Möödunud nädalal etendunud Christophe Meierhans’i lavastus „Ühendus paratamatu ületamiseks. Sada sõda üleilmse rahuni” on osa Vaba Lava selle hooaja kuraatoriprogrammist, kust võib leida ka siinsele publikule harjumatut osalusteatrit. Aurelia Aasa käis kaemas, kuidas välislavastaja idee publik lavale tuua eestimaalastele mõjus.

Kas demokraatia on võimalik? Christophe Meierhans otsib teemale vastust läbi toidu ümber tiirleva osalusteatri, mis pole oma olemuselt kaugel mängulisest inimeksperimendist. Lavakujunduse rolli täidab ruumi keskele paigutatud köögitehnika, mida ümbritseb läbimõeldult kaootiline toiduvalik. Teiste hulgas on juust, kapsad, neli pudelit veini, vahukoor. Lisaks üksikutele ekraanile ilmuvatele repliikidele ja külalistele mõeldud ülesanderaamatule, on lavastaja panus minimaalne, väljendudes loodud kontseptsioonis, ent mitte laval toimuvas. Näitlejaid asendavad lotosüsteemi alusel lavale astuvad inimesed. Süsteem on lihtne – täita ülesanne ja minna tagasi kohale. Algus möödub rahulikult, menüü-elemente uksest välja tassides või esimesi tomativiile hakkides. Hiljem läheb küpsetamiseks. Idee on iseenesest intrigeeriv. Tuua kokku erineva tausta ja eluvaadetega inimesed ning panna teatripublik ühiselt kokkama. Mida rohkem mahub toidutegemise ja retseptivalimise vahele vürtsikaid repliike ja elavaid emotsioone, seda meeldejäävamaks kujuneb seejuures õhtu. Publik on iseenda meelelahutaja.

Toiduvalmistamine on visuaalne täide, trikk, millega inimesed üles kütta. Soov on tekitada lahkhelisid. Tahtlikult. Et välja saaks kasvada järeldused käitusmismustritest, eri temperamendist, vallanduvast inimloomusest. Üheks parimaks diskussioonitekitajaks on liha. Kas külmkapi uste taha peidetud siga tuleks menüüsse arvata? Kõige närvekõditavama situatsiooni tekitaks tõenäoliselt traditsiooniliste islamipõhimõtete järgija ja paadunud omnivoori kokkupõrge. Eestiski oli kohal nii lihalembe kui veganeid. Debatist loomalihatarbimise eetika üle on siiski palju rääkida. Paar õhku paisatud repliiki, kiiret ja küllaltki valutut, ning vaidluslik moment lõppes – seakere leidis oma tee lauale. Pärast liha-intsidenti tõusis hääletoon kõrgemale vaid mõnel korral. Pigem meenutas situatsioon vaikivat õhtusöögiootust, paar inimest laval sagimas.

Sügavamat tähendust otsides võib ju väita, et saalis saavutatav üksmeel ongi näide demokraatia toimimisest. On vaikus aga tõesti märk inimeste üksmeelest või hoopis tüdimusest, ükskõiksusest, lootusetusest? Diskussioonid loovad elamust. Isegi kärsitud ja negatiivse konnotatsiooniga repliigid on vaikusest parem taustameloodia. Lavalseisjana pole kahtlemata lõbus kuulata kannatamatute kõiketeadjate sõnadelaengut, ent mõni sõnavõtt võiks toimuvat siiski vürtsitada. Lavastaja kujutelmas peakski toiduvalmistamine kulgema paralleelselt peatumatu kõnerütmiga. Olgu viimaseks siis sõbralik arutlus või äkilline roppuste laviin. Mõlemad annavad aimu inimeste võimest (või võimetusest) teineteist kuulata, üksteisega arvestada, empaatiliselt suhestuda. Eesti näitel jätkus meelelahutuslikku kuuldemängu siiski vaid tunniks.

