Pillikuid on seitse. Nad tulid kokku 2014. aastal, vahetasid seejärel liikmeid ja nüüd valmis neil debüütplaat „Metsaunelm”.

★★★★☆

Selline huvitav džässi ja pärimuspopi sugemete lõngakera, mis hargneb kaheksaks õhulise tunnetusega looks. Lendlevate helide kõrval sobitub pealkirjaga valatult ka Eduard Wiiralti teose ümber seatud albumikujundus.

Plaadil domineerivad reeglina pigem džässivõnked – pole ka ime, viis pillikut on kutselised džässmuusikud –, kuid samas on näiteks nimilugu või „Neiukesed noorukesed” meelsamini folk. Žanripiire ületades polegi vaja otsida ilmalati piinlikult tasakaalus kompromissi. Just sedalaadi maitsekalt omatahtlik ja -nägemuslik lähenemine hoiab skeenesid värskena.

Instrumentaalidel on kuulajale üksjagu öelda ja vokaalid kõnetavad. Seejuures on huvitav, et mitmekülgsust ei leia ainult lugusid omavahel võrreldes, vaid helivärvingud vahelduvad ka lugudesiseselt. Nõnda mängitakse näiteks alul atmosfäärikohaselt melanhoolset, kulnomalvalikku akordionit kasutav „Petmine” ümber kaasahaaravaks mustlasdžässiks ning sarnast tegumoodi võib kuulda-näha ka palas „Kiigetegu”, mille keskpaik murrab end järsult aimatavatest mustritest lahti, et purunenud kiik free jazz’i saatel korda teha, naastes lõpuakordideks tagasi hoogsasse poppi. Ja see töötab!

Üldmuljena imetore seltsiline suvise loodusunelma avastamisel, aga ka laupäevahommikuste pannkookide kõrvale.