„Pia Fraus on Pia Frausi panus eesti muusikasse,” on bändi liider Rein Fuks ühes intervjuus märkinud. Just nii kerge või keeruline ongi nende viie re-release’i kohta midagi uut väita – 2008. aastast pausil olnud eesti shoegaze’i lipulaeva lugu on juba valmis kirjutatud ja purki pistetud.

Kahtlemata oldi oma ajast ees, mida kinnitavad ka kontserdid välismaal ning plaadilepingud USA plaadifirmadega. Ent seda, kas Pia Frausi aeg on siis nüüdseks kätte jõudnud või on see endiselt ajast üle, on raske öelda. Sellest hoolimata võib värskelt vinüüli valatud albumite põhjal bändi kohta midagi tuumset järeldada.

Esiteks, Pia Fraus püüdleb alati terviklikkuse, jätkuvuse ning isegi etteaimatavuse poole. Mida enam aeg edasi, seda rohkem. Ehkki esikalbum „Wonder What It’s Like” on hilisemate kauamängivatega võrreldes hüplikum ja ebaühtlasem (võiks isegi öelda, et ootamatult raju, eriti „Obnoxious”), luuakse juba seal ehtpiafrauslikke kõlamaastikke, „õrnalt uduvinesse mässitud isepäiseid, sooje ning originaalseid emotsioone”, nagu märkis Margus Haav ühes arvustuses.

Teiseks representeerib bänd kindlat elutunnetust, milles on ühtaegu aimata nii 00ndate alguse ajavaimu kui ka orgaanilisust, looduslähedust. Lisaks sellele on nende visuaalne kuvand (plaadikujundused, videod) ja muusika omavahel täiuslikus sünkroonis, manades kuulaja silmade ette konkreetseid maastikke – avaraid välju, soostunud heinamaid ning tühjasid väikelinna tänavaid. Ning kolmandaks, Pia Fraus ei ole ka kaheksa, kümme ega viisteist aastat pärast esmaväljalaskeid, maailmaturneesid ja plaadilepinguid igav, kulunud või ebaoriginaalne. Nende muusika on nagu silmapiir, mis pidevalt silme eest ära liigub, või nagu igavesti kestev sulnis luhtaminek, iseenda avarustesse kadumine.