Arhailise kultuuri elementidest moodustub meie kultuuriruumi mikrobioom – nähtamatu, aga kaalukas kogum, mis määrab meie toimimisprotsesse ja paneb paika suutlikkuse kohaneda ootamatustega. Sellest moodustub meie kultuuriline DNA.

Meie vestluse eel tutvustan Peetrile Eesti Muusika Päevade selleaastast teemat, milleks on „DNA”. Peeter tõdeb, et see on põnev ja kütkestav ala, aga ta ei ole seda nii põhjalikult kunagi uurinud, et tal oleks selge teoreetiline baas tekkinud ja et ta sest päriselt lõpuni aru saaks. Seda enam, et see ju muutub praegu kiiresti. Ma ütlen, et mul on täpselt sama taust ja et eesmärk ei olegi võimalikult teaduslikku ja tehniliselt täpset juttu rääkida, vaid pigem mõelda laiemalt, näiteks sellele ammusele küsimusele pärilikkuse ja keskkonna suhetest. „Nature” ja „nurture” – kuidas need omavahel põimuvad ja loovad omakorda kultuurilist DNAd.

Peeter: See on huvitav asi. Kui vaadata suuri paljulapselisi perekondi – ma tean ka selliseid, kus on samad vanemad, kes on olnud koos nelikümmend aastat. Lapsed on kasvanud samas keskkonnas. Neil on samad vanemad, sama geneetika. Nad on saanud oma vanematelt kaasa ka komplekti teatud väärtuseid. Selle põhjal võiks ju eeldada, et nad on kaunikesti sarnased, aga tegelikkuses võivad nad olla totaalselt erinevad. 

Märt-Matis: Loodus viskab täringuid pidevalt täiesti isemoodi ja raputab neid enne päris korralikult.

P: See on tegelikult väga kihvt. Kloonide väljapudistamine oleks igav ja masinlik.

M: Aga kui palju sa iseendas ära tunned seda kaasaantut – mingit programmi, mis on sinusse istutatud?

P: Tunnen küll. Mul on teatud kehaosi, mille puhul ma tunnen selgelt ära oma ema, ja mõne teise pealt oma isa. Ka käitumises ja mingites reageerimismustrites tunnen ära nii isa kui ka ema. Ka mõnedes žestides ja pauseerimisviisides. Kuidas sul on?

M: Isiksus ju muutub tegelikult aja jooksul väga palju – eriti aastakümnete lõikes, aga tunne mingist sügavamast või abstraktsemast jätkuvusest on selgelt olemas – see on vast see, mida võiks seostada kaasasündinud geneetilise pagasiga. Seda ei ole ma kunagi uskunud, et eelkõige või lausa ainult kultuur ja keskkond on need, mis meid voolivad ja kujundavad. Ilmselgelt on seal midagi muud ka. Füsiognoomia suhtes ma nii tugevalt seda geneetilist jätkuvust ei taju – kuigi isa noorpõlvepilte vaadates saan aru, et meil on päris palju väliseid ühisjooni.

Mulle tundub see geneetiline pagas olevat midagi sügavamat – midagi orgaanilist sinu sees, justkui mingi huumusekiht. Ja see ei tähenda ainult vanemaid, vaid see läheb ei teagi kui kaugele välja.

P: Ühtpidi läheb ta ajas kaugele, aga teisalt, mina kui organism – ma ei ole ainult enda DNA ega ainult enda kultuur. Meis toimub kogu aeg ju ka horisontaalne geenitriiv. Selle mahtu on hakatud alles hiljaaegu hoomama. Kui mõelda meie mikrobioomile, kellega me sama territooriumit jagame… Enamik allikaid ütleb, et meie organismis elavate kõikvõimalike mikroobide, seente, vetikate – mis iganes eluvormide – rakke on rohkem kui meie oma DNAga rakke. Nende vahel toimub ka kogu aeg vaikne geenitriiv.

Lisaks sellele geenitriivile juhivad ja mõjutavad nad meid nii suurelt ja võimsalt kõikvõimalike hormoonide ning keemiliste eritistega. See ei ole sugugi vähem tähtis tegur kui nature ja nurture, vaid omakorda kolmas tahk.

Märt-Matis: „Mulle tundub see geneetiline pagas olevat midagi sügavamat – midagi orgaanilist sinu sees, justkui mingi huumusekiht. Ja see ei tähenda ainult vanemaid, vaid see läheb ei teagi kui kaugele välja.”

