Ega elul pole kunagi mingit mõtet olnud, aga nüüd kadus see olematu mõte justkui veel pisemaks. Kuidas olematu asi saab väheneda, seda ma ei tea. Aga saab küll.

Ma olin neid raamatuid oodanud, mis välja tulid. Üht umbes paar aastat, teist paar aastat. Aga nad tulid välja. Ja korraga katkes igasugune tegevus. Kuigi mul oli umbes kümmekond raamatut pooleli. Ja ma tahtsin neid kirjutada. Väga tahtsin. Aga ma ainult lugesin uuesti ja uuesti oma ilmunud raamatuid. Vahel nutsin. Nutsin ka raamatulehtede vahele ja kaantele. Kinkisin neid raamatuid vasakule ja paremale, sest kes neid ikka ostab.

Vahel sundisin ennast habet ajama või duši alla minema. Aga harva. Jõin põhiliselt õlut. Vahele ka veini ja viina, et kõht liiga lahti ei oleks. Palvetasin harva. Ja kui, siis valdavalt teiste eest. Sest enda eest hoolitsemise olin unarusse jätnud. Vist meelega. Sest teadsin, et kui vähegi raha teeniksin, võetaks see ära. Olin võlgu vasakule ja paremale. Kirjanike liidule, Tiinale. Autosid on mul kaks, aga need ei sõida juba tükk aega. Ühe parempoolsed rehvid on tühjaks vajunud, aga ma ei pumpa enam neid täis – sest milleks.

Ega elul pole kunagi mingit mõtet olnud, aga nüüd kadus see olematu mõte justkui veel pisemaks. Kuidas olematu asi saab väheneda, seda ma ei tea. Aga saab küll.

Tänavatel tulid vastu inimesed igasugu peente koertega ja mulle öeldi, et sellised koerad maksavad palju. Inimesed korjasid koerasitta. Mõnel paaril oli kummalgi oma koer. Igasugu korgid, inglise hagijad. Vist on see miski uus suurmood. Ehk on koerapidamine miskit sorti autoteraapia. Praegu näen aknast, kuidas üks sell üritab oma peni toita termosest. Kes teab, mis kallis roog seal on.

Minul on ainult kärbsed. Või noh, toidukoid. Neid olen õppind päris osavalt püüdma. Isegi kui üsna täis olen. Käsi käib kiirelt näuhti ja kärbes püütud. Aga ega ma ei söö neid. Nii kaugel veel pole. Ja väikesi sitikaid vetsupõrandal pole ka veel söönud. Astun potil istudes lihtsalt laiaks.

„Laur, tuled äkki minu juurde,” nurusin Laurat, kui Peedut ära saatsime. Tartu rongile. Millest ta maha jäi.
Kuna Peedu tuligi korraks minu poole, tuli ka Laur, sest täna huvitas teda hoopis rohkem Peedu. Peedu oli meile välja teinud. Ja Laurtsile meeldib raha.

Ehk olin ma ennast vaeseks tehes püüdnud Laurtsikust lahti saada? Võimalik. Aga kas sain. Tutkit, brat. Tuhka ma sain. Ei käi see nii kergelt. Aga kui ma tasapisi ära suren, kas siis saan lahti? Vaat ei tea. Ei ole sugugi kindel.
Olime Lauraga voodis ja ma ei saanud eriti magada. Ta oli pirtsakas printsess nagu alati. Nõudis uut patja ja tekki ja kütet. Keerasin siis kütte kõvaks, kuigi oli suvi. Aga Laur on ju ilge kilu ka. Piret ütles, et ta pole kõhnemat inimest elus näinud. Laur üritab aeg-ajalt ennast surnuks näljutada, mina surnuks juua. Ma ei tea, kumb meetod on edukam.

Samas me vist ei raatsi ära surra, sest kahju on teineteist maha jätta. Ega muu suurt ei huvita.

Mina ei tea, mis varandused me teineteisele oleme. Aga kui muud suurt ei ole, siis käib ka see, kellega valdavalt tülitsed.

Kuna ma Laurtsi kõrval magada ei suutnud, istusin köögilaua taha (odav vana diivan on köögis, mujale polegi teda panna) ja rääkisin endamisi. Muudkui aga norisin Lauraga. Teadsin küll, et see on kohutav. Ma olin öösel aeg-ajalt üritanud panna talle kätt pluusi alla ja püksi, aga ta oli alati käe ära lükanud. Nagu alati. Kuigi korra andis ikka keppi ka. Ma olen tsölibaadis elanud juba ei tea kui kaua. Vist ligi aasta. No Bukowski elas viis aastat, kui ta naine suri. Hakkan sest üha paremini aru saama. Eks naisi ju leiaks, aga on ju teada, et nendega läheb varsti mingiks jamaks. Laura jamad on juba tuttavad. Ja ma tean, et ma ei saa teda lüüa. Siis võiks ta ära surra. Ja ma oleksin hoopis üksi. Tema ehk polekski suremise vastu. Aga mina olen tema suremise vastu. Sest ma vist armastan teda.

