Eesti suurimas päevalehes on rubriik, mille sisu ei vasta tasakaalustatud ajakirjanduse standarditele. Seda kureerivad ja täidavad peamiselt ühe rahvuskonservatiivse erakonna taustaga autorid, kes propageerivad läbivalt kitsast arusaama perekonnast.

„Meie Eesti” rahvus- ja iibeteemalisi artikleid lugedes jääb suhu imelik maik. Ei oskagi hoobilt näppu peale panna, mis valesti on. Alates artiklitest, mis sõna otseses mõttes lihtsalt annavad teada, et Tammsaare arvates põhjustas preilindus sündivuse languse[1] või et vanasti peeti EWs oluliseks ka eugeenikat[2], ning lõpetades täiesti korralike intervjuudega vananevast rahvastikust. Jääb mulje, et rubriik võiks olla pigem blogivormis ettevõtmine või ehk isegi uus parempoolne kultuurileht – igatahes mitte päevalehele sobilik ajakirjandus. Kuna „Meie Eestist” on ilmunud Sirbis professionaalne meediaanalüüs, pole artikli mõte seda korrata[3]. Minu eesmärk on tuua esile mõningaid hoiakuid ja väärtusi, mida rubriik lugejale edastab.

„Meie Eesti” ajakirjandusvabaduse kontekstis

2018. aasta sügisel enne parlamendivalimisi hakkas Postimehes ilmuma uus rubriik „Meie Eesti”. Samal aastal ilmus ajakirjanduses ridamisi lugusid Postimehe omaniku ja Isamaa liikme Margus Linnamäe püüdlustest piirata ajakirjandusvabadust[4]. Toimetusest lahkusid viie osakonna juhid ja staažikad ajakirjanikud ning rahvusvaheline meediavalve organisatsioon Piirideta Ajakirjanikud mõistis Linnamäe tegevuse hukka[5]. Nende juhtkirjas seisab, et „Meie Eestit” kirjeldati algul „ekspertide ajakirjandusena”, mis loodi allikate sõnul Linnamäe juhtimisel, kuid mille sisu üle ei ole peatoimetajal kontrolli. Need „ekspertidest” ajakirjanikud olevat valinud Linnamäe isiklikult või tema otsesed alluvad ilma toimetusega konsulteerimata. Organisatsiooni hinnangul toodab „Meie Eesti” konservatiivse maailmavaatega sisu, mis „sageli esitab arvamusi faktidena ja toetub käsitlustes kitsale nägemusele”.

Ajakirjandusuurija Ragne Kõuts ja analüütik Priit Pärnapuu analüüsisid Sirbis suure põhjalikkusega „Meie Eesti” artiklite sisu ja järeldasid, et kuigi lugudes esineb teadaandeid sündmustest või muudatustest, siis puuduvad muud uudisloo tunnused, näiteks „on neis harva eri allikaid ning autorid ei püüdle tasakaalustatud ja mitmekesise käsitluse poole”[3]. Kõuts ja Pärnapuu nendivad sarnaselt Piirideta Ajakirjanikega, et rubriik esindab „selgelt ja varjamatult kellegi käsitlust sotsiaalsest reaalsusest isegi siis, kui need on esitatud andmetele või uuringutele tuginevalt”. Mõlemas analüüsis on välja toodud ka Eesti pressinõukogu tauniv otsus „Meie Eestis” ilmunud isapuhkuse artiklite kohta. Sotsiaalministeerium kaebas pereteemalised artiklid „Mehed koju, naised tööle! Kuhu jääb valikuvabadus?” ja „Uus direktiiv lämmatab perede valikuvabadust” pressinõukokku, kus esimesel juhul leiti, et ilmus eksitav info, ning mõlema puhul ei peetud arvamusi faktidest eristatavaks. Nüüdseks on nimetatud artiklitel ka sellekohane märge sissejuhatusse lisatud.

Ajakirjanik Marju Himma väitel peaks „Meie Eesti” olema sildistatud reklaamina, sest ajakirjanduses tuleb eristada ostetud sisu muust sisust.