M: See on muidugi praegu eriti aktuaalne teema, sest mis see pandeemia aluseks olev viiruski muud on kui jupp DNAd, mis kehtestab ennast meie sees, kirjutab ennast meie sisse. Ega meile pole mingit valikuvarianti eriti jäetud – oleme sunnitud seda DNAd enda omaga jagama.

P: Ei ole sunnitud jagama. Selliseid inimesi on küll, kes ei haigestu ja kelle immuunsüsteem tuleb sellega toime. Siin on küsimus mingis sisemises tasakaalus – kas su mikrobioom on piisavalt liigirikas. Mida liigirikkam mingi kooslus on, seda paremini ta püsib tasakaalus. Kui väljastpoolt tuleb võõraid uudistajaid, siis süsteem reageerib sellele enamasti kiiresti ja jõuliselt. See on koosluse või ökosüsteemi küsimus. Kui mets on vana, terve ja tugev ning sinna tuleb mingisugune üraskiinvasioon, siis tegelikult saab mets sellega hakkama. Ürask saab ka söönuks, aga kõik püsib siiski tasakaalus. Aga selline mets, mis on istutatud monokultuur – puupõld, kus puud on ka kõik samast liinist –, sellised kooslused langevad kohe, kui inimene seal kõrval intensiivset tõrjet ei tee. Sama asi on inimese immuunsüsteemiga.

M: Nii et peaks katsuma olla rohkem vana metsa moodi, mitte suure Ameerika nisuvälja…

P: See on põhjus, miks ma ei armasta antibiootikume võtta ja teen seda äärmise hädavajaduse sunnil. See on nagu ökotsiid – ta tapab valimatult. Tõmbab kogu elu su sees kõvasti koomale. Kui on nõrk ja väike populatsioon, siis seal tekib täiesti uus määramatuse olukord…

M: Tekib võimuvaakum…

P: …ja kes seal siis oma tsivilisatsiooni ehitama hakkab? See on ohtlik olukord.

M: Aga kui kultuuri poolelt vaadata, siis oleks huvitav mõelda analoogsete protsesside peale inimkonna ajaloos. Tundub, et on olemas justkui mingi selge tung monokultuursuse suunas. Selline faustlik pideva vallutamise ja uue haaramise tung. Kusjuures kunstide vallas on see toonud kindlasti palju positiivset. Aga on mõtlemapanev, mis on selle mentaalsuse vastand. Tundub, et siin meie kandis on olemas mingit teist tüüpi vaimu ja vaimsust…

P: Läänemeresoomlased on Vana-Euroopa rahvas. Vana-Euroopa on see, mis Stonehenge’i rajas. Vahemere kandis Kreeta-Mükeene, etruskid, Malta…

M: Baskid…

P: Jah, baskid ja läänemeresoomlased ongi sisuliselt ainukesed rahvad, kes on sestsaadik ellu jäänud. Kõik ülejäänud on niivõrd teistesse rahvastesse sisse sulanud. Ja nii palju kui mina tean, olid Vana-Euroopa rahvad hoopis teistsugused nendest aarjalastest, kes Euroopasse tungisid. Kreeka mütoloogias on selle kamba võrdkujuks kentaurid. Sellised mühakad matsid, kes torkasid silma oma agressiivsuse poolest. Vana-Euroopa kultuurides puudusid kaitserajatised. Need tulid indoeurooplastega. Ilmselgelt ei olnud sõda ja invasioon Vana-Euroopas rahvamajanduse haru.

M: Põhja-Ameerika põlisrahvaste puhul oli huvitav see, et vaatamata nende väga erinevatele kultuuritasemetele ja ühiskondliku organisatsiooni keerukusastmetele, tegeleti agressiooni vallas suuresti ainult oma lähinaabritega. Ja isegi kõige sõjakamate tasandike indiaanlaste, näiteks poonide puhul oli totaalse vallutussõja ja lähinaabrite täieliku hävitamise kontseptsioon täiesti tundmatu. Sõjanduslikus mõttes toimus pigem selline pidev low scale warfare. 

P: Mulle tundub, et Vana-Euroopa – 5000 aastat tagasi ja rohkem – võis olla sõjanduslikult eriti ja silmatorkavalt loid piirkond. Selle kohta ei ole arheoloogilisi jälgi. Ornamentikas ja kaljujoonistel ei ole näha relvastatud sõdalasi. Ka mitte massihaudasid, mis sellele viitaksid.