„Laur, ma armastan sind alati,” ütlesin norimise vahele köögilaua tagant hommikul kell pool kuus.

Teadsin, mis ta vastab.

Mitte midagi.

„Laur, kas sa armastad mind.”

Teadsin, mis ta vastab.

Mitte midagi.

See ainus kord, mil ta Käsmus ütles, et armastab mind, läks meil kohutavaks tüliks. Ma tõmbasin ta tugitoolist põrandale ja ta tagus mind jalgadega, lõi rusikaga näkku ja viskas välja. Sest ma ei uskund ta juttu. Ma ei usu selliseid jutte. Uskumisega olen eriti kitsi.

Et jumalat kiusata, palun tihti ka kuradi eest.

Ise mõtlen, et kas jumal mind üldse aidata tahab, kui ma nii kiuslik olen.

Aga kuradil võib üksi kurb hakata. Vähemalt keegi võiks ta eest ju paluda.

Eks jumalal võib ka üksi kurb olla. Aga ta saab luua inimesi ja poegi ja käia Maarjaga miilustamas püha vaimu kujul.

Olin otsustanud, et ei otsi uut naist enne, kui kaua kirjutatud romaan valmis. Aga ma ei raatsinud seda valmis kirjutada. Kui kaua juba? Vist lahutusest saati. Sest siis leian ma uue naise ja mul pole enam Laurat. Sest uue naise kõrvalt ju ei saaks ega tohiks. Aga siis olen Laurast ilma.

Iga uus tüdruk oli jalga lasknud, kuna kahtlustas, et mõtlen Laurale. Mis oligi õige.

Võin ennast lohutada, et ega Hiiobil polnud kergem, aga kas ma usun ennast. Ei pruugi uskuda. Usuga olen tõesti üsna kitsi kohe. Kas Tõnu midagi usub? Jumalat enam mitte. Doris usub kirsikoort ja apelsinisisu ja kulda, sest kulla kurss on kindel. Oh, peaasi et miskit kulda kuskilt ei tuleks. Sest see võetaks kohe ära. Kas ma olen andnud vaesuse tõotuse? Vist küll. Sest rikkad nutavad suuri, rikkaid ja raskeid pisaraid. Minu väike pisar pole selle kõrval midagi.

Peedu on kasinus ise.

„Peedu, kas sa oled kristlane?”

„Ikka olen.”

Enda peale ei kuluta ta midagi, käib viledas jopes. Aga meile tegi uhkelt välja. Sest see on Peedu. Imitatio Christi. Peedu päästis mu korra. Tartus. Tulin Vahuri poolt. Olin lõhkunud ära oma prillid ja veel ka kaotanud. Telefon oli tühjaks saanud. Raha ei olnud, et Tallinna sõita. Läksin millegipärast Zavoodi. Ostsin viimaste veeringute eest õlut. Istusin üsna tühja kõrtsu tühja laua taga. Oli nukker olla ja pea vajus käte vahele. Kuigi ma midagi ei mõelnud. Eriti ei kurvastanud ka. Lihtsalt oli vähe nukker. Ei tahtnud kedagi ega midagi ega kuhugi.

Ja keegi pani käe õlale: „Peeter, see oled sina.”

Vaatasin üles: „Peedu!”

„Ma läksin millegipärast mööda ja vaatasin läbi akna sisse ja nägin sind.”

„Istu, ma toon sulle õlut.” Panin käe tasku peale ja mõtlesin, kas nii palju raha veel on.

„Ma toon ise. Toon sulle ka.”

„Ma ei tea. Kindel või.”

Sel ööl läksin Peedu poole. Nagu miski vaene rännumees. Ehk olingi. Aga korraga olin õnnelik. Lihtsalt niisama. Justkui ilma põhjuseta. Kui jumala käsi su viimasest kusest ja pasast välja tõmbab, ikka oled õnnelik. Vera, Nadežda, Ljubov atkrõvajut pasledni kredit dlja menja, nagu see vana juut laulis. Okudžava Bulat.

Ma ei tea, kas vaesusel on mingi piir. Mingi hea piir. Kui kaugele võib lasta viletsusel minna. Ehk peaksin Mehis Heinsaarega sellest rääkima.

