Kuus aastat tagasi esimese Fotokuu ellu kutsunud fotokunstnik leiab, et pööraste ideede täideviimine ei ole Eestis raske, ent keeruline on järjepidevuse tagamine. Sügisest asub ta välja koolitama uue põlvkonna visuaalkunstnikke.

Fotokunstnik Marge Monkost sai alanud õppeaastal Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonna juhataja. Uue juhi sõnul EKA fotoõpet pärast Marco Laimrelt mantli pärimist radikaalselt ümber vormima ei hakata, küll aga soovib Monko panna visuaalkultuuriga tegelevaid õpilasi rohkem ka teooriatekste lugema. Pildikeele mõistmisel on oluline omada sõnavara, ütleb kunstnik. Alanud visuaalkultuuri biennaalil Fotokuu võib näha Vabaduse väljakul oktoobri alguses viis päeva Monko teost „Veatu, õmblusteta”, mis on sündinud kunstniku huvist reklaamfotode vastu – visuaalia, mis loob ja peegeldab inimeste fantaasiaid. Peale selle osaleb Monko kogu sügise vältel Narva Kunstigaleriis avatud grupinäitusel „Ütle mulle. Kaasaegne portree fotograafias”. Intervjuus Müürilehele jagab peatselt EKAs osakonnajuhina tööd alustav kunstnik oma visiooni kunstiharidusest ning arutleme, kuidas ühildada kunstnikupraktikat juhtival kohal töötamisega.

Kuidas sina visuaalkultuurist mõtled?
Visuaalkultuur hõlmab nii professionaalset kui ka mitteprofessionaalset pildikultuuri – kujutavat kunsti ja filmikunsti. Mingites käsitlustes peetakse ka arhitektuuri visuaalkultuuri osaks. Teisest küljest sotsiaalmeediat, erinevatel veebiplatvormidel leiduvaid kujutisi ja isiklikuks tarbeks toodetud pildimaterjali, nagu arhiivid ning perekonnafotod. Reklaami loomulikult. Mind on huvitanud kogu aeg paralleelselt kommertsvaldkond, kuna see on midagi sellist, mis on kohal avalikus ruumis, televisioonis ja veebis. Need on kujutised, mis peegeldavad teatud kultuurilisi hoiakuid ja väärtusi. Kui mõelda ütlusele „kui sina ei tegele poliitikaga, siis poliitika tegeleb sinuga”, siis mõnes mõttes võib visuaalkultuuri kohta samamoodi öelda. Kui sa ütled pildiga tegeleva inimesena, et sind ei huvita üldse kommertspildikultuur või sa ei suhestu sellega, siis see on kapseldumine. Mind on paelunud alati ideoloogiad, mis reklaamkujutisi juhivad. Roland Barthes’i „Kujutise retoorika” sõnastas mu jaoks mingid asjad, mida ma olin intuitiivselt varem mõelnud. Ja muidugi Laura Mulvey „Visuaalne nauding ja narratiivne kino”, mis käsitleb vaatamist ja vaatamisnaudingut psühhoanalüütilisest ja soo aspektist. Need on tekstid, mille lugemise järel ei ole sa enam sama inimene.

Kas sa leiad, et olukord, kus me peame paratamatult reklaamiga tegelema, kuna muidu see tegeleb meiega, on kuidagi nüüdisaegne nähtus – arenenud näiteks seoses sotsiaalmeedia levikuga – või on see mingil määral alati olemas olnud?
See algas kuuekümnendatel – kui mitte varem –, kui reklaam muutus avalikus ruumis ja meedias hästi kohalolevaks. Juba viiekümnendatel muutus reklaam järjest pildipõhisemaks. Kui algul kasutati trükireklaamidel palju teksti ja pilt moodustas väikese osa, siis järjest enam hakati teksti minimeerima ja domineerivaks sai pilt.