M: Aga meie oma viikingid Saaremaalt, Sigtuna hävitamine? Kas need olid siis mujalt üle võetud halvad kombed?

P: Need tulid ju Kaspia tagant sõjavankri ja hobusega umbes nii 1500 aastat enne meie aega. See oli pikk protsess, et see kultuur siin kanda kinnitaks. Aga viikingiajaks oli ka meie piirkond juba aarjastunud. Kõige varasem kihistus, mida peetakse indoeuroopa algupära tõendiks, on seotud nöörkeraamikaga.

M: Kas see tuli pärast kammkeraamikat?

P: Need käisid paralleelselt ja ka vaheldumisi. Kõrvuti elades käib ikka mingisugune triivimine ja liikumine. Ja ka nügimine. Isegi metsakultuuri puhul – selleks et metsast elatuda, on vaja päris suurt territooriumit. Sellest ka meie hajakülad ja kogu see ideoloogia. Et naabri suitsu ei näeks…

Peeter: „Vana-Euroopa kultuur oli ema-vanaema- ja jumalannakeskne kultuur. Seda näeme me ka oma setu külades – see, kes langetab kõige kaalukamaid strateegilisi otsuseid, on vana naine – baaba.”

M: Aga sa oled käinud päris palju mitmesugustel soome-ugri aladel. Kui palju oled tajunud seal seda vana arhailist kihistust?

P: See on päris naljakas. Me arvame, et me eestlastena oleme kõva metsarahvas, aga kes teavad siin kõige paremaid seene- ja kalakohti?

M: Venelased.

P: Just. Siin ongi nii, et suur osa vene populatsioonist on vene keelt rääkivad ugrilased. Tugevam ja agressiivsem kultuur on põhjustanud keelevahetuse, aga samas on ju maapiirkondades vene külad samamoodi säilitanud vana ellujäämisviisi. Linnainimene on linnainimene – seal avaldub ugri liikumine võib-olla rahvariiete eksponeerimises või muus sarnases. Kui lähed aga maale, siis näiteks udmurdi külades toimib ilmselgelt matriarhaat. Küla kõige vanema naise sõna kuulab ka kolhoosi esimees. Ta on kõige tähtsam ja austusväärsem.

M: Kas sa arvad, et see on tugev ugrilik joon?

P: Mitte ainult ugrilik. See on omane kogu Vana-Euroopa kultuurkonnale. Los Angelese ülikooli arheoloogiaprofessor Marija Gimbutas on seda päris põhjalikult uurinud ja leidnud, et Vana-Euroopa kultuur oli ema-vanaema- ja jumalannakeskne kultuur.

Seda näeme me ka oma setu külades – see, kes langetab kõige kaalukamaid strateegilisi otsuseid, on vana naine – baaba.

M: Eks sarnane mentaalsus tundub kumavat läbi ka keskaegsest Maarja-kultusest ja trubaduurikultuuri südamedaamikultusest. Kas see siis tähendab, et mingid arhailised jooned on sedavõrd elujõulised, et nad suudavad ikka edasi kesta?

P: Kui mingisugune uus liikumine hakkab ennast kehtestama, siis strateegiliselt kõige kavalam on võtta kultuuri juba olemasolevad kesksed motiivid ja mugandada ennast nende järgi. Nii on kõige kergem imbuda. See kehtib ka tähtpäevade puhul – Jeesus sünnib pööriööl, risti lüüakse ta võrdpäevsuse ajal.

M: Aga kuidas sulle tundub, kas meil on mordva ja udmurdi aladega veel nabanöör alles?

P: Olemuslikke sarnaseid jooni on küll olemas, aga erinevusi on nii palju rohkem. Idapoolsetel ugri aladel on venestumine väga kaugele läinud. Komi või mordvalase või udmurdiga suheldes tajun ma teda pigem venelase kui soome tõugu inimesena. 

M: Aga soomlaste puhul?

P: Soomlaste puhul tajun ma seda ühisosa kindlasti palju rohkem.

