Juba tuleval teisipäeval, 26. aprillil astub Jazzkaare raames Vabal Laval üles saksa pianist, salapärane Sardiinia maski taha peituv Lambert, kelle biograafia kohta leidub tänaseni fakte vaid hõredalt. Pigem laseb ta rääkida just lavakarakteril ja muusikal, mis on instrumentaalne, minimalistlik ning kõigub modernsest džässist ja kurvast romantikast eriksatie’like momentideni. Helle Ly Tomberg kergitas Lamberti maski ning kui mitte tema isikult, siis mõtetelt kindlasti.

Mõned artistid peidavad oma isiku teadlikult anonüümsuse taha, nii ka sina. Kas need põhjused on pigem esteetilised või on sellel rohkem dimensioone?

On tõsi, et kui ma alustasin, otsisin pilte, mida saaksin muusikaga maailmale jagada. Nõnda avastasin enda jaoks, et pean inimnäost lahti laskma, et leida teisi kujundeid. Kui sul on inimese nägu, viib see sind karakteri otsinguil alati kuidagi valedele radadele. Milline ta isiksus on? Kust ta pärit on? Kõik sedalaadi küsimused. Ja need pildid ta ümber ei kao ära. Esiteks tahtsin ma leida muusika jaoks midagi mõjusamat. Teiseks tundsin tugevat soovi olla laval mitte mina ise, vaid teine persoon. Leida distants enda ja selle kuti vahel, kes muusikat teeb. Mulle ei tundunud õige öelda publikule: „See olen mina, need on minu tunded ja te õpite mind tundma läbi mu muusika.” Sellised mõtted ei sobinud mulle. Seega jah, Lambert andis mulle vabaduse neist asjust mitte mõelda ja otsustada, kas ma tahan jääda iseendaks või olla keegi täiesti teine.Usun, et niimoodi on mul rohkem julgust. Kuna see pole mina, vaid keegi teine, suudan ma minetada enda piirid ja minna suundadesse, kuhu ma ise ei suutnud.

Mida Lamberti mask sümboliseerib?

Minu jaoks sümboliseerib see (mitte varasemalt antiloobimaskiks tituleeritud mask, vaid Sardiinia pulli mask – toim.) vabadust, mida ma laval tunnen. Sardiinias on karnevali ajal maskikultuuril oluline roll – igal väiksel linnal on täiesti oma esteetika. Selles linnas, kus seda maski kasutati – mitte muidugi täpselt samasugust, sest olen seda tiba muutnud – sümboliseeris see viljakust. Kuid minu jaoks on selle tähendus muidugi hoopis teine. Kui ma seda maski nägin, tekkis mu pähe ettekujutus, mis võiks muusikaga sobida, kuigi see on väga kaugel tavalistest piltidest, mis romantilise klaverimuusikaga seostuvad – näiteks küünlavalgus, mis on üsna kitšilik. Tahtsin sellest pääseda ja tõestada endale ja kuulajatele, et see muusika võib sobida paljudesse kontekstidesse, paljude esteetikatega. Lõin enda moodi maailma.

Üks asi on luua mentaalne pilt kuulaja peas, kuid missuguseid pilte maalid sa oma muusikaga iseenda ettekujutlustes?

Minu kujundid, visuaalne idee on loodud läbi mu videote ja Lamberti karakteri, selle, kuidas ta välja näeb. Ma ei tahtnud anda kuulajatele ainult audiomaterjali, vaid rohkem visuaalset informatsiooni – midagi, mida saaksin veidi rohkem hallata. Ja see, mida saab näha, on see originaalne idee, mis mul oli, mis võiks muusikat saata. Kui ma muusikat kirjutan, saavad lood pealkirjad teemade järgi, millega ma sellel hetkel tegelema pean. Ma ei saa muidugi tõestada, et neil on otsene mõju mu muusikale, kuid ma eeldan, et see on nii. Muidugi on muusika ja emotsioonid seotud, aga ma pole kindel, kas see asi ikka nii lihtne on, seetõttu ei taha ma seda ka kõvasti välja öelda.

