Lõppenud aasta Pimedate Ööde filmifestival tõi lisaks publikurekordile kaasa kriitikute ja korraldajate vahelise verbaalse löömingu, mille käigus madistati vahvasti festivali südame pärast.

Mullune Pimedate Ööde filmifestival oli filmisõbra vaatevinklist üldjoontes nagu ikka: veidi enam kui pool kuud tohutus valikus filme seinast seina ja üle ilma. Kava üldpildis võis ehk märgata nihet hämaramaile radadele, vähem tuntu ja vähem linastunu suunas, kuid kas see oli nüüd ühekordne jõnks või püsivam kursimuutus, seda saab öelda aastate pärast. Ent juba praegu võib sedastada, et nii elavat avalikku poleemikat pole meil PÖFFi ümber veel olnud, ning kriitiliste häälte vastasseis festivali esindajatega heidab huvitavat valgust mõlemale poole.

Asi sai alguse nii, et kui avalikustati festivali programm, märkasid nii mõnedki kogenumad kavas varasemast vähem aasta enim kõneainet pakkunud ja auhinnatud filme ning staarlavastajate loomingut. Sellest tuli juttu nii kuluaarides kui ka avalikult, näiteks Andrei Liimetsa, Jaanus Noormetsa, Tõnu Karjatse ja teie alandliku teenri, hiljem ka Erik Aru sulest.

Festival pole kriitikat kunagi sallinud ning on varemgi järsult vastanud, kui keski on söandanud kobiseda miskit mitte päris otsese reklaamina kõlavat. Ürituse seekordse reaktsiooni valulisus oli aga uus tase, lausa A-kategooriast, meenutades kuulsat meemistseeni Oliver Hirschbiegeli „Allakäigust”[1]. Nii leheveergudel, elektroonilises kui ka sotsmeedias andsid alatule blasfeemiale vihase vastulöögi festivali korraldaja Hannes Aava, selle põline juht Tiina Lokk ja keegi üleöö netti ilmunud väidetav programmitiimi liige Mihkel Möölman[2]. Kõigi kolme sõnavõttude lopsaka lüürika alt kõlas tummise bassiliinina sügav solvumine.

Kuidas te julgete?

Festivali perfektsuses kahtlemist – viiteid ühe või teise filmi kavast puudumisele, filmitööstuse siseringile ja välisele glamuurile orienteerumisele ning esilinastuste domineerimisele märgilisema kino arvelt – võtsid korraldajad sõimu ja isikliku rünnakuna, millele vastulöögi andmiseks passivad kõige paremini poliittandri lemmikrelvad, nagu ad hominem, möödarääkimine ja õlgsamuraid. Sest nagu toltsamalt tandrilt teada, ei võida mitte see, kes ajab asjalikumat või mõttekamat juttu, vaid see, kes vastab tuimalt mööda, vatrab valjemini, raiub nüri järjekindlusega oma ja esineb ilmeksimatuna. Mis toimib poliitikas, toimib ammugi kultuuris, kas pole?

Eks nimetage mind unistajaks, ent tahaks loota, et mitte: erinevad väljad, erinevad koodid, erinevad, kui soovite, kultuurid. Muusadega seotud aladel on reeglina vaja veidi enam leidlikkust ja rafineeritust kui deklaratsioon, et kõik, kes mind kritiseerivad, on rumalad ja asjatundmatud. Säärast semiootilist naiivsust on omamoodi liigutav näha. Mida ma pean silmas semiootilise naiivsuse all? Usku, et asjadel, tegudel ja sõnadel on üksainus tähendus, ja sõnumid tähendavad just seda, mida ma suvatsen tahta. Kui keegi on mu meelest rumal ja ma prahvatan selle otse välja, siis see väide kehtestubki nõnda, et teine on rumal nagu redis, mina aga tark nagu tarepõrsas. Absoluutselt, vasest jäädavamalt, mingit muud tähendust sel propositsioonil olla ei saa, ja kes arvab teisiti, arvab valesti, sest maailmas eksisteerib kaks võimalikku arusaamade kategooriat: minu oma ja valed.

Te kõik olete joodikud, vargad, liiderdajad, tainapead

Paraku ei käi tähenduste ja tõe kehtestamine nii lihtsalt isegi mitte poliitikas. Risoomset kultuurivälja tasub enne sõnavõtmist kainelt analüüsida, oma positsiooni ja väidete tugevust kiirustades üle- ning oponenti ja auditooriumit alahindamata. Pigem tasub otsida võimalusi oponendi konkreetseid väiteid kunskoppi kummutada, tasalülitada neid oma tugevamate argumentidega. Olgu pealegi südames vastupandamatu kihk kellegi rumalust kõuehäälel kaljult kuulutada – otsene ad hominem on kahe teraga mõõk, millest tasub enamasti iseenda huvides hoiduda.

Antud juhul ristisid korraldajad võhikuiks oma ürituse žüriides osalenud inimesi. Mida ütleb see ürituse kohta? Või siis idee, et nende enda korraldatud festivalil käimine ei anna mingit pädevust ega teadmist – väärtust on ainult välisfestivalide külastamisel, ainult see annab sõnaõiguse. Ka blufiga tasub ette vaadata, ja argumente hoolega valida. Ükski väide pole universaalne, isegi tuumajõulised võlusõnad „tundsin Jaan Ruusi” ja „A-kategooria” ei toimi vastusena absoluutselt kõigele. Keeruline, aga mis teha, elämä on, ja kõige mainitu vastu eksides on lihtne käpuli käia, eriti kultuurikriitikale vastamise libedal jääl. Festivali reaktsioonid jäidki sinna neljakäpukil ukerdama, üritades end asjatult kõige kulunuimaile kriitikakriitika stampidele toetudes jalule vinnata.

