Paul Lepasson: Koos Genialistide Klubiga kustutaksime suure osa oma tulevikust
Lugemisaeg 8 minGenialistide Klubi kogukonna- ja arendusprojektide juht Paul Lepasson kirjutab, kuidas subkultuurimaja sulgemine uuristaks haigutava augu ka Tartu kultuurielu motivatsiooni- ja ideedekukrusse. Algselt sotsiaalmeedias ilmunud postitus ilmub autori loal muutmata kujul.
Mul on mure.
Laiemas plaanis on see mure mul vahelduva eduga juba vähemalt viimased mõniteist aastat, niikaua kui ise Tartu alternatiivkultuurielus aktiivsemalt mähkinud olen, kuid hetkel on mure võtnud päris konkreetse ja tõsise vormi. Tartu linnavalitsus arutab Genialistide Klubile kellaajaliste piirangute rakendamist, mis tähendaks 18 aastat tegutsenud subkultuurimaja surma. Põhjuseks naabrite kaebused, peamiselt tänaval toimuva tegevuse üle, mis on kogu vanalinnas sama kole ja pigem pole meie majaga seotud.
Disclaimer: olen varsti aasta ka ise Genis töötanud. Aga see pole selle artikli põhjus. Alustan laiemast murest, et oleks selge, miks see kõik mulle väga hinge läheb.
Tartu on üks omamoodi dünaamikaga linn. Meid on siin napilt vähem kui 100 000, kuid nende hulgas on tänu Tartu Ülikoolile ja muudele kõrgkoolidele päris kõva osakaal noori. Suur osa neist vahetub periooditi, igal aastal lahkub ports ja tuleb järgmine. Lahkujate seas on nii aktiviste, korraldajaid ja artiste, tänu kellele siin üldse midagi toimub, kui ka publikut, kelle jaoks need asjad toimuvad. Uued tulijad, tihti ilma kohaliku turvavõrgu ja kogemusteta, on just selles kõige rohkem äksi täis vanuses, et hakata ise igasuguse eneseväljenduse, kunsti ja muusika, kultuuri ja korraldamisega tegelema ja vastavates kogukondades kaasa lööma. Iga aasta voolab toorest energiat peale. Lahe! So far so good.
Aga selleks, et midagi saaks toimuda, on vajalikud mõned eeltingimused. Vaja on muidugi infrat – ruume, tehnikarendi ettevõtteid ja muid toetavaid teenuseid, turvalise linnaruumi ja ühistranspordini välja. Aga veel rohkem on vaja, et mingisugune elu juba toimuks. Vaja on eeskuju, et tulla selle peale, mis üldse võimalik on, et pall veerema saada. Vaja on inspireerivaid kogemusi, mis omal hinge põlema paneks või lükkaks kasvõi kadedusest veel ägedamaid asju tegema. Vaja on teisi, kellega koos asju teha. Mõnikord on vaja kogenumaid, kellelt nõu küsida, et esimesi suuremaid pangesid vältida. Vaja on veidigi publikut, kellel on ajaveetmiseks märksa kõrgemad standardid kui Barclay pargi nurga peal kaklemine või Raekoja platsil okselombis tudumine.
Seda kõike voolab teisest otsast jällegi iga aasta välja. Tulemuseks on nõiaring, kus tohutu potentsiaal koguaeg idaneb, kuid lahtub enam-vähem sama kiirelt ega toida järgmist tsüklit. Nagu võtaks kaevust pangega vett ja kannaks kilomeetri kaugusele, et see merre valada. Vähemalt sai trenni tehtud!
Sellel dünaamikal on muidugi omad plussid ka – kui iga aasta hakatakse jälle jalgratast leiutama, siis tuleb neid jalgrattaid igasuguseid ja isemoodi. See hoiab värskust ja nooruslikkust, meil pole mingeid tõsiseid gatekeep’imise probleeme, igaüks saab hakata otsast oma käe järgi maailma muutma. Aga reaalsus on see, et linna stabiilselt elavana hoidmine on väga raske. Väga palju tööd läheb tühja, väga palju potentsiaali laseme me linnana lihtsalt raisku. Ja see on see kõige muserdavam osa.