M: Huvitav, et mina hakkasin just pikalt Soomes elades – õppisin seitse aastat Sibeliuse akadeemias – tajuma päris suuri ja olulisi erinevusi. Mulle tundus, et soomlased on ennast ikkagi väga palju rootsi kultuuri järgi kujundanud. Meil see justkui puudub – Rootsi aeg on pigem selline fiktiivne idealiseeritud minevikuaeg. Meie oleme end muidugi sakslaste järgi vorminud – neid vihates ja armastades ühekorraga. Hiljem on kindlasti ka venelased oma mõju jätnud… Aga kus see ugrimugri siin on? Valdur Mikitat on inspireeriv lugeda, aga kui palju seda arhailist metslast või metsainimest meis ikkagi päriselt alles on? Kui palju on meie hulgas neid, kes oma elu ja valikutega nendele arhailistele väärtustele alla kirjutavad?

P: Võrumaal elades tutvusin ma ikkagi päris mitmetega. Mikita ei ole toetanud oma struktuuri tühja koha peale.

M: Mul on võib-olla tekkinud natuke reaktsioon sellele, et meile meeldib mõelda endast kui erilisest ja toredast metsarahvast, aga oma elu oluliste valikutega me seda eriti ei kinnita. Idealiseeritud enesekuvand ja reaalsus on kohati üsna karjuvas vastuolus. Meie kaduvad metsad on selle ehe tõestus. Enamik otsuseid, mis on selleni viinud, on ikkagi eestlaste endi tehtud – isegi kui need otsused on delegeeritud välismaistele firmadele.

P: Sellega ma olen nõus. Me oleme oma metsarahvalikkuse ammu tuulde lasknud. Juba rahvusliku ärkamise aeg – mis see muud oli, kui sakste koorikultuur ja lugemisringid.

M: Sellest on ka Tormis korduvalt rääkinud ja kirjutanud, kuidas laulupeoliikumisega käsikäes asendus meie vana regilaulukultuur uut tüüpi laulikulauludega. Võib-olla see on meie probleem, et me võtame kõike uut ja meile võõrast nii kergesti omaks iseennast alla surudes.

P: Me oleme väga tublid kultuurivahetajad. Mulle meeldib, et on tulnud geneetika koos DNA-uuringutega. See on aidanud maailmapilti palju dünaamilisemaks ja ruumilisemaks muuta. Varem oli see mehaaniline ja lihtsustav. Järjestikune põlvnevus ja sirged sugupuud, mis pidid kõik Aadama juurde välja jõudma. Kui me mõtleme reaalselt, siis meil ei ole ju olnud kunagi üht ainukest algpaari. DNA ja geneetika lasevad modelleerida palju keerulisemaid maailmu, mis on tegelikkusele palju lähemal kui need naiivsed keelepuu- ja sugupuuteooriad.

Peeter: „Me oleme oma metsarahvalikkuse ammu tuulde lasknud. Juba rahvusliku ärkamise aeg – mis see muud oli, kui sakste koorikultuur ja lugemisringid.”

M: Avaneb metsikum ja võsasem pilt.

P: Vääntaimede ja kõige muu sellise kraamiga.

M: Hiljutiste geneetiliste uurimuste järgi, mille esirinnas on olnud ka eesti soost teadlane Svante Pääbo, viib üks selline vääntaim meie põlvnemise ju ka neandertallasteni. Praeguse pandeemia kontekstis avastati, et neandertallaste DNA osakaaluga geenide kandjad on koroonale tunduvalt vastuvõtlikumad. Paar aastat tagasi tehti ka pöördeline avastus Hispaania koobastes, kust leiti neandertallaste kaljujoonised ning kummutati seega senine arvamus, et kunstilooming on omane ainult inimesele.

P: Neandertallased katsid surnuid ookriga. Matmiskohtadest on leitud ka palju õietolmu. On spekuleeritud, et matustel võidi kasutada lilleohvreid. Nende skelettidel on väga palju paranenud raskeid luumurde. See tähendab, et kogukond hoidis kokku ja hoolitses vanade ja väetite eest. Kujutelm neandertallastest kui eriti primitiivsetest ja brutaalsetest ahvidest on jama. Jama juba selle pärast, et ahvid ei ole ka primitiivsed ja brutaalsed.

M: Aga kui veel arhailistest ja uuematest kihistustest rääkida, siis ma mäletan, et Setumaal rahvalaule kogumas käies sai mulle eredalt selgeks, et nende memmede, kes olid ainult mõni aasta koolis käinud, ja korraliku kooliharidusega setude vahel jooksis täielik kultuuriline veelahe. Võib öelda, et regilaul lõppes koos kirjakultuuri kehtestamisega koolihariduse kaudu. Huvitav, et see kirjakultuur on sedavõrd jõuliselt peale jäänud…

P: Kirjakultuur on normatiivne ja võimaldab moodustada püsivaid institutsioone. Ta on institutsioonide loomiseks, keeruliste koostööde tegemiseks mõeldud tööriist. 