Ajakirjanik Marju Himma väitel peaks „Meie Eesti” olema sildistatud reklaamina, sest ajakirjanduses tuleb eristada ostetud sisu muust sisust. „Meie Eesti” on tema hinnangul kinnimakstud sisuga. „Olgu teemaks sotsiaalküsimused, keelepoliitika, rahvastik, julgeolek – ikka ja jälle kõlas nendes tekstides soovitusi konservatiivse maailmavaate ja otsesõnu ka Isamaa eelistamiseks.”[6] Ainsana ei seadnud avalikult „Meie Eesti” ajakirjanduslikku legitiimsust kahtluse alla eelmine Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor ja ajakirjandusõppejõud ning nüüdne värske Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar. Kriitilises vastuses Himmale rõhutas ta näiteks, et kõik peale „reklaamitoimetuse materjali, mis ilmub leheveergudel”, on ajakirjandus, ning see, et „Meie Eesti” ei mahu angloameerika kolme põhižanri – uudis, olemuslugu, arvamuslugu – alla, ei tähenda, et see pole ajakirjandus[7]. Tagantjärele paistab aga, et Himma arvamus kattus suuresti nii Piirideta Ajakirjanike kui ka Kõutsi ning Pärnapuu järeldustega. Kõnekas on siinkohal Raudsaare hiljutine kommentaar, et tema soovib juhtida Postimeest tervikuna, ilma eraldiseisvate osade ja keeruka juhtimisstruktuurita[8].

Rahvastikurubriigi ideoloogiline kompass

Ka minu hinnangul esitab „Meie Eesti” mõne erandiga ühe maailmavaate käsitlust, mida nimetaksin rahvuskonservatiivseks. Rahvastikurubriigis, kus kirjutatakse iibest, perekonnast ja eestlaste püsimajäämisest, leidub mitmeid ehtsa propaganda näiteid, olgugi et need on õnneks pigem valget laadi, kuigi esineb ka otsest valetamist. Valget laadi propaganda tähendab, et toimetaja analüüsi eesmärk, näiteks kuidas iivet suurendada, on regulaarsele lugejale teada ning see tugineb enamasti legitiimsetele uuringutele, kuid on esitatud viisil, mis toetab kindlat maailmavaadet.

Ka minu hinnangul esitab „Meie Eesti” mõne erandiga ühe maailmavaate käsitlust, mida nimetaksin rahvuskonservatiivseks.

Rahvastikurubriik on jagatud teemaplokkidesse, mis ilmuvad kord nädalas. Tavaliselt koosneb teemaplokk kolmest või neljast artiklist, millest kaks on arvamusartiklid või intervjuud, üks toimetaja ülevaade mõnest küsitlusest või uuringust ning toimetaja kokkuvõte kogu teemaplokist, mis sisaldab ka tema arvamust. Need lood, mis sarnanevad enim uudistega, kajastavad Isamaaga seotud algatuste, nagu SA Pere Sihtkapital, loomist või teadusuuringute kokkuvõtteid. Kuni 2019. aasta suveni kureeris rubriiki toimetaja Lea Danilson-Järg, kes on lasterohkust propageeriva MTÜ Sündimusuuringud juhatuse liige, ning alates 2019. aasta sügisest toimetab seda kauaaegne poliitik Aimar Altosaar, kes kuulus enne Vabaerakonnaga liitumist IRLi ridadesse. Danilson-Järg lahkus 2019. aasta juulis „Meie Eestist”, sest Isamaa poliitik ja rahvastikuminister Riina Solman määras ta siseministeeriumi rahvastiku ja perepoliitika osakonda juhatama.

