Jõusaalis käiakse enamasti selleks, et alasti parem välja näha. Aga kehalise rammutöö taga on raske vaimne pingutus soovunelmate rahuldamiseks, mis võib teinekord enda ja teiste kehadest hoopis võõrandada.

See oli teatrikooli esimesel aastal, kui panin enesele külge pea „Saagu Sander viimaks meheks!”. Minu arusaam „mehisusest” oli tollal seotud raua, keevitamise ning suurte higist nõrguvate musklitega. Seega seadsin minagi igal võimalikul vabal hetkel oma sammud sinna pimedasse Cutaseptist, testosteroonist, hallitusseenest ja talgipulbrist lehkavasse keldrisse, et too solget meenutav pehme mittemidagiütlev ebamaskuliinne keha raua ühest punktist teise positsioneerimisega üles ehitada.

Üksteist kiibitsevad, kõõritavad, hinnanguid jagavad silmanurgast heidetud pilgud ja punnitavad veresooned, mis žiletitera õrnal puudutusel laavana purskaksid. Mustusest tumenenud vettinud tõstevööd ning ülepingutusest valutavad alaseljad, õlad, põlvekedrad ja kaelad. Punased õhku ahmivad näod, valust välkuvad hambad, kinni hoitud karjed ning kustumatu soov olla suurem, kui oled. Väljahingamata õhk, rinnalt surumisel tekkiv ägin, pingutusest tuimaks muutunud pilgud, ajust reide vajuv veri ning jalapäevast tuigerdavad minestusse vajuvad alajäsemed. Kohtlane pinge kõigi sugupoolte vahel, sõnastamatu üksindus ning veidravõitu distants kokkusurutud ruumis. Ja siis see peegel…

Peegli vahendusel saab vaatlejast vaadeldav – arendatav, kasvatatav ning lakkamatult muudetav projekt, iseenda kaugenenud projektsioon, mis süvendab keha ja vaimu vahelist vägikaikavedu. Mis loob toda skisofreenilist kõrvalpilku, toda kaed silmadele ega lase olla rahus, tasakaalus – tahteta, tõmblemata, ärevuseta, pumpamata, aineteta? Peegel aitab süvendada toda sõltuvuslikku orjust iseenda ees, nende püstitatud ideaalide ees, mis ei erinegi niivõrd ühiskondlikest konventsioonidest ja reklaamplakatitel esitatud kopeeritavatest kujutlustest – neist lummavatest ulmadest, mis panevad sülje nõrguma justkui Pavlovi koeral.

Teinud veel mõned seeriad biitsepseid, et saunaukse peegeldus ikka ootustele vastaks, astun viimaks garderoobi. Üritan rebida seljast toda trennis kitsaks jäänud äärmiselt liibuvat maikat. Aga see ei ole kerge, sest lihased on kaotanud oma loomuliku plastilisuse ning valulevad piimhappe üledoosist. Ja see ei ole veel kõik, sest siis…

…siseneb ruumi isane.

Tüüpilise „tere” asemel tõmbavad isased sisse kõhu ning ajavad pungile oma karvased (või karvatud) rinnad. Ollakse kuidagi erakordselt tähtsust täis, kuid seejuures äärmiselt tundlikud, kramplikud, kaitsevad ning õrnad. Jah, kogu ruum on täidetud mingisuguse sõnastamatu pingega, ebakindlusest tiine energiaga, mis muudab iga viimse kui liigutuse äärmiselt väljapeetuks ning tähendusrikkaks. Seejärel aga teeseldakse sunnitud keskendumist ning mängitakse mängu „ma ei pane sind tähelegi, sest sind ei ole minu jaoks olemas”. Kõik see meenutab omavahel kisklevaid kaslasi või üksteist silmitsevaid ahve, territooriumi eest võitlevaid pärdikuid… Aga too võitlus seal garderoobis ei ole aktiivne ega kehaline, vaid pigem kujutlustes triiviv passiivnegatiivne kontakt.

Lippad duši alla, küürid end puhtaks, saunatad, kuivatad ning sead viimaks sammud tagasi garderoobi, üritades tabada hetke, kus kedagi pole, et enne lahkumist peegli ees end veel natukene punnitada, oma peegeldusega flirtida. Kuid täiesti ootamatult siseneb järjekordne isane… Too on aga veel suurem ja lihavam kui eelmine. Süda jätab lööke vahele, nägu tõmbab kaameks, pilk kivistub ning alguse saab näitemäng „ma tahtsin lihtsalt vett juua”. Kandiliselt sammudes kõnnid libedal linoleumil, saad lõpuks istuma ning pühid kaamelt näolt külma higi, tõmbad selga musta liibuva särgi, lahkud keldrist ning naased kooli. Kuid ega pinge veel ei lahtu… Kooliski hoiad oma keha kuidagi pinevalt, poosis, et tehtud tööd ja pingutust kindlasti märgata oleks. Võtad asendeid, et paljastada biitsepseid, trapetseid, triitsepseid, pingutad rinnalihaseid ja lased neil muusika rütmis üles-alla käia. Ootad ruumisolevate isaste heakskiitu, kartust nende silmis, ning emaste mahlaseid pilke… Ootad peegeldust, mis ütleks: „Mmmm… Sandeeer, sa oled erakordselt heas vormis!” Vargsi lootes, et ehk soovib mõni neid katsuda ka musklit sinu käel. Kuid keegi ei soovi, sest Teine tajub ära tolle ebamugavuse ja ootuse, tolle lootuse, mis tekitab kehade vahele energeetilise seina. Seina, mis koosneb illusioonidest ning kus kehalisusega on õige vähe pistmist.

Aga kust tulevad need kujutlused, mis panevad külge tolle „pea”? Mis panevad tahtma seda, mida võib-olla ei tahagi? Kuidas neid kujutlusi märgata ning taasavastada seeläbi keha ja vaimu vahelist tasakaalu? Kuidas olla nii, et ei „pea” olema, vaid… lihtsalt oled – ilma lisandite, trenni, meditatsioonita, ilma ülemõtlemiseta ning oma päikesepõimikule või hingamisele keskendumiseta? Kuidas mitte kaduda, unustada, automatiseeruda end välja lülitamata ning seejuures ikkagi vastu võtta, suhelda, tunda ja kontakteeruda?