„The Artist” (2011, Prantsusmaa, Belgia, La Petite Reine, ARP Sélection). Režissöör ja stsenarist Michel Hazanavicius, produtsent Thomas Langmann, operaator Guillaume Schiffman, muusika Ludovic Bource, osades Jean Dujardin, Bérénice Bejo, John Goodman, Malcolm McDowell, James Cromwell jt. 100 min.

20ndate lõpp ja 30ndate algus – veel on moes kõvakübarad ja püstkraed, salongides tantsitakse fokstrotti sumeda džässi saatel ning seinu katavad kubistlikud kunstiteosed. „The Artist” ei jää peenuse poolest alla glamuursele ajastule, mida film kajastab.

Oma autentsuse poolest pole linateos esimene omalaadne, sest ajastutruult on 20ndatele lähenenud ka Woody Allen filmiga „Zelig” (1983). See-eest läbi „vaikuse” pole seda siiani veel tehtud.

Film jutustab loo šarmantsest tummfilmistaarist George Valentinist, kes „kaotab oma hääle” helifilmi tõttu. Lootes, et tegu on vaid lihtsa moeröögatusega, jääb mees truuks tummfilmile, seistes peatselt silmitsi rahapuuduse ja alkoholismiga. Teiselt poolt saab noor Peppy Miller üleöö suureks näitlejannaks. Kahe tegelase teed ristuvad – lihtne vorm, mis vundamendiks suurele osale Charles Chaplini filmiloomingule. Pealtnäha on ka kõne all olev teos lihtne õnneliku lõpuga langeva tähe lugu, kuid salajas uskumatult mitmekihiline meistriteos.

Alkoholismi kujutamine – viltused kaadrid, mis jälgivad viskiklaase, baaristseen ning ka fimi lõpp meenutavad Billy Wilderi Oscarite ja teistegi auhindadega pärjatud linateost „The Lost Weekend” (1945). Muide, „The Artist” on esimene mustvalge film, mis võitnud Ameerika Filmikunsti-ja teaduste Akadeemia parima filmi auhinna pärast Wilderi oopust „The Apartment” (1960).

Olles lummatud sellest, kui palju võib edasi anda paljalt miimika ja žestide abil, meenus mulle koomilisel kombel hüüdlause Raffaello komme propageerivast reklaamist („…ütleb rohkem, kui tuhat sõna”). Ega Chaplinit asjata 1995. aastal The Guardiani poolt korraldatud ringküsitluse tulemusena kõigi aegade parimaks meesnäitlejaks ei valitud. „The Artist” on ehe tõestus sellest, milleks miimika võimeline võib olla. Lihtsa ajalehe lahti tegemise ja käeviipega saab läbi viia dialoogi ning eriti magusaks kujunevad massistseenid, mis pealtnäha jälgivad vaid kinosaali publikut või pressi jne. Just need stseenid osutuvad aga kordineeritud polüfooniaks – iga indiviidi näoilme, olek ning isegi silmade liikumine on täpselt paika mõõdetud.

Tummfilmis esineb olulise väljendusvahendina ka muusika ja helilooja on siinkohal ära teinud suurepärase töö, tuues oskuslikult esile karakterite meeleolusid pillirühmade abil. Kahjuks puuduvad antud teosest juhtmotiivid ehk tegelastele omased meloodialõigud, mida võib kohata paljudes tolle ajastu filmides.

Oma lugu on jutustada ka igal plakatil või filmi pealkirjal, mida teose jooksul kohtab. Näiteks lavataguses ruumis, kus toimub vaidlus, ripub silt „Please be silent behind the screen!”. Vaidlust vaataja ei kuulegi, kuna tegemist on ju tummfilmiga. Kui stuudios uitav Peppy Valentini kambrikesse astub, seisab seinal poster mehe ja kirjaga „Thief of her heart!”. Koomilisimalt mõjub teadmine, et kuigi näitlejad kõnelevad inglise keeles, peab vaataja nende dialoogi lugema prantsuse keeles.

Tegemist on vägagi mitmekihilise tükiga, armastuskirjaga tummfilmile, täis irooniat ja glamuuri ning vaikust, mis tõstis tummfilmi kaasaegses filmimaailmas oma hiilgeaegade aujärjele.

Vaata Katusekino kava siit.