Sa oled ühes varasemas intervjuus rääkinud, et sind huvitavad visuaalkultuuris lekked erinevate valdkondade vahel, näiteks see, kuidas sürrealistid võtsid üle meditsiinifotograafia kujutised. Millised on praegu sinu meelest huvitavaimad siirded?
Üks huvitav nähtus on pildid, mille on teinud masinad masinate jaoks. Need ei ole representatiivsed pildid, ei ole mõeldud kellelegi näitamiseks, vaid info kogumiseks ja salvestamiseks. Näiteks fotod, mida teevad kiiruskaamerad. Huvitav on see, et pilt tehaksegi ainult juhul, kui on toimunud rikkumine, s.t on ületatud piirkiirust ja kaamera reageerib sellele. Sellest on kirjutanud USA kunstnik Trevor Paglen, kes tegeleb just jälgimisfotoga ja kasutab muu hulgas NASA fotomaterjali. See on huvitav, kuidas teistes eluvaldkondades kogutud visuaalset infot kunstis kasutatakse.

Eesti inimeste jaoks ei ole visuaal nii tähtis, aga samas elame praegu maailmas, kus pildid on meil kogu aeg silme ees, ja seetõttu peaks selles midagi muutuma.

Sa oled EKA fotoosakonna uus juhataja. Sel aastal ei ole EKA üldine sisseastumiskampaania oma loosungitega stiilis „Igav? Tule EKAsse!” väga visioonikas. Aga kas sul on fotoosakonna jaoks oma visioon?
Loomulikult mul on visioon, aga võin öelda, et mingisugust radikaalset pööret ei tule. Meil on Marco Laimrega, kes on olnud seal 12 aastat professor, suhteliselt sarnane arusaam fotost ja fotoharidusest, mida antakse kunstiakadeemias. Fotoeriala ei õpetata ilmaasjata just kunstiakadeemias. Meie jaoks on oluline, et foto oleks laiemal väljal, suhestuks kõigi teiste kunstivormidega ja et õpetades ei surutaks peale meediumi piiranguid. Fotost võib liikuda edasi installatsiooni ja liikuvasse pilti, need on tänapäeval üksteisega niivõrd seotud. Peamine on see, et inimesed, kes osakonna lõpetavad, saaksid aru, mis on pilt – kuidas see töötab ja kuidas seda ise teha. Need baastööriistad peavad olemas olema ja õppekavas sisalduvad ained, mis varustavad üliõpilasi nendega. See on minu jaoks hästi oluline, samamoodi ka ilukirjanduse ja teooria lugemine, mis arendab abstraktset mõtlemist ja kriitilist suhestumist sõnumitega, mida meile iga päev edastatakse. Ma ei kujuta ette, et üks kunstnik – või ükskõik millisel kultuuri või kunstiga seotud alal see inimene pärast töötab – ei ole lugenud teatud võtmetekste. Selles kavatsen olla päris range. Kuigi ma tean, et see läheb järjest raskemaks, sest inimesed ei loe, veel vähem teooriat.

Kas teksti lugemine on asendunud piltide vaatamisega?
Seda kindlasti. Aga ka sirvimiskultuuri või väga lühikeste tekstide lugemisega – lihtsalt ei suudeta enam süveneda. Sellega peab tööd tegema.

Kas siin võiks peituda mingi võimalus, kuidas õpilasi saaks panna kaheteistkümne lehekülje pikkuse teooriateksti läbilugemise asemel kriitiliselt mõtlema mingis teises formaadis, kas või lihtsalt pilte vaadates?
See eeldab, et inimestel on mingisugune sõnavara, ja see tuleb tekstidest. Ma ei näe siin väga radikaalseid alternatiive. Me loeme selleks, et meil oleks sõnavara. Kui inimesed tuleksid keskkoolist ning suudaksid rääkida piltidest väga vabalt ja ilma kompleksideta, oleks see palju lihtsam. Aga nad ei julge rääkida, arvamust avaldada. Ma olin ise samasugune, seal ei ole midagi uut. Olen teatud mõttes konkreetse haridussüsteemi ohver ja seda täiskasvanuna muuta on väga raske. Midagi on meie koolisüsteemis siiani puudu. Eriti radikaalselt tuli see isiklikult minu puhul välja siis, kui ma Viinis õppisin – kogesin, et ma olen justkui puudega, rääkimis- ja arutlemiskultuur on seal niivõrd erinev, noored on harjunud arvamust avaldama ning seminarides suutsid nad ennast palju julgemalt ja vabamalt väljendada.

