Umbes kuu aega tagasi sattusin peale kuulutusele, kus Rein Fuks (Pia Frausi kitarrist ja laulja) müüs ühte oma kitarridest. Otsustasin selle viivitamata soetada (mitte küll Pia Frausi tõttu) ning pilli käes hoides tundus, et tegemist on eesti muusika kontekstis teedrajava esemega. Tõepoolest, Pia Frausi kõrval pole kodumaal teist samasugust.

★★★★☆

Eesti dream pop’i lipulaev astub oma värske albumiga „Empty Parks” sammu puhtama ja konkreetsema helipildi poole. Kadunud on eelmistelt albumitelt tuttavad shoegaze’ile omased möirgavad kitarrid ning massiivsed kosmilised helimaastikud. Nende asemele on ehitatud eristatavad kihid, mis laovad kokku vigadeta helimüüri. Kohati on see helimüür isegi liialt püüdlik ja hoolas – ilma ühegi konaruse või mõrata. Iga helirada on krutitud paika ülima teadlikkusega, detailid paigutatud peenetundelise maitsekusega. Pia Fraus ei jäta kuskile lahtiseid otsi.

Jõulisemad, meeldejäävamad ja kaasahaaravamad lood on aga esimeses pooles. Lihtsad sõnad haakuvad muusikaga nagu nööp nööpauguga. Avalugu „Hidden Parks” mõjub põhjamaiselt kargelt ja sarnaneb ehk enim eelmise kauamängivaga. Paljudes kohtades esineb mitte nii piafrauslikke ebatavalisi harmoonilisi krutskeid või üllatusi, mis maanduvad lõpuks huvitavates pesades. „Love Sports” ja „Mr. Land Freezer” meenutavad oma armsalt kohmakate salmide ning lihtsate meloodiatega mõneti kodumaist Ans. Andurit. Üldiselt aga seikleb bänd endale kodusel teljestikul, mida ei saa neile pahaks panna, kui arvestada nende helikeele senist pikka ja ühtlast kulgu.