Homme, 21. detsembril toimub Tallinnas Kauplus Aasias (Kopli 2) naismuusikutele ja -kunstnikele keskenduv pidu Honeycombat, kus saab kuulda ootamatut ja emotsionaalset klubimuusikat, mida mängivad Swan Meat (USA), m.m.rty, Pire Sova, Ekito ja a.alexa back-to-back Sumi. Performance’iga astub üles Jette Loona Hermanis.

Johanna Ruukholm, kes on koos Martina Gofmani, Karmo Järve ja Elis Kitiga ürituse ellu kutsunud ning mängib muusikat a.alexa nime all, sõnab, et Honeycombat tekkis põhjusel, et Tallinnas ei toimu antud hetkel väga palju muusikaüritusi, mis neid käivitaks. „Kuna meie ümber on aga palju armsaid ja andekaid inimesi, siis tundus kõige õigem jõud ühendada ja midagi kollektiivselt ise korraldada,” ütleb Johanna.

„Meile meeldib väga lugusid jutustada ja mingis mõttes erinevaid maailma luua, näiteks peo sisekujundusega, postrit disainides või muusikat mängides. Pidu ja peoruum on selles osas päris lõbus ja intrigeeriv mängumaa, kus leidub omajagu kaasmängijaid ja katsealuseid. Lisaks oleme märganud, et Tallinnas kuuleb mängimas üldjuhul mees DJsid ning sestap otsustasime seekord fookusesse tuua mõned naiskunstnikud ja -muusikud.”

Et laupäeval esinevaid artiste lähemalt tutvustada, küsisime neilt kõigilt mõned küsimused.

Mis teemad teid kunstnikena huvitavad, nii muusikas, kui teie muudes tegemistes?

Jette Loona Hermanis: Peamiselt hingeelu väljendus – kannatused, armuvalu, ärevus, piin. Samuti inspireerivad stereotüübid ühiskonnas, mis esinevad tänapäeval kui arhetüübid muinasjuttudes. Müütilised olendid, kes kuuluvad tumeda romantismi kuningriiki. Muusikavooludest hindan parasjagu enim klassikalist ning dekonstrueeritud elektroonilist avangardi. Neid huvisid seob loojutustamise kontseptsioon, kus heli kaudu luuakse paralleelne narratiiv füüsilisele tegevusele laval.

Reba Fay (Swan Meat): Mind huvitab väga kirjanduse ja elektroonilise muusika ristumine ning üritan oma muusikas samamoodi selgete narratiividega lugusid jutustada.

Noémie Morel (m.m.rty): Oma kunstis ja helikollaažides olen alati pannud suurt rõhku narratiivile. Seetõttu kirjutan ma enne projekti juurde asumist palju. Tegelen tihti ka fotograafiaga, mis annab meediumina edasi hetkelisust ja see on minu jaoks oluline. Olenevalt hetkedest, mille ma kaameraga üles olen võtnud, loon nende põhjal lugusid, tõlgendan neid, kasutades sõnu, heli ja pilte.

Mida te muusikas kõige rohkem hindate?

J.L.H.: Muusikas hindan sarnaseid aspekte, nagu emotsionaalsus ja võime kõlada õrnalt ning samaaegselt vägivaldselt, jõuliselt. Emo mõiste ehk emotional hardcore, ning tahe olla kuuldud ja sümpatiseeritud, mängib suurt rolli heliteoste ekspressiivsuses ning kõnetab mind. Agressiivsed löögid ja kiirus funktsioneerivad nagu kõige kangem antidepressant. Mida rajum heli ja sentimentaalsem meloodia, seda kangemini tahaks pisarad silmis kõvasti lõkerdada ning keha muredest tühjaks tantsida. Klubi on kõige mõjuvam sanatoorium ning gabber kõige tõhusam terapeut.

R.F.: Seda, kuidas see mind tundma paneb. Ükski teine kunstivorm ei suuda mind muuta kurvaks ja rõõmsaks samaaegselt ega kutsuda esile mälestusi, mida ma isegi ei teadnud olemas olevat.

Johanna Ruukholm (a.alexa): Muusika laeb, liigutab ja loksutab tugeva energiaga, milleta ei saa.

Martina Gofman (Sumi): Olenemata žanrist on minule kõige olulisem vahelduvus. Paljud muusikastiilid ei paku üldse pinget just sellepärast, et lood on ehitatud üles ainult kordustele ja mitte mingit üllatust pole. Olen märganud, et lemmikud lood on just sellised, kus on mitu žanrit koos, loo kiirus ja meeleolu muutub drastiliset jne. Mul on alati austus artistide vastu, kes suudavad seda tavapikkusega lugudes hästi teostada.

Karmo Järv: Dünaamika. Leian, et see on aspekt, mis teeb muusika mälestusväärseks ning millekski, millega me iga päev suhestuda suudame. Anda kuulajale õhku, et mõelda ning seada ootusi. Et lisada emotsiooni ja tundeid, võiks muusikasse piserdada ka natuke vaheldust.