Isapuhkuse kriitika

Rahvastikurubriigi üks suur teema on perekond ja selle puutumatus, täpsemalt 2020. aasta suvel jõustuva vanemapuhkuse kriitika. Leheruumi on antud mitmel korral MTÜ Lasterikkad Isad eestvedajale ja Isamaa algatusel loodud SA Pere Sihtkapitali nõukogu esimehele Taavi Tamkivile, kelle sõnul „sunnib” see isad koju ja emad tööle[9]. Samal seisukohal on Danilson-Järg, kelle kirjutised isapuhkusest said pressinõukogult noomituse ning sisaldavad enim propaganda jooni. Näiteks kirjutab ta artiklis „Lastele pühendumine keelatud!”, et jagatud vanemapuhkus, kus ühe osa saab välja võtta ainult isa (30 päeva), on „mõjukate ja sõnaosavate pere valikuvabadust piiravate vasakpoolsete ning feministlike eestkõnelejate tegevuse tõttu” loodud seadus ning „ka Eestis on märgata ideoloogiat, mis väärtustab üksi naise majanduslikku edenemist”[10]. Tegelikult lisatakse praegusele ligi 18 kuu pikkusele vanemahüvitise perioodile üks lisakuu, mida saab kasutada ainult isa, kusjuures ta võib olla puhkusel emaga samal ajal. Järelikult tuleb valikuid hoopis juurde ja kedagi ei sunnita enneaegselt tööle. Artiklis kasutatakse ka populistlikku võtet, vastandades kohalikke „terveid peresid” ja direktiividega nende vabadust piiravat ELi. Selline raamistus kinnitab konservatiivselt meelestatud lugejale juba valimiste ajal sissetöötatud narratiivi meie eluviisi sekkuvatest, rahvust ja perekonda vaenavatest Euroopa ametnikest, kelle liitlased on sotsid ja sotsiaalministeerium.

Artiklites vastandati võimukandjaid ja huvigruppe (EL ja karjeristidest feministid) eesti perekondade ja nende õigusega ise oma äranägemise järgi toimetada.

Toon samal teemal välja veel kaks silmatorkavat lugejaga manipuleerimist. Esimene neist on minu hinnangul rohkem poliitikas levinud versioon õlgmehikese argumentatsiooniveast, kus vastasele ei omistata mitte nõrka argumenti, vaid auditooriumile moraalselt vastuvõetamatut positsiooni, ja osutatakse selle absurdsusele. See ei nõua lugejalt argumenti süvenemist, kuna see mängib moraalsetel emotsioonidel. Autor lükkab eos tagasi näited Põhjamaade uuringutest, mille järgi isapuhkust võtnud pered on kauakestvamad ja õnnelikumad, sest tema meelest ei ole need suutnud tuvastada põhjuslikkust. Selle asemel öeldakse lugejale, et taoline uuringutele viitamine on „katse tõestada, et vaid ema hoolitsust saanud väikelapsed on kehvemad võrdsemalt jagatud hoolitsust saanud lastest, mis on muidugi absurdne”[10]. Kuna autor ei saa uuringute sisu tegelikult kahtluse alla seada, tuleb rünnata uuringutele viitamise praktikat ennast, tekitades lugejas kogu raamistuse vastu umbusaldust. Mõju on seda suurem, mida vähem on lugejal aimu, mida saab ja mida ei saa teaduslikult mõõta. Mitte ükski sotsiaal- ega loodusteaduslik meetod ei võimalda teha olemusväiteid inimese väärtuse kohta. See on eetika pärusmaa ja kindlasti ei esita ükski institutsionaalse filtri läbinud uuring kellegi kohta selliseid väiteid.

Teine näide on väite toetamiseks kahtlaste allikate kasutamine ja tänavaküsitluse esitamine teadusuuringutega võrdväärsena. Näiteks head ajakirjandustava rikkuvas artiklis „Vanemahüvitis kui ideoloogiline malakas”[11] väidetakse, et naised ei taha ainult isadele mõeldud vanemapuhkust. Väidet toetatakse sotsioloogide kritiseeritud Ühiskonnauuringute Instituudi „uuringuga”, mis näitas, et ainult vähesed emad soovivad seda. Ühtlasi nimetatakse seda ainsaks teemakohaseks uuringuks, kuigi tegelikult oli sotsiaalministeerium tellinud Praxiselt koguni viis sellekohast uuringut. Tagatipuks läks Danilson-Järg Ühiskonnauuringute Instituudi andmete kehtivuse demonstreerimiseks Pelgulinna perekeskusesse ise emasid küsitlema.

Danilson-Järgi artiklites oli põhirõhk perekonna puutumatusel. Vastandati võimukandjaid ja huvigruppe (EL ja karjeristidest feministid) eesti perekondade ja nende õigusega ise oma äranägemise järgi toimetada. Sama lähenemist kasutab ka Isamaasse kuuluv psühholoog Avo-Rein Tereping, kes on mitmel korral „Meie Eesti” veergudel figureerinud. Tema meelest on eksklusiivne isapuhkus vastuolus meie põhiseadusega, mille kohaselt on perekond puutumatu[12]. Perekond peaks saama psühholoogi järgi ise otsustada, kui palju keegi lapsega kodus on (mida ta tegelikult saabki). Perekonna puutumatust käsitlev seadus ütleb aga samas, et riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Perekonna puutumatus pole niisiis absoluutne.