Sellistes tingimustes pole motivatsiooni tekkimine ja hoidmine kerge. Aga sellest hoolimata on meil ikkagi kogu aeg mingi areng ja kasv toimunud. Tsükliteülest stabiilsust hoiavad läbi ebaõiglase eneseohverduse elus mõned korraldajad, tiimid, asutused ja ettevõtted. Minu skenes on pilt oluliselt parem kui aastal 2018, kui regulaarselt toimusid peaasjalikult Rütmika ja SÜNK, sekka mõni Still Outi suurem pidu. Praegu on meil ReivKom, Amfiib, KREAT MINDS, Masta Blasta, Dysaster Collective, Black Box, Krüpt ja paljud teised. Stina Leek on Ajuokse 2.0 näol nii rämedalt palju linnale väärtust lisanud, et talle peaks puhtalt eksisteerimise eest palka maksma. Juba aastakümneid toimetanud pungiskene diehard Olev Roots loobus tasuvast IT-tööst, et oleks rohkem aega underground-üritusi tehnilise poolega aidata. Ei oota keegi neist, et see tegevus rikkaks teeb, see on puhas missiooni- ja kogukonnatunne. Olen päriselt südamest tänulik neile kõigile, kes oma aja, närvide ja sagedasti ka rahakoti kulul linnale üldse mingi poindi ja sisu annavad.
Ja siis on meil mõni üksik kultuuriasutus, mis sellel mega muutlikul maastikul pikemalt toimetada ning nendele aktivistidele võimalusi ja tuge pakkuda suudab. Neid on tõesti vähe ja neil on sellevõrra eksistentsiaalne ning asendamatu tähtsus. Vanim ja olulisim neist on Genialistide Klubi.
Liina Maurer kirjutab Tartu Postimehes: „Möku baar on hea näide, kuidas piirangud ühele asutusele vallandavad hävitava ahelreaktsiooni: raskustesse satub Genialistide klubi, mille tõttu võib Tartu kaotada 400 kultuurisündmust aastas, raskustesse satuvad või lõpetavad tegevuse Gramophonetree Records plaadipood, Generaadio stuudio ja teater Must Kast.”
Need on väga konkreetsed seosed meie majast. Aga kogu kultuur ongi üks sasipundar vastastikuseid mõjusid ja feedback loop’e. Üks tegu inspireerib mitu järgmist ja ägedamat. Ja samamoodi, ühe aktivisti motivatsioonivarude lõppemine juurib suure osa meie tulevikust välja. Rääkimata siis kultuurimajast, kus pisikese tiimi käe all toimub 400+ sündmust 50 000+ külastusega aastas.
Ma toonitan seda veel, sest see on asi, millele ma võib-olla elus kõige rohkem mõelnud olen ja kõige olulisemaks pean – mida rohkem toimub, seda rohkem toimub. Eeskuju ja inspiratsioon on tähtis, kogemuse jätkumine ja sellele ehitamine on tähtis. Jalgratta uuesti leiutamine on lahe, aga see pole võimalik, kui ratast juba leiutatud pole.
Näide enda elust, mu absoluutne lemmikprojekt, mille üle kõige uhkem olen – SÜNK. 2015. aasta alguses korraldas sõber Jürka oma sünnipäeva puhul nii laheda peo, et mul hakkas kadedus kohe ussitama ja otsustasin veel ägedama teha. See poleks sellisel kujul toimunud, kui ma poleks varasemalt kogenud kunagisi kunstikoolide pidusid, mis oma fantaasiarikka ruumikujunduse ja kaootilise atmosfääriga sügava mulje jätsid. Mõju ja inspiratsiooni tuli ka muudest sündmustest ja liikumistest ning vajalik pinnas oli olemas tol ajal üsna vaikselt tegutseva põrandaaluse tantsumuusika skene ja sealt leitud tutvuste näol. Korraldamiseks oli aega kaks nädalat ja ma ei mäleta, kas mul oli see 200€ eelarvet omal taskus või pidin selle kuskilt laenama.
