Saksa produtsent Philipp Otterbach sisenes 2018. aastal ilmunud soolodebüüdiga „Humans” väga säravalt kunstilise elektroonika maastikule.

Ta lõi oma lühialbumil industriaalse, ent avara muusikalise kosmose, mis ei mõju aktiivselt nagu Nine Inch Nails või enamik drone’ist, vaid püsib pidevalt atmosfäärilise ja kergena. Otterbach kõlab seal nagu ilma tugevate bassihelide ja tiheda rütmita Burial, nii et alles on jäetud sama öise linnakeskkonna ürgessents, millesse kuulaja saab vabalt sukelduda.

Värske EP „The Rest Is Bliss” alustab avaloos „Interlude” küllalt sarnaselt pinnalt, lastes kosmilistel kajadel ja kuminatel kuulajat ootel hoida. Päriselt pole veel teada, mis tulemas on, ning sellest ideest on tegelikult kantud kogu plaat. Vähem on õhku ning rohkem on esile tõstetud rütmid – kohati küll katki murtud ja veiderdavad – ja süntesaatorid, mis ei mõju enam kui industriaalne unenägu, vaid pigem kui helid meile tundmatust maailmast. Miskipärast kujutan ette Alex Garlandi loodud värvikirevat, ent pisut hirmutavat ja ebainimlikku maailma filmis „Häving” („Annihilation”, 2018), kuhu selline muusika sobiks valatult.

Seejuures on ikkagi tunne, et kuigi „The Rest Is Bliss” mõjub filmilikuna, siis midagi on puudu – Otterbachi visioon vajaks juurde ka reaalset pildirida, et tõeliselt esile tõusta, praegusel kujul jääb tema loodud tervik veidi kaugeks. Samas on plaadil siiski üks suurepärane moment, lugu „The Weak Song”, mis suudab luua lihtsa meloodia ja vokaalikatkete kombineerimisega tõeliselt kõheda ja mõjuva elektroonilise ballaadi. Mulle sellest piisab ja jään huviga ootama Otterbachi täispikka albumit.