Su viimane album „Stay in the Dark” on väidetavalt salvestatud täielikus pimeduses.

Mul on päeviti väga palju teha – koostööd teiste muusikutega, e-mailide saatmine, riiete pesemine, ja siis võib muidugi veel heliseda telefon, mida iganes – kuid öö saabumisega need triviaalsed asjad lõppevad ja mu mõistus on võimeline uue materjaliga töötama. Mõne aja pärast panin tähele, et hakkasin uusi asju looma just öösel, siis, kui päike loojus. Kui avastasin enda jaoks häid teemasid, seda, millega töötada, oli juba pimedaks läinud, nii et ma ise ei pannud tähelegi, sest ma ei kasuta noodilehti. Nii istusingi koos oma tulemusega alati pilkases pimeduses. See oli päris lahe, sugugi mitte ette kavatsetud. Mõtlesin, kas suudan samu asju ka päeval salvestada ja nii tegingi ma mõned salvestused päevasel ajal. Need polnud halvad, täiesti okeid, kuid seal polnud seda õiget tunnet, seda rahu, mis on öösel, kui kõik helid on kadunud ja muutub vaikseks, rahulikuks. Ma lihtsalt mängisin teistmoodi. Tõik, et valgust polnud, mõjutas mu esitust ja seeläbi ka lõpuks heli. Valguse puudumine ei muuda muusikat, kuid see loob atmosfääri ja sellepärast ma seda „Stay in the Darkil” järgisingi. Kuid ometigi pole see midagi, mida ma tahaks teha igavesti, see oli vaid selle albumi jaoks. Samuti tahaksin ma olla võimeline ka päevasel ajal töötama (itsitab).

Kuid missugune muusika su igapäevaelu saadab – mida sa ise kuulad?

See kõlab alati natuke tobedalt, kuid mulle meeldib igasugune muusika. Viimase kümne plaadi hulgas, mida kuulasin, oli kindlasti The Beatles’it, Glen Gouldi Bachi interpretatsioone, ilmselt ka džässplaate (naerab). Mulle meeldib samuti saksa popmuusika, täpsemalt isegi mainstream-pop. Alles hiljuti avastasin, et mulle meeldib uus Justin Bieberi singel. Arvan, et see on väga lahe, aga ära seda kellelegi ütle. Mulle meeldib ikka igasugune muusika – eelmisel nädalal käisin Emilie Simoni kontserdil. Ta on klassikaline pianist, kes mängib Satie’d ja teisi – see on samuti midagi, mida ma väga naudin. Kuid tegelikult on popmuusika see, kust ma tulen ja mis oli mu kirg ka teismelisena. Ka ennast näen ma tegelikult popartistina. Kuigi ma mängin romantilist klaverimuusikat, tunnen siiski, et laulukirjutamine on mulle väga südamelähedane, nii et see on see, kes ma olen. Panin ka SoundCloud’i üles oma lemmik-klaverimuusika tunniajase miksi – seal on igasuguseid erinevaid palu popmuusikast, klassikalisest muusikast džässist ja blues’ist – kõigest, kuid see on alati kuidagi klaverimänguga seotud.

Kuidas sa oma kõlale pidama jäid, kes olid su suurimad mõjutajad?