Sain book’itud kuupäeva Genialistide Klubisse, kus oli enam-vähem kõik vajalik olemas – mitu ruumi helisüsteemidega, kohalik tehniline tiim, turva- ja piletimeeskond, turvaline diil majaga ning lõputult abivalmidust. Peo ülespanemiseks anti n-ö kõik võtmed kätte, et ise maja pealt vajalik üles leida, iga mu lolli mõtte puhul tuldi vastu ja mõeldi kaasa. Ma ei kujuta ette, kus veel sellist kohtlemist oleks saanud. Mu tiimikaaslased Paula, Talvi, Priit & co rabelesid end dekodega lolliks ja selle mõju oli ürituse päeval näha iga siseneja ammuli suust.
Pärast esimest pidu oli mul esmakordselt elus tunne, et mul on siin linnas mingi funktsioon. Silmiavav arusaamine, et mul (ja igaühel) on võimalus teha lahedaid asju, mis inspireerivad teisi lahedaid asju. Ja meie tiimile ja kogukonnale uhkelt pai tehes – SÜNK inspireeris ikka täie pasaga.
Tegime lõpuks kokku üle saja suurema ja väiksema produktsiooni, kust käis läbi sadu esinejaid ja kunstnikke, tiimi suurus oli mõnikord 70+ inimest, ühel peol oli vist peaaegu kümme lava. Peale Tartu sünkisime ka teistes linnades ja suurtel festivalidel. Üritustele lisaks sai kõvasti meemitud ja trollitud, pidasime ajutist raadiojaama, asutasime olematuid ettevõtteid ja külvasime igasugust muud segadust. Meid ei leidnud ainult pidudelt, vaid ka kunstinäitustelt või ettevõtlusmesse trollimast. SÜNK oli paljudele esinejatele debüüdiks, nii mõnigi sai osalemise kaudu deko-, valgustehnika- või korraldamispisiku ning jäigi vastava eriala peale. Ja mitmed inimesed kolisid konkreetselt selle nähtuse ja kaasneva kogukonna pärast Tartusse elama!
Mitte et niisama poleks tore uhkeldada, aga räägin seda sellepärast, et ALTERNATIIVKULTUURI MÕJUD ON PÄRISELT OLULISED. Inimesed peavad koos ägedaid asju tegema. See on enda agentsuse tunnetamine, oma koha leidmine maailmas. See loob ja seob kogukondi. See on ideedekiirendi. See on motivatsioonikordaja. See on turvavõrk. See on vaimne tervis. See on riigikaitse.
Mida rohkem toimub, seda rohkem toimub. Mida vähem toimub, seda vähem kõike seda head.
Genialistide Klubi on kasvulavaks ja koduks igasugusele eksperimenteerimisele ja katsetamisele: Müürileht, Tartu Üliõpilasteater, Tartu Uus Teater, Tartu Kultuuritehas, Müürilille täika, Linnafestival UIT, Magasini Tänava Suvila, Psühhoteek, paljud peosarjad… Suht lõputu jada ja igaüks neist toidab juba ammu järgmiseid lahedaid asju ja mõtteid. See asutus on üle aja ja ruumi olnud nende feedback loop’ide, inspiratsiooni ja innustamise ahelate tähtsamaid sõlmpunkte siin linnas, kui mitte isegi kõige tähtsam.
Genklubi ei ole ainult tuhandete inimeste nostalgia või need sajad sündmused aastas. Koos temaga kustutaksime ka suure osa oma tulevikust.
Oleks veel kümme korda rohkem öelda, aga katsun end taltsutada. Aitäh, et jaksasid lugeda!