Praegu on sirgumas esimesed täielikult võrgustunud ja sünnist saati digijälgitavad põlvkonnad. Toredate perepiltide ja -klippide jagamine ei puuduta aga üksnes suunamudijaid, vaid ka sootuks tavalisi perekondi. Missugune on siin vanemate vastutus, mida tähendab „digiagentsus” ning mis karisid sel puhul silmas pidada?

Kui varem olid tulevaste lapsevanemate peas sellised mõtted nagu „Missugune vanker on lumistel kõnniteedel kõige parem?” või „Kas see on okei, kui kass beebi voodis magab?”, siis nüüd kõlavad nende ajatute küsimuste kõrval üsna valjult ka arutelud selle üle, kas oma laste nägusid võib iseenda avalikul Instagrami kontol näidata või peaks väikelapse identiteeti maailma eest varjama. Spoiler alert: parem karta ja kleepida lapse näole nunnu emotikon kui kahetseda ja avastada oma maimukese pilt pornosaidilt.

Keskmisest lapsest on postitatud tema viiendaks sünnipäevaks veebi 1500 pilti ja rohkem kui 80 protsendil alla kaheaastastest lastest on vanemate loodud digitaalne jalajälg.[1] Lõviosa sellest jalajäljest moodustavad sotsiaalmeedias jagatud pildid, näiteks igapäevased Instagrami story’d, puhkusefotod või rõõmsad ülesvõtted kasvava lapse arengusammudest. Oma laste piltide ja videote veebis jagamist tähistatakse terminiga „sharenting” ehk „võrguvanemlus”[2] ning see on aina enam seotud tehnoloogiliste ja eetiliste ohtudega, mis panevad armsaid beebipilte hoopis teise pilguga vaatama.

Keskmisest lapsest on postitatud tema viiendaks sünnipäevaks veebi 1500 pilti ja rohkem kui 80 protsendil alla kaheaastastest lastest on vanemate loodud digitaalne jalajälg.

Digihügieenist teadlikumad jagavad pilte-videoid vaid kinnistel sotsiaalmeedia kontodel, saadavad need valitud inimestele privaatsõnumitena või laadivad fotod lapsest näiteks Google’i kausta, millele on ligipääs vaid pereliikmetel. Samas on rohkelt ka neid vanemaid, kelle lapse nimi ja nägu on regulaarselt ja avalikult ema-isa sotsiaalmeedias kajastatud.

Nime ja näoga internetis kasvanud

Keskmise digijalajäljega lastele teevad omakorda pika puuga ära pereblogijate lapsed, kelle elusid on kaamerasilm sõna otseses mõttes sünnihetkest peale jälginud. Vahel on laste pärisnimed küll lugejate eest pseudonüümidega peidetud, et lapse isikuandmeid kaitsta – või vältida olukordi, kus mõni tulevane pruut või tööandja leiab guugeldades hoopis loo sellest, kuidas ta viieaastaselt porgandit ei tahtnud süüa. Enamasti on pereblogijate lapsed siiski ihu ja hingega (s.t nime ja näoga) internetis üles kasvanud. Nüüd, mil esimesed neist hakkavad teismeikka jõudma, seisavad võrguvanemad silmitsi väljakutsetega, millele nad oma järeltulijate beebi- ja väikelapseeas blogiteekonda alustades ilmselt ei mõelnud.

Näiteks pikalt oma pere igapäevaelu näidanud perekond Saccone Joly kustutas möödunud aastal enda YouTube’i kanalilt 12 aasta jagu sisu. Tõuke selleks andis video, milles pere avaldas, et nende poisina sündinud kaheksa-aastane laps soovib jätkata elu tüdrukuna, ja millele järgnes negatiivsete netikommentaaride valang. Pereisa Jonathan põhjendas videote eemaldamist sooviga anda oma lastele, kelle elusid on alates esimesest elupäevast internetis jagamiseks jäädvustatud, võimaluse ise oma digitaalne identiteet luua.

Nüüdseks on vanad videod tagasi, kuigi kommenteerimisvõimaluseta. Värskemate videote hulgas on ka lapse muutuste protsessi kajastavad postitused – näiteks uue nime valimine ja avaldamine – ehk miski, mis on tavaolukorras privaatne ja isiklik. Võib vaielda, kas miljonite jälgijatega pereblogijate jaoks on pereelu kajastamise puhul tegu siira sooviga mälestusi jäädvustada või juhivad laste kasvatamise ja selle näitamise otsuseid mingil määral ka kõmulise sisuga kaasnevad vaatajanumbrid. Nii nagu 90ndate kõmumeedia „hiilgeajal” kasvasid üles lapsstaarid ja staaride lapsed, kelle iga liigutust jälgisid paparatsod, on praegu sirgumas esimene põlvkond blogi- ja vlogilapsi, kes ei ole saanud ise otsustada, kas olla kaamera ees või mitte. Nende lapsepõlv ei ole jäädvustatud vaid kodustele vaatamiseks ja nostalgitsemiseks, vaid tuhandete inimeste meele lahutamiseks, see on salvestatav ja taasesitatav kellele iganes.