Kas kriitilist mõtlemist peaks EKA tudengite puhul tagant utsitama?
Ikka peaks, jah. Aga eks kriitiline mõtlemine natuke muutub ka, pead jälgima, mis toimub ja kuidas mingitele asjadele lähenetakse. Ma olen üsna hädas, et kui me räägime näiteks n-ö internetijärgsest kunstist, siis seal domineerivad mingid pilditüübid, mis moodustavad teatud esteetika. Nendele piltidele ei saa enam samade vahenditega läheneda, sest need tegelevadki pinnaga. Kui pildi peal on taim, voolav vesi või mägi, ei saa sinna enam küsimusega „mida see tähendab?” peale lennata, selle pildi või kogu konteksti kohta tuleb teistmoodi küsida.

Mulle tundub ka, et postinternet on väga eneseküllane või endassesulgunud visuaalkeel. Kuidas sulle postinterneti esteetika meeldib?
Minu jaoks on see huvitav. Ma jälgin seda. Ütleme, et selles pildikeeles on oma võlu. Ja mind paelub see just selles mõttes, et see paneb mind proovile ja ergutab mind mingeid asju ümber mõtestama.

Kas see on rohkem noorema põlvkonna teema?
Kindlasti, jah. Aga isegi siin, mulle tundub, jookseb veelahe. See sõltub palju haridusest või taustast, näiteks mingi osa noortest ei suhestu sellega üldse. Aga ma ei usalda neid kriitikuid, kes panevad väga kergesti sildi külge, et internetijärgne kunst on pealiskaudne ja poliitiliselt ignorantne. See on ka minu jaoks liiga lihtne lahendus. Aga teatud mõttes on see põlvkonna teema, jah.

Kuulsin, et Venemaal oli postinternet juba viis aastat tagasi vana teema ja üldse oleme näiteks Peterburi noortekultuurist omadega viis aastat maas. Üks mu tuttav leidis, et postinternet on nende noorte arusaam 90ndate internetist, kes on ise liiga noored, et seda kogenud olla, ja kujutavad 00ndate interneti visuaale 90ndate pähe; et see on nostalgia asjade vastu, mida sa pole kogenud.
Kui me räägime kirjatüüpidest ja graafilistest elementidest, mida postinternetis kasutatakse, siis, jah, need on pärit 90ndate lõpust ja nullindate algusest ning noortel, kes loovad nüüd nende elementidega visuaale, on selle materjaliga teistsugune suhe. See on nagu üleüldiselt 90ndate kultuuriga praegu. 90ndate esimene pool oli minu keskkooliaeg ja minul on tollasest ühiskonnast suhteliselt traumaatilised mälestused. Ossikükid, dressid ja päkapikudisko olid ja on siiani minu jaoks talumatud. Ja nüüd ma näen, et järgmine põlvkond, kes ei kogenud seda vaesust ja nürimeelset turbokapitalismi, fännab ja fetišeerib seda.

Kas sa ise ei jaga 90ndate nostalgiat?
Ei, absoluutselt mitte. Ma olen õnnelik, et see on läbi. :)

Mis trende sa oled nüüd EKAsse astunud õpilaste seas märganud? Mida nad n-ö lauale on toonud?
Sisseastujate hulgas on erineva taustaga inimesi ja väga küpseid autoripositsioone ei saagi eeldada, see kujuneb välja bakalaureuseõppes. Palju sõltub sellest, milline on olnud kunstiõpetuse tase ja kas see aine on üldse gümnaasiumiprogrammis olnud. Nii kurb kui see ka ei ole, keskkoolist tulijad ei tea kaasaegsest kunstist suurt midagi. Kui osataksegi kunstnikke nimetada, on need põhiliselt klassikud, keda kooliprogrammis viimasena käsitleti. Ja sellist laiemat arusaama visuaalkultuurist enamikul ei ole. See on vaid mõningatel noortel, kes tulevad teatud koolidest, kus on ärksad kunstiõpetajad. Minu meelest on täiesti skandaalne, et siiamaani ei ole gümnaasiumiprogrammis pildianalüüsi.

…ja kunstiajalugu lõppeb 1960ndatega.
Just. Seda peaks käsitlema tänapäevaselt. Kuna materjalide kokkupanek on nii palju õpetajate enda vastutada, siis enamikul ei ole ettevalmistust, et seda teha. Ma õpetasin kahel viimasel õppeaastal 32. keskkoolis visuaalkultuuri ja fotograafiat. Ma teadsin, kust illustratiivseid materjale leida ja kuidas kursused üles ehitada, aga see oli meeletu töö. Tegelikult peaks keegi teine aitama õpikute ja programmide kokkupanekul.