Elis Kitt (Ekito): Mind paelub muusikas kõige rohkem vahelduvus ning üllatused. Mulle väga meeldib, kui on võetud kahest täiesti erinevast žanrist lood ja need kokku sulatatud, mis on tihti ootamatu, kuid imelikul kombel väga hea. Ma kuulan sellist muusikat põnevusega.

N.M.: Minevikus olen kasutanud muusikat sisekaemuslikult, et igapäevaelust eemalduda. See oli parim viis, kuidas põgeneda mind vallanud kindlatest emotsioonidest. Selle perioodi ajal ei tahtnud ma inimestega eriti midagi jagada, vaid tunda neid emotsioone üksinda. Viimase kolme aasta jooksul on see väga palju muutunud, kui asusin kasutama internetti oma mikside jagamiseks. Sellest ajast peale on kogu see protsess olnud vaoshoidmatu ja liikunud positiivsuse ja heakskiidu suunas. Mul oli ka võimalus kohtuda paljude siinse skeene kunstnikega, nagu mu abikaasa.

Milliseid maailmu te oma tegemistega luua tahate?

J.L.H.: Fantaasia elemendid on viimasel ajal mängulisemad, põnev ristumine on toimunud digimaailma ja looduse barjääril, mis sisaldavad lõputuid tegelasi ning ületavad võimalusi. Tundub, et jagan oma generatsiooniga mingit teatud kollektiivset teadvust ning tunnetust, mida on osaliselt mõjutanud internet, mis on omakorda kujundanud üldlevinud maitset.

R.F.: Üritan luua maailmu, kuhu inimesed tagasi sooviksid tulla, mis oleksid huvitavad ka pärast mitmekordset kuulamist.

J.R.: Kaootilisi, pehmeid ja maagilisi maailmu.

K.J.: Avastan ennast tihti ümbritsevat loodust imetlemas. Panen tähele, kuidas asjad liiguvad ja töötavad, proovin mõista neid kompleksseid süsteeme ning peegeldada kogutud arusaamu ja ideid.

E.K.: Kui ma noor olin, sattusin alati pärast Harry Potteri filmi vaatamist masendusse, sest see maailm, kus mina igapäevaselt eksisteerisin tundus selle kõrval nii igav ja tavaline. Enne magama minekut unistasin maagilisest elust, kus ma oskan võluda. Ma arvan, et miks ma dekoratsiooni tegemist nii naudin, on sellepärast, et saan ise luua uue keskonna, kus on salapära. Kui ma maalin, loon ma veidikene müstilisi maastike, kus ma ise tahaksin olla.

N.M.: Ma ei saa teeselda mingite maailmade loomist, aga mulle meeldiks, kui inimesed mu sette kuulates end turvaliselt tunneks ja kaasa tantsiks.

Kuidas teie muusikamaitse sellises suunas on arenenud?

J.L.H.: Samamoodi nagu aja möödudes on välja kujunenud esteetiline eelistus, on sama lugu ka käsikäes käiva muusikaga, millega oma meeli stimuleerin. Internet mängib taaskord suurt rolli, olen üdini langenud selle mõjutuste lõksu ning loon uusi materjale üsna enesele paika pandud raamides. Teadlikult andun just elektroonilise muusikavoolu embusele ning kiindun aina sügavamalt.

R.F.: Alustasin produtseerimisega, kui käisin ülikoolis ja otsisin võimalust kirjutada muusikat oma toakaaslasi segamata (mängisin alati instrumente). Samuti tahtsin leida võimaluse, kuidas anda luulele, mida sel ajal kirjutasin, heliline kontekst ja armusin produtseerimisse.

M.G.: Mulle on alati pakkunud huvi raskekoeline ja võiks öelda isegi negatiivse alatooniga/rusuv muusika, kuid veidral moel pole see mind kunagi alla tõmmanud, vaid just vastupidi, jõudu andnud. Alati on keeruline vastata, kui keegi võõras küsib, mis muusikat ma kuulan, sest see kõik on nii kaootiline. Viimastel aastatel olen hakanud tundma end muusikaliselt rahuldatuna, sest olen leidnud enda jaoks stiili, kus kõik minu lemmikžanrid kohtuvad ja koos toimivad.

K.J.: Keskkonnamuutuse tõttu see lihtsalt jõudis minuni. Kuulasin varem rohkem bändimuusikat, kuid ihkasin midagi enamat. See oli justkui puuduv pusletükk mu helide paletti, mis tundus nii loogiline ja õige ning avas värske tahu uutele ja huvitavatele kogemustele.

E.K.: Kuulasin noorena palju dubstep’i ning vaikselt ja järjepidevalt olen jõudnud siia.

N.M.: Varem tegelesin väga palju oma settide ettevalmistamisega, mis jättis vähe ruumi ootamatustele. Nüüd olen rohkem spontaanne, mis muudab mu esinemised eklektilisemaks ja ettearvamatumaks. Kuid siiski on need väga kõrge BPMga.

Üritus Facebookis.