Kunagi oli aeg, mil kuulasin väga palju teisi klaverimängijaid – näiteks Glen Gouldi, Keith Jarretit, Jan Johanssoni – viimane on üks mu lemmikuid pianiste, kes sai tuntuks Pipi Pikksuka tunnusmeloodiaga. Lisaks tegi ta kuuekümnendatel rootsi folklauludega plaadi, milles kohtusid klaverimäng ja kontrabass, džäss ja folk. See on üks mu lemmikuid klaverialbumeid üldse. Samuti olen ma kuulanud Brad Mehldau’d ja džäss-pianist Bill Evansit, kuid mulle meeldib ka klassikaline klaverimäng. Ma ei tea samas, kas need esitajad on just mu kõige suuremad mõjutajad. Nagu ma ütlesin, siis peamiselt näen ma ennast laulukirjutajana, nii et mind on kõvasti mõjutanud popmuusika. Näiteks The Beatles oli mu esimene armastus. Olen neid kuulanud lasteaiapõlvest saati – see oli ainuke popmuusika plaat, mis mu vanematele sobis, sest nad ise kuulasid ainult klassikalist muusikat. Kui hakkasin klaverit õppima, pidin algul endale selgeks tegema ka klassikalise repertuaari, kuid läksin õpetaja juurde ja palusin, et ta kirjutaks mulle mõned The Beatles’i arranžeeringud. Minu õnneks jagaski ta muga „Penny Lane’i” ja „Yesterdayd”. Mäletan, et neid oli mul palju lõbusam mängida kui klassikat. Mängin ka praegu sageli popmuusikat: paljud inimesed, pop- ja rockbändid paluvad mul oma materjaliga töötada ja sellest klaveriversioon teha ning see on midagi, mida ma tõesti naudin. Võtan need meloodiad ja harmoonilised ideed, mis neil on, ja teen täiesti enda asja. See on see viis, kuidas ma praegu popmuusikaga tegelen.

Kuidas näeb välja su muusikakirjutamise protsess?

See tuleb alati läbi improvisatsiooni. Üritan kõigepealt oma mõistuse välja lülitada, mitte millelegi mõelda ja lihtsalt klaverit mängida. Mulle ei sobi see variant, et ma istuksin maha ja hakkaksin kirjutama millestki, mis mu peas toimub. See pole minu jaoks kunagi õige tundunud. Kui ma siis improviseerin ja kuulen midagi, mis mulle meeldib, mõtlen, kuidas saaksin seda erinevateks teemadeks ja meloodiateks edasi arendada.

Aga kes või mis sind ikkagi inspireerib?

Ma tegelikult ei teagi. Muusika on alati olnud suur osa minust. Mul on väga vedanud, sest tunnen, et see on midagi, mida ma lihtsalt pean tegema, umbes nagu hommikusöögi söömine. See pole kunagi olnud minu jaoks pealesurutud. Olen õnnelik, et saan minna klaveri juurde, olla seal endaga rahul ja seda kõike nautida. Ma ei pea selle jaoks midagi eraldi tegema. Rääkides inspiratsioonist, siis mõnda aega sundisin ma end iga päev ühe meloodia kirjutama, isegi kui see on halb või ma ei tunne end inspireerituna, ja nii vist lausa kaks aastat. Aga usun, et need kaks aastat olid mulle oli väga kasulikud. Ma ei vajagi loomiseks eriti väljaspoolt tulevat sisendit. See kõik juhtub, kui olen klaveri ääres.

Nii et see kõik tuleb seestpoolt?

Ilmselt küll, jah.

Mis plaanid sul tulevikuks on?

Praegu ma tuuritan. Õige pea tulen Tallinnasse ja pärast seda lähen Ameerikasse, kus mängin New Yorgis, Las Vegases ja Nevada kõrbes Further Future festivalil. Siis on mul veel üks tuur tulemas, millel esitlen limiteeritud EPd kadunud lindistustega – vanad asjad, mis ma olen leidnud ja mitte välja andnud, kuid need meeldivad mulle siiski. Jaanuaris tuleb mul välja ka kolmas album. Mu eesmärk on mängida klaverit ja ma olen õnnelik, et saan seda teha. See on midagi, mis mu elus domineerib. Olen õnnelik, kui ma saan kuskile minna ja inimestele mängida.

Lamberti kontsert Facebookis.