M: Notarite töövahend…

P: Jah, kõigil sõnadel peab olema üks tähendus. See on muidugi elujõulisem. Agressiivsem ja pealetükkivam.

M: Aga mis on teise poole võimalus selles ellu jääda? Üraski kombel ennast sinna sisse närida?

P: Jah, nii ongi. Vana kihistus muutub mikrobioomiks; metsavennaks või partisaniks.

M: Mulle tuleb sellega seoses meelde Ülo Sooster ja tema kinnisidee 40 000 kadakast, mida ta tahtis maalida. Ja see, kuidas tema maailmapilt vene kolleegidele muljet avaldas ja mõjus. Ta tuli nii selgelt teist sorti sõnumi ja mingi isemoodi hullusega… Kuidas sulle tundub, kas kultuur on tõhus vahend selle vanema kihistuse, millest me siin rääkinud oleme, ellujäämiseks?

P: Loomulikult on see tõhus. See on üks võimalik kanal ta fookuses ja nähtaval hoidmiseks. Aga samas peab teadvustama, et kui ma Moskvas kadakaid maalin, siis ma tegelikult ei ela seda arhailist elu ja kultuuri. Ma olen ise juba midagi muud. Kui sa oled kunstnik, siis on ikka väga raske päriselt seda loodusinimese elu elada. Samas see ei ole võimatu – tean paari tüüpi. Näiteks noor skulptor Uku Sepsivart, kes tassis oma skulptuuride jaoks kopra näritud puutükke. Praegu teeb ta selliseid skulptuure, et valab rasvast enda peakuju ja paneb selle tihastele. Kaamera kogu aeg filmib kõrvalt, kuidas tihased nokivad seda järjest väiksemaks. Ja siis ta on teinud skulptuure kärjest, mis on asustatud, kus mesilased elavad sees. Uku puhul ma julgen küll öelda, et ta elab ka sellist vahetut looduselu.

M: Sama on rääkinud ka Tormis. Teda painas pidevalt see akadeemilise kontserdikultuuri ja elava regilaulumaailma olemuslik vastuolu, millega ta maadles suure osa oma loometeest. Tundub, et arhailiste kultuurikihtide toomine kunstidesse nõuab mingit erilist põimimisoskust – kusjuures mitte ainult oma kunstivahendite mõttes, vaid ka sügavamal tasandil kogu oma elustiilis…

P: Jah, kui geneetikute sõnavara pruukida, siis akadeemiline kultuur on olnud läbi aegade alati dominantsem ja agressiivsem kui suuline pärimus, aga ilma arhailiste kultuurikihtideta hakkab akadeemilisus virelema sugulusaretuse hädade käes. Tegelikult elavad arhailised elemendid kõrgtsivilisatsioonis edasi nagu mikrobioom meie soolestikus, nad ei ole kuhugi kadunud. Tuleb lihtsalt õppida neid märkama ja võimendama.

Märt-Matis Lill on helilooja ja Eesti Heliloojate Liidu esimees, kelle loomingu fookuses on olnud pikka aega arhailise pärimuse toomine nüüdisaegsesse eksperimentaalsesse kõlapilti.

Peeter Laurits on kunstnik, kelle peamisteks väljendusvahenditeks on fotograafia ning digitaalsed manipulatsioonid. Üheksakümnendatel tegeles ta meediakriitiliste mängudega, kuid pöördus peagi süvaökoloogiasse, kolis metsa ning ühendas oma elus ja loomingus neoliitilised ning postindustriaalsed printsiibid. Praegu on ta loomingu keskmes posthumanistlik eetika.

Festival Eesti Muusika Päevad toimub 22. aprillist 2. maini veebi vahendusel ja kuulajatele tasuta. Alates 1979. aastast peetud üritus on olnud 40 aastat üks olulisimaid siinsete heliloojate loomingule keskenduvaid festivale. Sel aastal on programmi koondteemaks „DNA”. Rohkem infot ja kontsertide veebiülekanded leiab aadressilt eestimuusikapaevad.ee.