Kui tahtsin Madis Kõivuga ühes voodis magada, osutus see paraku võimatuks, sest ta voodi oli nii väike. Muidu ei oleks ta vist vastu olnud. Nagunii oli juba suremas. Talle tegi see pigem nalja. Ja et iseennast lohutada surma eel, rääkis ta oma surnud vennast, keda ta nägi kaevus igal õhtul. Kartis vaadata, aga läks ikka vaatama. Igal õhtul.

Ja kartis, et võib sattuda põrgusse.

No kui on vaja Madis Kõiv põrgust ära tuua, pean end kokku võtma. Pean joomist vähendama ja saduldama mingit sorti hobuse.

Põrgu värav on teadagi kuskil Siinai kõrbes. See tuleb üles otsida ja hobune, olgu must või valge, koputab sinna oma kabjaga põmm-põmm. Küll me sisse saame. Kui Dante läks niisama põrgut uurima, ekskursioonile, siis mul on olulisem missioon – Madis Kõiv.

„Tere-tere, põrguisand, kas Madis Kõiv on siin?”

„Oli korra, ise tahtis tulla, aga läks juba ära.”

„Kuhu ta siis läks?”

„Kes teab, kuhu. Läks, kuhu tahtis. Ei meie tea neid Madis Kõivu käike. Meil siin niigi palju tegemist.”

„Olgus pääle…”

„Aga sina, Peeter, kuhu sina lähed? Kas sa ei jäägi siia meile seltsiks.”

„Ei saa. Mul on ju vaja Laura vaene rüütel olla.”

„Nu haroš.”
Nii et Laurtšik on korraga mu põrgu ja paradiis. Ma palvetan tema eest nigu vaga munk. Kes küll vahetpidamata joob ja vaatab, kust keppi saada. Aga see käib asja juurde. Sest ega muidu ehk jaksakski seda rasket ametit pidada. Või mis rasket. Hea amet on. Pean rõõmuga.

Aga elu on näidand, et ükski usk ega kiindumus ei pruugi jääda püsima.

Ehk kiindumus vaesusse siiski jääb.

Aga ei pruugi.

Saan miljoni (ei tea kust?) ja kablutan jälle kuhugi Pärsiasse. Kuhu kadunud Pino andis mulle ju tuusiku! Pino muidugi ei tahtnud öelda, et saadab mu persse. Viisakas mees.

Esimene naine Tiina ütles ikka: „Mida sa üldse elus teinud oled?”

Mõtlesin järele ja nõustusin: „Ega suurt midagi.”

Aga äkki hauakivi „Ei teinud suurt midagi” oleks päris ilus.

Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis kõik kirjanduslikud eeskujud, olgu need autorid või kangelased, ei teinudki suurt midagi. Lord Byron – laadakakleja, Oscar Wilde – vang, Cervantes – vang, Kerouac – alkohoolik, Bukowski – alkohoolik, Juhan Liiv – külatola, õed Brontëd olid ehk vähe etemad, aga ainult vähe, nendegi elu oli eht luuserite põli. Nii et kui tahad arvata end sinna liigasse, siis ürita olla pätt ja kaabakas, nagu ma pikka aega olen edutult üritanud.

Ka mu armsad Õnnepalu Tõnu ja Heinsaare Mehis on hulgused. Ainult Doris käib tööl. Vähemalt keegi siis.

Vaeseks tuleks jääda ka hingeliselt. Sellest on vähe, et midagi ei teeni õieti ja midagi ei loe. Et saada hulkurist Jeesuseks, tuleb Jeesus püüda ära unustada. Kõik frommid, kes rääkisid vabanemisest teadaolevast – saatke kukele. Karl Marx, kes sõimas kapitaliste, elas kapitalistide kulul. Vot siin on juba luuserite etalon. Leninil oli veel parem plaan. Võttis algul sakslastelt raha ja siis tegi tsaariperekonna taskud tühjaks.

Tahaks nüüd maailma luuserite edetabelit. Napoleon oleks seal ilmselt üsna ees. Elas elu lõpuotsas heal pajukil, aga mürgitatud tapeetidega toas.

Ja mul on tunne, et meil kõigil on täna päris hea pajuk, aga tapeedid võivad olla pisut mürgised.

Kahjuks või õnneks oleme religiooniga ammu hüvasti jätnud. Aga me saame leiutada uut sorti palverännakuid. Nagu minu igapäevane käik Grossi poodi õlle järele. Või Antalya kõrtsu Lauraga koos jooma. Kus kahtlemata on sees ka väiksed palved nii Laura kui ka kogu universumi eest. Paast ja ramadaan võivad olla sama head leiutised kui jumal ja jalgratas.

Peeter Sauter on tavaline eesti jorss, joob õlut, vaatab jalgpalli ja rallit. Vahel tuleb meelde, et võiks teksti teha, äkki saab pisut õlleraha – ja teebki.