Ülesanded olid algusepoole ka märksa huvitavamad, stiilis „Vali oma lemmik“ või „Vii ebameeldiv toiduaine minema“. Küpsetamise ajal polnud enam justkui midagi lisada. Menüüvalik oli otsustatud. Algas ootamine. Ehk on Eesti ühiskond liiga homogeenne, et analoogsest etendusest maksimum välja pigistada. Või pole toit piisavalt kirgiküttev teemavalik. Toidutraditsioon on küll oluline inimkultuuri osa. Eriti juhul, kui söömiseelistused kohtuvad eetiliste või usuliste põhimõtetega. Kas selgi juhul on aga tegu teemaga, millest venitada välja pea kolme tunnine etendus? Eriti, kui pool ajast kulub küpsetamisele? Intriigid jäävad paratamatult esimesse poole. Mis seal ikka enam karjuda, kui liha juba ahjus on. Ainsaks võimaluseks on seda mitte süüa või siis demonstratiivselt saalist lahkuda. (Mida tuli ette ka Eestis.) Kõik tundub siiski veidi liialt abstraktne, juhuslik, publikust endast sõltuv.

Sotsiaalse uurimuse mõttes on tegu kahtlemata tugeva lavastusega. Eelkõige just lavastaja enda jaoks. Kas inimesed järgivad reegleid? Kuidas varieeruvad lahendused eri kultuuriruumides? Mis jääb aga publikule? Ülesoolatud praad? Järeldused end ümbritsevast ühiskonnast? Või pelgalt peegeldus teatripublikust? Lavastust ei saa süüdistada mõttekoha puudumises. Iseasi, millised on analüüsi tulemused. Kas söögivalmimise ajal pillutud sõnad on ikka piisavad, et otsustada demokraatia võimalikkuse üle? Poliitilised diskussioonid on tunduvalt kaalukamad, mitmekesisemad ja komplekssemad. Kuidas suhestuvad viimasega otsused kartulipesu, soolakoguse või salati koostisosade teemadel? Ainus, mis lubab ehk teha võrdlusi adekvaatsetel alusel, on inimeste käitumine. Kui ainuüksi koorimata jäänud kartulitel on võime tekitada vastupanu ja soovi teisi paari mahlaka repliigiga kostitada, siis kuidas saame üldse rääkida üksmeelest köögist väljaspool? Või vastupidi, kui õhtu kulgeb rahus ja teatrikülastusest kujuneb idülliline õhtusöök sõprade seltsis. On see siis näide demokraatia realistlikkusest või vaid kokku juhtunud kaunishingede sujuv koostöö?

Tähendussüsteemide kõrval on lavastusel aga ka meelelahutuslik roll. Kas täieliku konsensuslikkuse või ükskõiksuse puhul on lavastuses aga üldse midagi raputavat, meeliülendavat või mõtlemapanevat? Selles osas on Christophe Meierhans valinud keerulise ülesande. Panna kõik ootused publikule on ühelt poolt riskantne, teisalt potensiaalne võimalus tõeliseks sotsiaalseks kokkupõrkeks. Kindlasti on juhtumeid, kus erinevate tõekspidamistega osapooled pole valmis liidripositsioonist loobuma või kiremöllus purustatakse paar taldrikut. Läbiv konfliktsus näibki antud juhul olevat see, millel on võime panna lavastus elama. Vastuolude puudumisel (või nende lõppemisel) pole lihtsalt midagi, mis suudaks panna publiku kihama. Koos süüa teha on tore, ent on see tõesti põhjus, miks teatrisse minna?

Antud lavastus ootab sõnalist kismat ja ehk peitub selles juba eos teatav isekus. Toidust saab manipulaator. Publik on osa katsetusest. Hetkel, mil inimesed väsivad ja langevad ükskõiksusse, pole lavastuses enam midagi, millest kinni hoida. Olukorra päästaks lühem aeg (või teemalaiendus, lisaliinide sissetoomine), aga toidu küpsemise tempo seda paraku ei võimalda. Söögitegemine sõnadeta vaatemänguna pole aga kuigi meelelahutuslik. Seejuures on kõik kinni vaid juhuslikkuses. Teisel ajal, teises kohas, kasvõi ühe performance-kunstniku või põhimõttelise vaidleja lisandumisega oleks kulg olnud teistsugune. Vastasel juhul mõjub lavastus veidi nagu tugeva algusdepatiga live-action kokasaade, mis ühel hetkel pannakse pausile.