Perekonna puutumatus on toodud ettekäändeks, et kritiseerida perepoliitikat, mis soodustab „traditsiooniliste” soorollide muutumist.

Sotsiaalministeeriumi lehelt näeb, et tegemist on pere käitumist soodustava valikuga, mitte kohustuse või piiranguga. Perekonna puutumatuse mõte ei seisne selles, et riik ei tohi juurutada üht- või teistviisi käitumist soodustavat poliitikat. Kui see nii oleks, siis rikuks ka lastetoetuste maksmine perekonna puutumatust, sest mõjutab inimesi rohkem lapsi saama. Lisakuu isapuhkust on üpris malbe sotsiaalse insenerluse meede ega erine palju kolmanda lapse toetusest, mis toimetaja endagi sõnul kolmandate laste sündi tublisti tõstis ja talle sestap meelt mööda on[13]. Muudatuse mõte on soodustada isade ja laste vahel tugevama sideme teket, vähendades samal ajal naiste diskrimineerimist tööturul. Pigem on perekonna puutumatus toodud ettekäändeks, et kritiseerida perepoliitikat, mis soodustab „traditsiooniliste” soorollide muutumist.

Rahvastikukriis

Rahvastikurubriigist paistab, et meil on rahvastikukriis, ja selle lahendamiseks tuleb just eestlaste iivet tõsta. Artiklis „Eesti rahva ellujäämise nimel” võtab Altosaar kokku tema kureeritud „prominentsete arvajate” ideed[14]. Asjatundjatena on ta esitlenud mitmel korral sel teemal sõna saanud rahvastikuteadlast Jaak Uibut, kes pooldab lastetusmaksu tulevikumaksu nime all, sotsioloogi Rein Taagepera, kes soovitab lastest rõõmu tunda, elektroonikainseneri Andres Taklajat, kes leiab, et pensionimäär tuleb siduda lastega, ning rõhutab, et pensionita riikides on iive positiivne. Tereping nendib, et laste suhtes pole aus, et tulevikus on iga põlvkond üha väiksem. Kordagi ei ole küsimuse all paradigma, kas rahvastikukriis on tõepoolest olemas ja kas etniliste eestlaste iibe tõstmine on ainus lahendus. Arvajad mõjuvad autoritaarselt ja isegi hirmutavalt, kui asetada see konteksti, kus oma vaimse ja füüsilise tervise hinnaga lapsi sünnitav naine väärib ebapiisava soorituse korral väiksemat pensioni või maksustamist, rääkimata meestest, kellel ei ole ilma naise nõusolekuta üldse võimalust rahva kestmisse panustada.

Rahvastikurubriigi eesmärk on näidata, et kolmelapseline heteroperekond on eestlaste rahvastikukriisist väljatoomise võti ja sellena tuleb seda kaitsta ELi direktiivide ja feministide eest.

Riina Solmani intervjuu[15] ja IRLi endise regionaalministri Vallo Reimaa artikkel[16] esindavad etnosekeskset rahvuskäsitlust, kus vajalik on just etniliste eestlaste kasv ja domineerimine. Rahvuskonservatiivsus Eestis ongi etnosekeskne, s.t rahvus on etnose sünonüüm. Kui rahvuse puhul võib olla ühendajaks kogetud ajalugu, siis etnose puhul on sidujaks jagatud esivanemad, teisisõnu veresidemed. Kui rahvuse ehk natsiooni mõiste kätkeb endas konstrueeritust, s.t rahvusesse ei sünnita, vaid see luuakse kultuurilise enesetunnetuse kaudu, siis etnos on antud, paratamatu, olgugi et etnost on raske määratleda piiritletult nagu ka rasse ja paljusid teisi varem jäigalt liigendatud bioloogilisi kategooriaid. Ühtegi teistsugust, rahvust laiemalt defineerivat käsitlust rubriigist ei leia. Märgiline on Solmani intervjuus kõlav kommentaar nukkude kohta tema aknalaual: „Kolleegid siseministeeriumist kinkisid rahvastikuministrile esimesel tööpäeval ideaalperekonna nukud, mille poole püüelda: isa, ema ja kolm last.”

