Kirjatüüpidesse, mis vaatavad meile vastu tänavasiltidelt, raamatutest või suveniiridelt, ei pruugi tavavaataja põhjalikult süvenedagi, kuid nende sünni taga on enamasti kaalutletud tööprotsess. Mis on tänapäeva fondiloome eripärad ja mis eristab Eesti kirjakunsti muu maailma omast?

Tüpokompanii on Tallinnas tegutsev kirjadisainistuudio, mille asutasid 2022. aastal Aimur Takk ja Andree Paat. Kirjatüüpe on nad eraldi ja koos kujundanud juba aastaid, aga ühise veebiplatvormi – typokompanii.com – ja esimeste ametlikult müüki pandud fondiperekondadeni jõudsid nad tänavu kevadel. Aprilli alguses said Aimur, Andree ja Maria enda ühises stuudios kokku ja rääkisid sellest, mis paneb tänapäeva Eestis käima ühe digikirjakoja. 

Aimur: Valdkond, kus tegutseme, on, ma tahan uskuda, nagu lõpmatu mäng. Meil pole ju tegelikult uusi fonte vaja, aga, pagan võtaks, me ei saa ka ilma. Minu jaoks kõlab see lõpmatus just positiivselt. Olen kohanud Lääne kirjadisaini ringkondades mõtteviise, millega püütakse saavutada tulemus, mis lõpetaks selle mängu ära – tegu on teatava puhastustööga, perfektsionismiga vormikeeles, tihti rõhutatakse seda, kuidas arvutiprogrammid võimaldavad meil olla tähekuju piirjoonte määratlemisel niivõrd täpsed ja konkreetsed. Mina jällegi otsin alati neid viise, kuidas ometi saada see piirjoon võimalikult häguseks või ebatäpseks, et mäng saaks jätkuda. 

Digitaalne kirjakujundustarkvara, mis on Läänes arendatud ja mida ka meie kasutame, suunab tegema ratsionaliseeritud otsuseid ega jäta midagi juhuse hooleks. Tulemus ei ole mõjutatud disainiprotsessi materiaalsusest nagu siis, kui kirja valati metallist, joonistati tušiga või pildistati filmile. Neid nihkekohti on jäänud kõvasti vähemaks. Ja kui vanasti pidi kirjatootja arvestama palju rohkem äririskide ja üldiste arusaamadega sellest, mis on õige ja vale, siis meil ei kaasne eksperimenteerimisega meeletut metalli- või ressursikadu. See on nii ohutu, tore ja mänguline asi. Miks me siis ei võiks rohkem n-ö valesti teha?

Andree: Meile meeldib otsida vigu, nendest käivituda, lasta endal nendest juhinduda. Tegeleme tihtipeale kohaliku kirjakunstipärandiga, kus avalduvad füüsilisest materjalist või kunagisest tehnoloogiast tulenevad iseärasused, mis meid paeluvad. Üritame vist nendest lähtudes tõestada, et kõik ei pea alati laitmatult puhas olema – et sellest omapärast võib saada uus tugevus.

Aimur: Eesti kirjakunstipärand on suuresti pealkirjakunstist lähtuv. Meil pole kunagi metallist raamatukirju valatud – lähim kirjavalukoda asus ajalooliselt Riias. Meil pole pika teksti ladumiseks kirjatüüpe loodud, nii et mingis mõttes on kohalik kirjakunstiharidus poolik. Näiteks uurin praegu ETV arhiivis Erich Tali ekraanigraafikat 1960–80ndatest. Tali maalis guašiga kartongile saatepäiseid, mida näidati saadete algul teleris paar sekundit; need kirjakunstiteosed olid pikka aega Eesti inimeste mällu sööbinud. Mitmetel tema kirjadel on olemas eeldused, et saada päris kirjatüübiks, mis oleks laiemalt rakendatav, ja minu meelest vääriks see pärand täpselt sellist taaskasutamist ETV ekraanigraafikana praegu. Aga tema kirjades on tehtud vähem selliseid optilisi korrektuure, mis on tekstikirjade kujundamisel vajalikud või n-ö hea tava. Kui teha tema tekst fondiks, siis see nihe on teksti tekstuuris tajutav. Tahaksin seda mahlakat amatöörlikkust säilitada, selles on teatav hariduslik potentsiaal – tähedisaineri käsitöö nähtavaks tegemine.

Maria: Tänapäeva kirjaloome eripära ongi eelkõige see, et selleks kasutatav tööriist – vektorgraafikal põhinev programm, nt Glyphs või FontLab – teeb ühekordsest tähekujundusest automaatselt lõputult kloonitud süsteemi osa. Tekstist tekstuuri tegemine on ajaloolises plaanis nõudnud suuri pingutusi ja meisterlikkust, aga nüüd toimib see vaikesättena. Ühtlasi saame kasutada samu kirjakujusid ükskõik mis suuruses, samas kui varem on kujundanud kirja lisaks disainerile selle suurus ja materjal. Kuuepunktise kirja miniatuursel graveerimisel ja valamisel või plakati pealkirja tuši ja sulega joonistamisel-ülespildistamisel tekkis huvitavaid protsessist mõjutatud nüansse – tinti täis valgunud nurgad, kergelt võimendatud kurvid jmt –, detaile, mille teie oma digitaalsetes „tekstuurides” nüüd sageli juhtivaks aineseks võtate, aga mis on kontekstispetsiifilised või mille üle teie eelkäijatel oli väga vähe kontrolli.