Veelgi enam, paljudest blogiperekondade lastest kujunevad omamoodi mikromikrokuulsused, kes saavad osa nende vanemate pühendunud jälgijaskonnast ja kelle kuulsust vanemad teadlikult kujundavad.[3] Tähendavad ju suuremad jälgijanumbrid ka suuremat teenimisvõimalust. End niivõrd uues ärivaldkonnas nagu sotsiaalmeedia ise üles töötanud vanematele võib lapse kuulsuse kasvatamine tunduda iseseisva elu alustamise stardikapitalina – nepo babies ja sotsiaalne pensionisammas a. D. 2023.

Võib vaielda, kas miljonite jälgijatega pereblogijate jaoks on pereelu kajastamise puhul tegu siira sooviga mälestusi jäädvustada või juhivad laste kasvatamise ja selle näitamise otsuseid mingil määral ka kõmulise sisuga kaasnevad vaatajanumbrid.

Instagrami pildile või vlogiklippi püütud sõbralik, ilus ja harmooniline pereelu loob kahtlemata standardi, missugusena sooviksid sotsiaalmeedias näida ka blogijate jälgijad. Just nimelt näida, sest objektiivselt saavad ju kõik aru, et ükski kasvav laps ei veeda oma päevi ilma ühegi jonnimiseta. Blogijate postitatud sisu on paratamatult kureeritud highlights reel. Kui vahel näidataksegi sassis tuba või meikimata nägu, on seegi alateadlik „lavataguse” kujundamine. Ka filtrita päriselu näidates on hetki, mil tehakse otsus kaamerat mitte välja võtta, kuid see, mis jääb kaamera ette, inspireerib ja innustab ka jälgijaid.[4]

Usutavasti on paljude pereblogijate otsuse taga oma laste elu moel või teisel avalikuks teha siiski lihtsalt soov oma toredat pereelu ka väljapoole jagada. Isegi kui nähakse ohtusid, siis mitte liialt lähedase või tõenäolisena, ja arvatakse, et tulevikus, kui lastel on võimalus täiskasvanu pilguga tagasi vaadata, ollakse jäädvustatud mälestuste rohkuse üle õnnelikud.[5] Sotsiaalmeedia suhtluse uurijad toovad aga välja, et laste enesemääramisõigus ja eneseteadlikkus saavad alguse tunduvalt varem, kui paljud vanemad aimavad.

Digiagentsus ja võimalus kaasa rääkida

Digijalajäljega üleskasvamine on tänapäeval pea paratamatus, kuid laps kui isiksus võiks saada juba varakult võimaluse ise otsustada, missuguseid pilte vanemad temast jagavad, soovitab Tartu Ülikooli meediauuringute professor Andra Siibak. Võib-olla tähendab see, et lapsevanem peab enda hinnangul imearmsa või lõbusa pildi vaid perealbumisse või telefoni jätma. Võib-olla tähendab see hoopis seda, et veebis teiste laste pilte näinud plika tahab ka ise kaamera ees eputada ja endast iga päev mõne uue kleidiga pildi üles panna. Digiagentsus on otseselt või kaudselt olemas ka blogijate peredes. Eesti üks nimekaim pereblogija Meelis Tomson on öelnud, et postitustes esinemine on ka nende poja jaoks justkui töö. Lapsele on selgitatud, et pildistamise ja postitamise eest saab raha, ta teab, mis on „videoblogi” või „live”, ning lapsele loodud Instagrami kontole postitavad vanemad vaid noorematele jälgijatele suunatud sisu. Ka eelmainitud blogiperekonna Saccone Joly lapsed tulevad ise vanemate juurde sooviga mõni TikToki või Instagrami video teha.

Lihtsad vestlused sellest, kes postitatud videoid-pilte näeb, on olulisel kohal suureks kasvamise tööriistakastis, andes lapsele otsustamise autonoomia ning aidates kujundada tema avalikku ja privaatset identiteeti.

Spetsialistide sõnul on oluline, et nii suurtel kui ka väikestel lastel oleks võimalus öelda sõna sekka selles, mida nende kohta postitada võib, ning parem on pidada need vestlused pereringis maha varem kui hiljem. Tõenäoliselt ei kao sotsiaalmeedia praeguste laste elust, vaid muutub palju kõikehõlmavamaks, kui me oskame ettegi kujutada. Lihtsad vestlused sellest, kes postitatud videoid-pilte näeb või kuhu need jõuavad, on olulisel kohal suureks kasvamise tööriistakastis, andes lapsele otsustamise autonoomia ning aidates kujundada tema avalikku ja privaatset identiteeti. Samuti aitavad need selgitada (ja ise läbi mõelda!), mida üleüldse on okei ja vajalik postitada.