Mida sa näed praegu enda kõige suurema väljakutsena EKA fotoosakonna juhiks hakkamisel?
Mulle isiklikult on üks suurim väljakutse see, kuidas balansseerida oma tööd kunstnikuna ja osakonna juhtimist. Ilma üheta poleks teist – selleks et üleüldse sellist tööd teha, peab sul olema rahvusvaheline kunstnikupraktika. Nii nagu teadlastel peavad olema publikatsioonid. Akadeemia kontekstis on kindlasti oluline, kuidas omada kõigi nende regulatsioonide ja bürokraatia tingimustes piisavalt vabadust, et teha asju, mida meil on vaja teha. Kunstihariduses on mingid elemendid, mida ei saa lõpuni ära kirjeldada. Eriti vabades kunstides peab arvestama eripäraga, et ei ole võimalik väljundeid lõpuni lahti kirjutada – kirja panna, mida üks või teine kursus tudengile annab ja kus neid oskusi saab rakendada, kui ta akadeemia lõpetab. Me ei saa mõelda kogu aeg väljundite keeles, ehkki bürokraatia meilt seda nõuab.

Mulle meeldib õpetamise juures, et viibin kogu aeg vaimselt laetud sfääris ja tegelen sarnaste küsimustega nagu oma loomingus – see on tohutu privileeg.

Milline seisund või millised tingimused on sinu jaoks vajalikud, et loometöö võimalik oleks? Kuidas sa neid lood või tagad ning mis nüüd muutub, kui paralleelselt juhtival kohal tööd alustad?
Ma töötan suhteliselt aeglaselt. Vajan pikka süvenemis- ja läbitunnetamisaega. Mõnikord tegelen ateljeesse jõudes tund või poolteist veebis prokrastineerimisega, enne kui ennast töölainele suudan saada. See vaheldub intensiivsete perioodidega, mil on vaja midagi valmis saada. Siis tuleb ennast kõigest muust täielikult välja lülitada.

Eks nüüd on vaja mõned asjad enda töökorralduses teistmoodi läbi mõelda. Aga mis puudutab akadeemias õpetamist, siis professori tööleping sisaldab tegelikult päris suures mahus tema enda loomingulist tegevust. Mis mulle õpetamise juures meeldib, on see, et sa viibid kogu aeg sellises vaimselt laetud sfääris ja tegeled enam-vähem sarnaste küsimustega nagu oma loomingus – see on tohutu privileeg. Kui ma töötasin aastaid tagasi fotoosakonnas dotsendina, siis aeg-ajalt ikka ütlesin, et see on parim töö, mis mul on kunagi olnud.

Me rääkisime kriitilisest mõtlemisest, aga mis on veel Eesti praeguse kunstihariduse kitsaskohad?
Sel aastal olin ma vabade kunstide magistrikomisjonis. Seal joonistus välja, et kohati on väga suur probleem, et üliõpilane ei suhestu kontekstiga, kus ta tegutseb, s.t kaasaegse kunsti ja visuaalkultuuriga. See ei hõlma ainult teoreetilist baasi, vaid ta ei suhestu ka teiste, praegu ja sarnastel alustel tegutsevate kunstnikega. Kui sa teed tänapäeval midagi loomingulist, on väga vähetõenäoline, et sa teed midagi totaalselt uut. Sa pead suhestuma, sul peavad olema mingisugused referentsid, sa ei saa olla eneseküllane. Aga ma nägin ikkagi väga palju täiesti autistlikku suhtumist.

Mulle tundub, et esimesed näitused, mis tehakse, on pigem iseendast.
See on loomulik, see on mingisugune etapp, mis läbitakse. Ei olegi mõtet seal kätt vahele panna. Ja kui isiklikke teemasid käsitletakse nii, et ka vaatajal on võimalik sellega suhestuda ja tekib mingi laiem üldistus, siis see on ju väga võluv.