Tegelikud kriitilised tähelepanekud jäid valdavalt vastamata, sisuliselt aga kinnitas festivali verbaalrosolje neidsamu märkusi, mida see üritas pareerida. Suund esilinastustele ja tundmatusse olla teadlik kurss, hüvasti, filmiaasta tippudest ülevaate saamine festivalil, see jäägu levitajate hooleks. Miks nii? Sest A-kategooria ja rahvusvahelisus – see on progress, mis viib kõrgele ja kaugele, kõik muu on taandumine ja tagasiminek. Mille valite, pöördus festivali eksalteeritud kõnepruugi suhteliselt vaoshoitud tiiba esindanud Hannes Aava suure ringi poole võluva talupoegliku kavalusega, targu raiskamata tähemärke siililegi selgele eeldusele, et arvesse lähevad ainult progressiivsed vastused. Oo püha rahvusvahel-istumist, kultuurikorralduse põhipaleust mitme tooli vahel istumise kõrval.

Kategooriline kollaps

Aava jõudis muu hulgas küll ka õigustatud küsimuseni, miks see kategooriandus ja internatsionaalsed ambitsioonid küll kodupublikule korda peaksid minema – kuid jättis selle õhku, vastates kähku teise retoorilise päringuga: kas olete kogenud hetkemaagiat, viibides maailma esilinastusel ühes filmi tegijatega? Kuidas kunagi, eks ole esilinastustel mitte just harvem kogetud ka kõrvulukustavat piinlikkust. Kõik filmid esilinastuvad kunagi kuskil, nii head kui ka ülejäänud.

Aava küsimuste intensiooni ja retoorilisust kõrvale jättes vastan kui suure ringi liige: vaatajana on mul festivali kategooriast sügavalt pohlad. Mind huvitavad filmid. Mõistan, kuidas ja miks tehniline kategooria on oluline korraldajaile ja filmitööstuse siseringile, aga mul kui filmihuvilisel pole sellest miskit tolku. Mu mõningane kogemus erinevailt festivalidelt ei ütle, et kategooria tekitaks kinosaalis olulise kvalitatiivse vahe. Ka juhilubadel on kategooriad, näiteks mootorratta omadel A-kategooria. Loa omamine tõendab elementaarset sõiduvõimet, mitte ületamatut meisterlikkust.

Pole just saladus, et pimedate ööde võistlusprogrammid, Balti oma ehk välja arvatud, on olnud läbi aegade ebakvaliteedimärk.[3] Nüüd on siit-sealt kuulda, et asi olla vaikselt paranemas, aga isiklik kogemus seda veel ei kinnita, nii et jäägem esialgu ettevaatlikeks konservatiivideks. Vähemalt seekord tasus see end kenasti ära: võistlusfilmide osakaalu vaatamisvalikuis minimeerides sai mu pimeöökogemus üle keskmise hea.

Mis festivali uude suunda puutub, siis vastajate kräbeduse tõttu on raske arvata, kui tõsiselt tasub nende juttu võtta. Võimalik, et filme, millest publik puudust tundis, lihtsalt ei õnnestunud kätte saada, aga miskipärast häbenesid korraldajad seda tunnistada ning üritasid end õigustada poliitpraktilises meie-ei-eksi-iial-vaimus. Selle võimaluse kasuks räägib tõik, et tegelikult leidus kavas omajagu kraami, mida polevat korraldajate väitel sinna vaja: tuntud nimesid; auhinnatud töid; levifilme, kaasa arvatud kohe pärast festivali kinno tulevaid; suuri rahvusvahelisi hitte; uue auhinnahooaja favoriite jne. Samuti räägib selle kasuks festivali reaktsioonide läbiv sisemine vasturääkivus ja ebajärjekindlus, mille tagant paistavad korralduslikku õhkkonda iseloomustavad märksõnad, nagu püha viha, närvid püsti, ärevushood ja läbipõlemine[4].

Kulla korraldajad, püüdke vast edaspidi rahulikumalt võtta. Hingake sisse, hingake välja, kuulake oma keha. Kuulake kas või Maimikut, kunagist rokkivat satiirikut, kes on vanuigi muhedaks jõulutaadiks küpsenud – õndsus tuleb, kui vötta mönuga. Võib teha lihtsalt oma parima ja sellest rõõmu tunda. Vaevalt et festival inimohvriteta kehvem saaks.

Ja nagu juba öeldud, eks me näe.

[1] Hirschbiegel, O. 2004. Der Untergang.
[2] Müller, A.; Lokk, T. 2019. Algab PÖFF. – Vikerraadio, 15.11.; Aava, H. 2019. Kriitik sõimab festivali, ühed pimedad mõlemad. – Eesti Ekspress 20.11.; kommentaariumid Facebookis (bit.ly/2Qb1hWq ja bit.ly/2tdT3DQ), ja Bloggeris.
[3] Richter, M. 2016. Pimedad ööd, kahvatud filmid. – Sirp, 16.12.
[4] Kulli, J. 2016. Tiina Lokk: „Olen kaks korda läbi põlenud, täiesti ametlikult.” – Õhtuleht, 12.11.

Joonas Kiik on vaigust nukuke.