Alkoholikultuuri kujundamisse saame me sõprade, elukaaslaste, abikaasade, poegade, tütarde, isade, emade, õdede ja vendadena panustada kõik.

Esmaspäeva õhtu. Seisan kodupoe kassasabas, käes piim ja pakk Lotte krõbinaid. Minu ees seisab varateismeline tüdruk. Selline, kel on juba paljude asjade pärast piinlik, aga kes veel jalga maha panna ei oska. Kõrval on suurem kogu, kes lõhnab vaevutuntavalt atsetooni järele, sekka veidi parfüümi – tema isa.

Tahan või ei, pilk käib nende lindile laotust ikka üle. Jogurt… pliiatsid… viin. Pudel viina. Viimast nähes miski minus kihvatab, eesseisva tüdruku väikesest kössitõmbunud kehast kiirgub minuni piinlikkust ja häbi. Nad asuvad maksma. Ma ei julge tüdrukut vaadata, kuigi tahaks. Isal läheb täpse rahasumma leidmiseks aega, saba kasvab, kõik on piinlik. Tüdruku olek ütleb mulle, et ta tahaks olla nähtamatu, lastagu ta poest välja. Aga ta on sõnakuulelik, püsib isa kõrval. Hea tüdruk. Ma ei oska sel hetkel mitte midagi muud teha kui niiske silmaga pingsalt kassapidajat vaadata ja pakkuda tüdrukule vähemalt üks pilk vähem. Mõttes vahetan kiirelt tolle viina oma krõbinate vastu. Anna andeks, see on parim, mida suudan.

See väike seik on kummitanud mind päevi ja pannud laiemalt mõtlema alkoholile. Ei saa me siin Eestis temata. Mürk ja preemia. Tõus ja langus. Kõik-ühes-toode, mis võib ühe nii kõrgele tõsta ja teise maha mutta suruda. Miks see nii on? Kui näiteks inimkehas saab mõõta siseorganeid ümbritsevat vistseraalset rasva ja selle järgi inimese tervislikku seisundit hinnata, siis kas ja kuidas mõõta seda alkoholi puhul? Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul on 6 liitrit alkoholi elaniku kohta piir, millest alates tekivad olulised kahjud rahva tervisele. Mullu tarbisid Eesti elanikud alkohoolseid jooke ühe täiskasvanu (vanuses 15+) kohta keskmiselt 11,2 liitrit.[1] Meie valitsus on seejuures võtnud eesmärgiks vähendada alkoholitarvitamist püsivalt 8 liitrini elaniku kohta. 

Kes kehtestab piiri?

Täiskasvanule ei tule kahjuks keegi ütlema: „Hei, sa peaksid joomise lõpetama, see hävitab su tervist/suhteid/laste psühholoogiat, veits vastik on vaadata. Ole meheks!” See joon tuleb ise üles leida ja sellest kinni pidada. Aga mis siis, kui ei leia? Oma tutvusringkonda silmas pidades on igas seltskonnas vähemalt üks inimene, kes joob natuke kiiremini ja natuke rohkem kui teised. Kui kork läheb pealt, siis pauguga ja ega seda hästi enam peale saa. Sest maitseb ja organism kannab ja nii on. Mingil hetkel saab sellest tava ja millalgi ka teiste väikene murepoeg. Seda arutatakse isekeskis, aga sekkumiseks pole justkui piisavalt ainest. Leian, et hea sõber on kui peegel: ta näitab sulle tõde, ka koledat. Ma meeleldi peegeldaksin ebameeldivat tõde, aga kuidas? Kes olen mina kommenteerimaks teise tarbimisviisi ja -koguseid, kui ka mina ise olen tarbija? Kas pole nii, et kõik on vaataja silmades, ka normid. Aga mis siis, kui kõik niimoodi mõtlevad?  

Praegu on Eestis ainsaks tuntavaks alkoholipiiriks Wismari. Valitsus ega arstid seda piiri nihutada ei saa – seda saab teha vaid inimene.

Kust läheb meie siseriiklik normaalse tarbimise piirmäär? Kas sealt, kus minu seltskonna kõige janusem inimene tarbida tahab? Või sealt, mitu pudelit mu vanemad jõululauale on pannud? Või hoopis sealt, millise pohmelliga ma järgmisel päeval veel elada kannatan? Praegu on Eestis ainsaks tuntavaks alkoholipiiriks Wismari. Valitsus ega arstid seda piiri nihutada ei saa – seda saab teha vaid inimene. Sõprade ringis oleme meelemürkide tarbimise reegli sõnastanud umbes nii: „Tarbimine on OK sinnani, kuniks see elu segama hakkab.” Elu siinkohal on eeskätt kohustused ja lubadused, aga ka soovid ja unistused. Sõltuvalt inimesest võib see tähendada õhtu jooksul ühte või kümmet klaasi. Alates tollest esmaspäevast kodupoe kassasabas on minu reegel täienenud: „Tarbimine on OK sinnani, kuniks see elu segama ja lähedastele piinlikkust valmistama hakkab.”

Avalikult alkoholi mõjudest

Alkohol teemana on ju nii igapäevane, aga teisalt täielik tabu. Okei on rääkida sellest, millist veini me sünnipäevale tellime, aga patt on küsida, kuidas teisel viimasel ajal joogikogustega on. Või kui sõbral on pärast suuremat pidu terviserike, siis kirjutamata reeglina mitte kunagi ei küsita, et kas ehk on asi selles va meelemürgis… Sest kui me ei räägi, siis seda pole olemas.

Oma lähedastega teemat lahates olen jõudnud mitme tõeni: miks ma alkoholi tarvitan ja millised on mu hirmud tarbimise aga ka mittetarbimise osas. See on mulle andnud arusaama spektrist, millel mängin ja piiridest selle ümber. Kui praegu on Eestis ainsaks tuntavaks alkoholipiiriks Wismari, siis mis oleks, kui me räägiksime rohkem ja avalikult alkoholi mõjudest. Võtaks julguse kokku ja ütleks sõbrale, et ta on tegelikult juba piinlikult purjus? Või tuttavale, kes on tegelikult tore inimene, et ta naljad lakkasid juba mitu jooki tagasi naljakad olemast? Ehk nihkuks ka see piir, millal tegutseda, meile veidi lähemale.

[1] Absoluutalkoholiks arvestatuna. See on on 1,2 protsenti rohkem kui aasta varem, ütleb sotsiaalministeeriumi tellimusel valminud Eesti Konjunktuuriinstituudi uuring.

Paula-Stina Tasane on elukutseline copywriter ja vabakutseline juurdleja.