Kui visuaalse maailmaga tegelevad inimesed, näiteks fotokunstnikud, peaksid lugema tekste, et omandada sõnavara piltidest rääkimiseks, siis kas tekstiga tegelevad inimesed peaksid orienteeruma muu hulgas visuaalses maailmas?
Loomulikult, kõigil, ka tekstiga tegelevatel inimestel, peaks olema natuke rohkem haritust pildi alal. Aga siin mängib kultuurikontekst kaasa. Meil ei ole pilt kultuuriliselt niivõrd oluline olnud, see läheb tagasi luterluse juurte juurde. Inimeste jaoks ei ole visuaal nii tähtis, aga samas elame praegu maailmas, kus pildid on meil kogu aeg silme ees, ja seetõttu peaks selles midagi muutuma. Kunstihariduses kasutatakse pildile lähenemisel 3K ja 3Mi meetodit. See koosneb täiesti lihtsatest küsimustest, mille abiga saame visuaali kirjeldada: kes on pildil? kus? kuidas? ja mis? millal? miks? Nende küsimuste vahendusel saab tegelikult igaühe sõltumata vanusest ja ettevalmistusest pildist rääkima ja sealt edasi juba analüüsi rakendama panna. Mingisugune kosmoseteadus see ei ole.

Mulle tundub, et osa infost ongi hakanud voolama visuaaliasse, seda ei olegi võimalik enam verbaalselt kätte saada.
Jah. Me ei saa alati verbaalsete instrumentidega visuaalse keele kallale minna, me ei saa seda täiesti lõpuni dekodeerida. Üheks peamiselt visuaali kaudu edasiantava info näiteks on meemid, mis sisaldavad küll tavaliselt ka lühikest kirjalikku sõnumit. Või siis näiteks sotsiaalmeedia jaoks teatud pooside ja hoiakutega tehtud fotod, mis järgivad kultuurilisi koode.

Praegu on käimas Fotokuu. Sa olid 2011. aastal esimese Fotokuu ellukutsuja. Mis olukorrast see festival tookord välja võrsus?
Lõime 2007. aastal koos teiste kunstiakadeemias fotot õppivate tudengite ja mõne tegevkunstnikuga fotokunstnike ühenduse. Enamik sellest seltskonnast, kes ühenduse lõi, tundis, et foto positsioon kunstimaastikul on ebakindel. Meil oli tunne, et me peaks midagi tegema. Tänu sellele, et hakati kultuuripealinna jaoks ideid koguma, sai ka Fotokuu alguse. Esialgse programmi panime kokku koos Laura Kuusega ja see oli ikka väga ambitsioonikas. Praegu tagantjärele mõtlen, et see oli täiesti hullumeelne, aga kultuuripealinna kontoris olid kõik väga positiivsed ja keegi ei öelnud, et kuulge, võtke nüüd vähe rahulikumalt. Meil oli algusest peale mõte, et Fotokuu on peamiselt fotokunsti ja kunsti festival, kus käsitletakse fotot voolava meediumina – meil olid suured näitused Kumus ja Tallinna Kunstihoones, Jaan Klõšeiko fotodokumentalistika näitus, fotofilmide programm jne. Seal kõrval olid eksperimentaalsemad formaadid, nagu projektsioonide programm ja korterinäitused. Meil oli väga tore meeskond ja mul on hea meel, et me selle tegime, aga enamasti töötasid inimesed tasuta ja mina põlesin küll suure töökoormuse tõttu läbi. Võttis tükk aega, enne kui suutsin uuesti oma loominguga tegelema ja uusi asju genereerima hakata.

Mis tegi tollal esimese Fotokuu korraldamise keeruliseks? Kui lihtne või raske on Eestis pööraseid ideid ellu viia?
Keeruliseks tegi selle eelneva korralduskogemuse puudumine. Kuigi meie eelarve oli üsna korralik, ei osanud me tegelikult mõelda selle peale, et väga suur osa igast eelarvest kulub palkadele ja administreerimisele. Tänu sellele kogemusele ei taha ma enam ühtki asja inimeste aja ja tervise arvelt teha. Esimesel korral oli entusiasmi palju, aga sellisel viisil töötamine ei ole kuigi jätkusuutlik.