Andree: Me juhindume neist, aga ei jää neisse tingimata kinni. Tüpokompanii esimese välja lastud kirjatüübi Ladna alusmaterjaliks on nõukaaegsed tänavasildid Eestis – pintsliga joonistatud emailsildid ca 1970ndatest. Olen nende kirja ümber joonistades kõvasti modifitseerinud ja kombineerinud seda teiste inspiratsioonidega. Näiteks suur R on mõjutatud Kopli Standardi maja peal olevast valguskasti R-ist. Tähtede üldproportsioon on teine. Tänavasiltidel, kus on maksimaalselt paar sõna korraga, on suurtähed kitsamad, väiketähed laiutavad rohkem, mõni täht on ühel sildil üht-, teisel veidi teistmoodi. Kui kõik need omadused alles jätta, ei saaks seda fonti pikema teksti puhul nii mugavalt kasutada. Teisalt mingil hetkel, kui olin Ladnat liiga ära standardiseerimas, juhtis Aimur tähelepanu, et tänavasiltidel kipuvad ümarvormid olema mõnikord rombilikud, ja tõin selle natuke kipaka tendentsi tagasi sisse. See mäng seisnebki vast ajaloolise füüsilise materjali võimalikult tundlikus tõlgendamises tänapäeva kontekstis ja seal selle hea tasakaalu leidmises.

Aimur: Samas me ei otsi mugavat tasakaalu. Eik Hermann näitas kunagi loengus üht tasakaalu käsitlevat illustratsiooni. Sul on valida, kas oled n-ö pallike kausi põhjas, naudid mugavat tasakaalu, või oled kaarekese peal, balansseerid seal. Head kunstiteosed on sellised. Disainerina käivitab mind sarnasel moel näiteks loetavuse küsimus. Inimene ei loe iga tähte, pilk on hüplik, ta lõpetab sõnu alateadlikult – see on tasand, millesse mulle meeldib sekkuda. Mulle väga meeldib idee fondist, mida peaks lugema õppima. Püüan alati seada lati piisavalt kõrgele, et inimene ei kaotaks huvi, aga et ta tunneks pisut trotsi, peaks natuke pingutama ja suhestuma selle uue süsteemiga.

Midagi sarnast teeb Trafarett, meie teine avafont. See on šabloonkiri, mille aluseks on minu vanaema kujundatud ja käepäraste vahenditega siiditrükitehnikas tehtud vimplid. Ta oli aktiivne sportlane tsemenditehases Punane Kunda ja tollal vahetati spordiüritustel teiste asutustega taolisi suveniire. Mingil põhjusel sattus vanaema nende tegemise eest vastutama. Tänapäeval ilmutatakse kujutis siiditrükiraamile üldiselt fotoemulsiooniga, aga vanaema pidi lõikama kogu vimpli kujunduse välja paberist. Urgitses skalpelliga imepisikesi illustratsioone ja sõnumeid ning selleks, et tähe sisse jääks auk, tegi nendesse sillakesed. Pistis paberi siiditrükiraami vahele, kandis sellele värvi ja tõmbas sealt üle. Leidsin paar säilinud trükilehte ja sain sealt mõtte teha šabloonkirjapere, kus oleks olemas nii kirjakujude positiivid kui ka negatiivid. Rakendades seda ideed digifondisüsteemis, avanes kõrvalproduktina hoopis mingi uus visuaalne keel, mille lugemine on kuidagi õigustatult keerukas. 

Meil on tehtud asju alati põlve otsas, materiaalsete piirangutega oludes, kehvade tööriistadega. See ongi meie kohaliku pärandi omapära ja me tahame seda lugu rääkida, sellele ei ole rahvusvahelisel disainiskeenel kõlapinda antud. Kui Lääne-Euroopa kirjakunsti ajalugu koosneb tehniliselt väga hästi metalli lõigatud heale paberile tehtud kaunitest trükistest, siis nende jälgede digiteerimine n-ö puhastava mõtteviisiga tundubki õige ja loogiline. Kui aga lennata sama metoodikaga peale meie pärandile, on see kuidagi kohatu. 

Maria: See on omamoodi perifeeria häälestatus. Geopoliitilises mõttes tähendabki perifeeria pidevat matkimist ja maadlemist ning loomingulist vigadega toimetulekut. Olukorras, kus tänapäeva disaineri jaoks on kõik nii digitaalne-virtuaalne, on see materjal miski, millest kinni haarata, sellega tegelemine viis, kuidas meie põlvkonda kuhugi juurutada.

Andree: Teisalt me tegeleme kirjakujunduse juurtega ka igas oma projektis. Need uuendused, mida otsime, suhestuvad alati väljakujunenud kirjakultuuriga, aga taotlevad sellist minirevolutsioonilisust. Tegelemegi sellise sissesuumitud mikroradikaalsusega. 

Aimur: Üksikisik ei suuda muuta täielikult seda, millist kirja oleme ühiskonnas harjunud lugema, aga meil on võimalik teha oma pakkumisi, valgustada, esitada küsimusi.

Maria Muuk on graafiline disainer, kes tegutseb peamiselt Eesti kultuuriväljal ja uurib kohaliku trükidisaini ajalugu.