Süvavõltsingute ja kaaperdamise ajastu

Laste piltide avalik postitamine pole siiski ainult kasvatuslik või eetiline küsimus, vaid seotud ka küllaltki reaalsete netiohtudega. Kui kellelegi tehisintellekti areng veel piisavalt ärevust ei tekita, siis siin on teile veel üks tahk, mille üle unetutel öödel mõelda! Nimelt ei puuduta deepfake matkimine vaid kuulsuseid ja poliitikuid, vaid ennustatakse, et süvavõltsingute kujul videote, piltide ja helisalvestiste kasutamisest saab üks peamiseid pettuste, kelmuste ja identiteedivarguste vahendeid. Esimesed laste digikuva kaaperdamise (digital kidnapping) ehk sotsiaalmeediast võetud foto või video kasutamise ja sellele võltsnarratiivi lisamise näited on Eestiski olemas. Leebemad neist on pigem kantud teadmatusest, näiteks võõra lapse pildiga Facebooki müügigruppi kuulutuse lisamine, mis kellelegi otseselt kahju kaasa ei too, tõsisemad on aga juba selgelt pahatahtlikud. Näiteks küsis üks Viljandimaa mees 2017. aasta suvel ühismeedias annetusi, postitades pildi haiglavoodis lapsest ning väites, et lapse hooldamise tõttu ei saa ta ise tööl käia. Küll aga sai mees lõpuks karistada kelmuse eest, sest haiget last tal ei olnud, vaid postitust illustreerisid fotod võõrast lapsest. Ühes 2019. aastal Tartu Ülikoolis tehtud magistritöös avaldab üks intervjuul osalenud ema, kuidas tema netiahistaja laadis ta laste pildid seksuaalse alatooniga veebisaidile ja esitles neid „kaubana”.[6]

Sotsiaalmeediast hangitud piltide väärkasutus on niivõrd levinud, et sellele tähelepanu pööramiseks avaldas Deutsche Telekom tänavu reklaamikampaania, mille jaoks loodi praegu üheksa-aastase tüdruku pildi põhjal tehisaru abiga tema täiskasvanud versioon, kes pöördus vanemate poole palvega hoolsamalt jälgida, mida tema kohta postitatakse. Ühelt poolt tõi reklaam esile just digikuva kaaperdamise ning võltsitud pildi ja hääle väärkasutamise probleemid, teisalt tõstis see fookusesse lapse enesemääramisõiguse, s.t õiguse ise oma digitaalne kuvand luua, kui selleks on õige aeg.

Kui langeda sotsiaalmeediast tõukuva moraalipaanika küüsi, on lihtne panna kokku stsenaariumeid, kus pildi juurde lisatud asukohaviite järgi leiab lapse üles mõni seksuaalkurjategija, või kujutada ette pedofiili, kes salvestab oma telefoni TikTokist leitud videod lastest rannas või vannis. Tõenäoliselt on halbade kavatsustega inimesed sotsiaalmeedia kasutajate hulgas siiski vähemuses ning enamikku jätavad miljonid beebipildid täiesti külmaks. Kindlasti soovitatakse aga hoiduda näiteks riieteta laste piltide postitamisest, teema- ja asukohaviidete kasutamisest, postitada pilte vaid usaldusväärses ja väikeses seltskonnas ning avalikel piltidel väikelaste nägusid varjata.

Loomulikult tasub ka meeles pidada, et nii nagu praegu on sirgumas esimesed täielikult võrgustunud ja sünnist saati digijälgitavad põlvkonnad, on ka nende vanemad esimesed, kes selles unikaalses keskkonnas seda generatsiooni üles kasvatavad ning uute ohtudega navigeerima peavad õppima. Võib-olla kasvavad võrguvanemate lastest hoopis hüperteadlikud ja privaatsed sotsiaalmeedia kasutajad?

[1] „ShareWithCare”: Telekom raises awareness for responsible use of children’s photos on the Internet. – Deutsche Telekom, 07.03.2023.
[2] Blum-Ross, A.; Livingstone, S. 2017. „Sharenting,” parent blogging, and the boundaries of the digital self. – Popular Communication, nr 15 (2).
[3] Abidin, C. 2015. Micromicrocelebrity: branding babies on the internet. – M/C Journal, nr 18 (5).
[4] Senft, T. 2013. Microcelebrity and the Branded Self. Blackwell Companion to New Media Dynamics. – A Companion to New Media Dynamics. Blackwell Publishing Ltd.
[5] Lukk, L. J. 2019. Perekonnana avalikult internetis: (video-)blogijate sisuloomepraktikad ja laste kaasamisega seonduvate eetiliste dilemmade mõtestamine. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool.
[6] Traks, K. 2019. Võrguvanemlus ja sellega seonduvad riskid: väikelaste emade arvamused ja kogemused. Magistritöö, Tartu Ülikool.

Piia Õunpuu töötab tehnoloogiafirma turundusosakonnas, aga mõnes alternatiivreaalsuses oleks ta võib-olla sotsiaalteadlane.

Mirko Aus on videomängude kasutajakogemuse disainer, kes vahel illustreerib.