Ma arvan, et Eestis ei ole raske pööraseid ideid ellu viia. Keeruline on järjepidevuse tagamine, sest enamiku kultuurisündmuste korraldamine on projektipõhine – isegi kui tegemist on ennast juba tõestanud formaadiga, tuleb iga kord nii produktsiooni kui ka palgakulud uuesti taotleda ja seetõttu on ebakindlust palju. Eriti prekaarses olukorras on kujutava kunsti sündmuste korraldamine, sest sellele valdkonnale eraldatud rahastus on võrreldes teiste kultuurialadega oluliselt väiksem.

Kuidas on asjad viimase kuue aasta jooksul muutunud? Kas toona tehtud festival oleks ka praegu aktuaalne?
Festival on läinud professionaalsemaks. Aga samas ei ole see liikunud täiesti peavoolu, mille üle olen ka rõõmus. Meil on vedanud väga heade kuraatoritega, kes on loonud põnevad rahvusvahelised programmid. Mõne aasta vedas festivali Kristel Raesaar, kes tegi väga tubli tööd ja viis selle organisatoorselt täiesti uuele tasemele, sel aastal on peakuraatorid Laura Toots ja Kadri Laas.

Paralleelselt ja festivaliga tihedalt seotuna on toimunud iga-aastased fotomessid, millega alustasime 2010. aastal. Tegemist on omamoodi aastanäituse formaadiga, kuhu valitakse kunstnikud konkursi kaudu ja kust on võimalik töid osta. Fotomessil on kujunenud aastatega välja oma publik. Mitmel viimasel aastal on seda korraldanud Helen Melesk ja ka see formaat on aasta-aastalt arenenud ning muutunud järjest rahvusvahelisemaks.

Milles tuleb publikut harida fotokunstniku perspektiivist?
Mingid jäigad ootused tuleks maha võtta, et miks ühel hetkel ei ole foto enam lihtsalt klassikalises vormistuses pilt seinal, vaid midagi muud, näiteks ruumiline või osa installatsioonist. Fotokuu haridusprogrammide mõte on olnud aidata publikul mõista teistsugust lähenemist.

Fotokuu tiimis on ka kunstnikke. Selles mõttes on see jagatud mure, et kuidas tasakaalustada oma kunstipraktikat samal ajal midagi organiseerides. Kas olete rääkinud omavahel lahendustest, kuidas seda tasakaalu leida?
Ega tegelikult ei ole. See on lihtsalt paratamatu, looming jääb tagaplaanile. Kui me tegime 2011. aasta Fotokuud, siis ma ei teinud praktiliselt aasta otsa ühtegi uut tööd. Ja samas on meil tekkinud ka selliseid inimesi, kes on alustanud kunstnikena, kuid defineerivad ennast nüüd pigem korraldaja või kuraatorina. Aga neid on väga vaja, sest nad teavad täpselt, kuidas kunsti tehakse ja millised on need tingimused, mis on vajalikud kunsti eksponeerimiseks ja publikuga suhtlemiseks.

Millised ideed või visuaalid sind oma loomingus praegu kõige enam paeluvad?
Selle, mis mind praegu huvitab, võtab hästi kokku ingliskeelne sõnapaar display and desire. Töötan päris palju reklaamkujutistega ja jälgin igasuguseid kaubanduslikke väljapanekuid, näiteks vaateaknad on väga inspireerivad. Mind huvitavad kultuurilised hoiakud, see, mida need peegeldavad, ja vahendid, millega luuakse luksust, glamuuri – põhimõtteliselt fantaasiaid.

See on seotud ka naiselikkuse küsimustega, mis on olnud minu loomingus algusest peale. Viimastel aastatel on mind köitnud ka nüüdisaegne armastusediskursus. See, kuidas me armastame ja suhteid loome, on seotud tihedalt sellega, milline on ühiskond. Armastus on väga poliitiline mõiste. Hiljuti tegin ühele grupinäitusele Kreekas töö, mis tegeleb vaba armastuse ja rasestumisvastaste pillidega 1967. aasta „armastuse suve” kontekstis.

Lähed algavale pimedale ajale vastu üsna mahukate tööalaste väljakutsetega. Millega sa oma meelt erksana hoiad?
See kõlab ilmselt nohiklikult, aga kui on huvitavat tööd, siis ei ole väga palju aega ilmale keskenduda. Kui tuleb energiapuudus, siis võimaluse korral võtan vedelemispäeva – kodust välja ei lähe ja midagi kasulikku ei tee. See aitab päris hästi.