Paul Thomas Anderson on kindlasti üks olulisimaid (ja üks kinematograafilisimaid) ameerika filmilavastajaid, kes praegu tegutseb. Kuna ta filmid kestavad enamasti üle kahe tunni ja vahel üle kolmegi, on nende nähtavus suurel linal võrdlemisi hõre. Pikki filme kardetakse ja neid ei taheta eriprogrammideski välja tuua. Seetõttu on tema teosed piiratud enamasti üürikese kinoleviperioodiga, aga nagu ajalugu on näidanud, ei kao need enamasti filmialasest diskussioonist. Enamikust tema filmidest on saanud osa kaanonist, mida peaks olema näinud igaüks, kes tahab ameerika nüüdisfilmikunsti teemal kaasa rääkida.

Hinnatud veider-nunnu indie-lavastaja Wes Andersoni populaarsuse tõus on tekitanud olukorra, kus kõik Andersonid kipuvad omavahel segi minema – justkui mingis „Maatriksi” vähe nähtud kõverpeeglis oleks end agent Smithi asemel paljundamas hoopis mr. Anderson. Sest on ju veel ka Paul W. S. Anderson, kellel on lausa eesnimigi sama ja kes on teeninud oma tihedate märuliklotside ladumisega välja initsiaalidel põhineva hüüdnime Without a Script ehk ilma käsikirjata.

Selle segase olukorra klaarimiseks on Kino Sõprus pidanud heaks tuua korraga välja Paul Thomas Andersoni ülikiidetud, kuid vähe nähtud filmide paremik. Lisaks filmikunsti absoluutsetele tippteostele, nagu „Veri hakkab voolama” (2007) ja „Boogie ööd” (1997), on eriti varju jäänud tema üks täielik meistriklassi film pealkirjaga „Meister” (2012). Film tõi Andersonile küll Veneetsia filmifestivali Hõbelõvi parima lavastajatöö eest, aga seda pole näidatud Eesti kinodes seni kordagi ei levis ega ka ühelgi eriüritusel. Kui muutuva maailma kontekstis ei kannata suur osa filmidest nüüdisaegset revisjoni välja, siis Anderson on alati aktuaalne ning ajas enda ümber veelgi enam mütoloogilist kvaliteeti koguv filmirežissöör. Tema visuaalse keele suursugusus ja sagedane võtete keerukus sillutavad teed väga inimlikele lugudele, mille peategelased on enamasti nõrgad ja haprad ka siis, kui nad tahavad mängida kangelasi. Anderson aitab meil näha kõva kesta sisse, otse nende hinge.

Paul Thomas Andersoni filminädala krooniks ja ajakohasuse kindlaks kinnituseks on see, et retrospektiivil esilinastub ka tema uusim film „Lagritsapitsa”, mis viib meid tagasi „Boogie ööde” ja „Magnoolia” maailmast tuttavasse San Fernando orgu. Teisisõnu Andersoni lapsepõlve, mida ta kujutab võrratu isiklikkuse ja relvitukstegeva õrnusega. „Lagritsapitsa” on nagu kahe ja poole tunnine poplugu, mis räägib armastusest läbi koomika, krimipõnevuse, 1970ndate stilistika, ootamatute pöörete ja täiesti meisterliku õhustikuloome. „Lagritsapitsast” saab kohe aasta algul üks tugevaimaid kandidaate tänavuse parima filmi tiitlile. Selleks et Andersoni stiilist ja maailmatajust täielikult osa saada, pole võimalik soovitada muud kui vaadata ära kõik kuus retrospektiivil linastuvat filmi, sest enam paremaks lihtsalt ei saa minna. Selliste filmide tarbeks ongi kinod siia maailma üldse loodud.