„Pohlad” on minu esimene Pastaca album. Sõnastan selle nii, kuna muusikaliselt on tegemist siiski ammuse pooltuttavaga, keda on kuuldud nii live’is, raadios kui ka peo taustamüras. Aga käed laual ja klapid kõrvas antud artisti algusest lõpuni kuulama juhtusin nüüd alles esimest korda.

Luuperipõhise muusika suurim häda on luupide endi vormipiirang – ükskõik kui palju erinevaid põnevaid kihistusi üksteisele laduda (ja selles valdkonnas on Pastaca etnoelektrooniline arsenal tõepoolest omanäoline), on väga keeruline jõuda kuhugi kaugemale kui see esimene algfraas. Kui kõik kompositsioonid tulevad ühtmoodi siiruviiruliselt ilusad, siis mis vahe on ühel tapeedil võrreldes teisega?

Pastacas lahendab selle dilemma ainult osaliselt. Albumi tugevaim osa on kindlasti see, mis formuleerub iseseisvateks ja selgelt eristuvateks lugudeks ega ole lihtsalt huvitavate helide harmoonia, nagu „Kuulamind varsti” või „Niidud”. Teisalt on hetki, mis jäävad kummitama just põneva kõlapildi poolest, kui esiplaanile kerkib klaver (jällegi „Kuulamind varsti”, aga ka „Eelmisel”) ja selle minimalistlik õhulisus.

Pastacas on eesti muusikas väga iseenda koha peal ning raske on leida kellegagi võrdlusmomente, kui arvata välja Ramo Tederi enda kõrvaltegemised (pUULUUp). Iseluuperdavaid multiinstrumentaliste on meil teisigi (mõtlen nt Multiphonic Rodenti), aga Pastacas on nende seas kindlasti kõige rohkem kawaii. Ilmselt seepärast ta jaapanlastele nii väga meeldibki.