Rahvastikurubriigi eesmärk on näidata, et kolmelapseline heteroperekond on eestlaste rahvastikukriisist väljatoomise võti ja sellena tuleb seda kaitsta ELi direktiivide ja feministide eest. Inimese kohus on lapsi kasvatada, mis tuleneb kohusest oma rahvust säilitada. Alternatiivsete käsitluste jaoks ruumi ei ole. Kui üldse, siis näidatakse alternatiivide laastavat mõju meie ellujäämisele. Näiteks kirjutatakse nii EW-aegsete sotsiaaldemokraatide individualismist ja selle põhjustatud väikestest peredest[17] kui ka nüüdisaegsete sotsiaaldemokraatide madalast iibest ja allajäämisest elujõulistele konservatiividele, kes on eeskujulikult üle rahva taastootmispiiri paljunenud[18].

„Meie Eesti” ei ole Objektiiv ega isegi Objektiiv Light, kuid kannab sellest hoolimata rahvuskonservatiivse propaganda jooni, mis sobiksid paremini mõnda maailmavaatelisse blogisse või erakonna lehte.

[1] Gortfelder, M. 2019. Tammsaare nägi tühjade hällide süüdlasena preilisid. – Postimees, 04.03.
[2] Danilson-Järg, L. 2019. Rahvusliku kasvatuse kongress pidas vajalikuks ka eugeenikat. – Postimees, 04.03.
[3] Kõuts, R.; Pärnapuu, P. 2019. „Meie Eesti”. – Sirp, 19.07.
[4] Koorits, V. 2019. Margus Linnamäe teeb toimetuse arvamusest üle sõites Postimehest konservatiivse maailmavaate lipulaeva. – Delfi, 05.02.
[5] News Editors Abandon Estonia’s Leading Daily Because Owner Meddling. – Reporters Without Borders, 02.07.2019.
[6] Himma, M. 2019. Postimehe „Meie Eesti” tuleb tähistada sildiga reklaam. – ERR.ee, 04.03.
[7] Raudsaar, M. 2019. Postimehe „Meie Eesti” on osa ajakirjandusest. – ERR.ee, 06.03.
[8] Raudsaar, M. 2020. Linnamäe palus mul teha Postimehest Eesti parim ajaleht. – ERR.ee, 07.02.
[9] Tamkivi, T. 2018. Käsud ja keelud viivad tülini, vaja on valikuvõimalusi. – Postimees, 17.12.
[10] Danilson-Järg, L. 2019. Lastele pühendumine keelatud! – Postimees, 11.02.
[11] Danilson-Järg, L. 2018. Vanemahüvitis kui ideoloogiline malakas. – Postimees, 17.12.
[12] Tereping, A. R. Indiviidid või perekond, selles on küsimus. – Postimees, 01.04.
[13] Danilson-Järg, L. 2018. Lasterikka pere toetus tõi kolmandate laste buumi. – Postimees, 15.10.
[14] Altosaar, A. 2019. Eesti rahva ellujäämise nimel. – Postimees, 06.10.
[15] Solman, R. 2019. Eestlaste osakaal rahvastikus peab tõusma. – Postimees, 02.10.
[16] Reimaa, V. 2019. Rahvusriiklusega ei tohi mõtlematult mängida. – Postimees, 25.09.
[17] Danilson-Järg, L. 2019. Poliitiline eliit kui muutuste eestvedaja. – Postimees, 25.02.
[18] Danilson-Järg, L. 2019. Kas maailmavaade loeb ka magamistoas? – Postimees, 25.02.

Elise Rohtmets soovib, et kõiki puudutavad keerulised teemad oleksid ilusti ja selgelt lahti kirjutatud. Praegu spetsialiseerub ta Tartu Ülikooli magistrantuuris teadusfilosoofiale. Teda huvitavad darvinism, ulme ja kultuurifeminism.

Johanna Adojaan on krutskeid täis udupäine kunstihing, Antwerpeni Kuningliku Kunstiakadeemia fotograafia magistrant. Loodetavasti saab ta vaimu vaibumise vältimiseks peatselt jälle mööda kohalikke vanakraamiturge kolistada ning magusate Belgia vahvlite lõhna sisse hingata.