitud hoopis palju ulatuslikematest, banaalsematest protsessidest. Pärnits ei näe (või ei tunnista avalikult), et pelgalt ühiskondlikult oluliste teemade käsitlemine või eri žanrites kirjutamine ei tähenda sooja kohta kaanonis ega tee temast veel kõrgema vaimu kanaldajat, kelle rollile ta avalikes sõnavõttudes pretendeerib.

TikTok tänapäeva meemikultuuri ühe keskmena on tähenduste paljususe, metairoonia ja siiruse tühistamise tähistamine. On märkimisväärne, et just selles keskkonnas leiame Mikk Pärnitsa loomingu kõige positiivselt haavatavamad momendid. 

[1] Pärnits, M. 2017. Sümboolne Eesti pimedus. – Kivipilvede all: tekste Värskest Rõhust 2005–2017, lk 12.

Sanna Kartau on Lasnamäel elav vabakutseline ajakirjanik, luuletaja ja kultuurikorraldaja. Pea on ilmumas tema esimene luulekogu „Vahetus”.