Redi Koobak, Linköpingi ülikooli järeldoktor ja õppejõud soouuringutes kirjutab feminismi erinevustest Idas ja Läänes. Esimesel on traumaatilise Nõukogude Liidu kogemuse tõttu raske kohaneda läänelike mõttevooludega, samal ajal kui Lääne feministid ei mõista naiste positsiooni postsotsialistlikes maades.

Viimase kahekümne aasta jooksul on ilmunud väga palju kirjandust Ida-Euroopa naiste olukorra kohta, seda nii Ida kui ka Lääne feministide sulest. Ent sellest, eriti 1990. aastatel kasvanud tähelepanust hoolimata kipub postsotsialistliku Ida-Euroopa feminism Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa feminismi varju jääma. Läänes on feminism kindlamalt kanda kinnitanud ja pikaajalised traditsioonid on tekkinud nii feministlikus aktivismis kui ka feministlikus akadeemilises uurimuses.

Postsotsialistlikke riike nähakse tihti mahajäänumatena, seksistlikemana, homofoobsematena, ksenofoobsematena, vähem võrdõiguslikena. Põhiprobleem seisneb selles, et taoliste järelduste tegemisel võetakse sageli aluseks Lääne teoreetiline raamistik ja ajalooline kogemus, mis ei lähtu alati geopoliitilistest eripäradest. Lõhe Ida ja Lääne vahel on seega geopoliitiline mõiste, mis on mõjutanud ka feminismi ja mis väljendub aeg-ajalt väga otseste hierarhiliste suhetena, kuid toimib enamasti kujuteldava konstruktsioonina teadmiste loomes ja hoiakutes. Millised need pinged Ida ja Lääne feminismi vahel täpsemalt on, millest need tekkinud on ja kuidas neist üle saada?

Ida- ja läänemaailma naiste olukord on erinev

Lähiajalugu – nii Nõukogude Liidu aeg ja külm sõda kui ka idabloki kokkuvarisemisest tingitud suured muutused – on oluliselt mõjutanud feministlike ideede levikut ja vastuvõttu Ida-Euroopas. Endiste sotsialismimaade võrdõiguslikkuse poliitika kehtestas vähemalt formaalselt naistele kõik õigused, mille nimel feministid Läänes alles võitlesid.

Näiteks, kui Lääne feministid peavad perekonda arhetüüpseks patriarhaadi struktuuriks, mis organiseerib naiste üle domineerimist, siis Ida-Euroopa kontekstis sai perekonnast Nõukogude Liidu ajal pigem vastupanu koht represseeriva sotsialistliku süsteemi vastu. Naistel oli keskne roll perekonna ülalpidamisel majanduslikult rasketel aegadel, mille üle nad ka uhkust tundsid, samal ajal kui Lääne naised tajusid perekonda isiklikku arengut takistava ja vabadusi piirava institutsioonina.

Samuti peetakse läänemaailmas naiste tööd emantsipatsioonivahendiks ja majandusliku sõltumatuse garantiiks. Ida-Euroopa naistel aga oli kohustus käia palgatööl ja sellele lisandus nn teine tööpäev kodus, sest kodutööd ja laste kasvatamine olid ikkagi naiste õlul. Ida-Euroopa naiste jaoks on erineva tähendusega ka Lääne naiste kuulus slogan „isiklik on poliitiline”, sest nende väljakutse ei seisnenud selles, kuidas anda isiklikele probleemidele ja teemadele poliitiline dimensioon, vaid kuidas tulla toime pideva riigipoolse kontrolliga isiklike asjade üle.

Nõukogude süsteem panustas ideoloogiliselt soolisse võrdõiguslikkuse tagamisse ülemäära ja see oli suuresti formaalne ning tingis olukorra, kus väga paljud Ida-Euroopa naised ei usaldanud pärast Nõukogude Liidu lagunemist emantsipatsioonidiskursusi ja poliitilist süsteemi laiemalt, sest nad olid küllastumiseni tüdinenud soolise võrdõiguslikkuse retoorikast. Seega tuli neil ühel ajal toime tulla nii eelmise ideoloogilise süsteemi taakadega kui ka üleminekuühiskonna järskude muutustega. Kõik väärtushinnangud tuli kiiresti ümber mõelda.

Külma sõja lõpp ei toonud automaatselt kaasa vahedamat suhtlemist ja vastastikust mõistmist Ida ja Lääne feministide vahel. Teadmatus naiste tegelikust olukorrast ja kogemustest sotsialismi ajal viis selleni, et Lääne feministid suhtusid Ida-Euroopa naistesse üleolevalt või lihtsalt ei mõistnud neid. Levisid väärarusaamad ja tehti palju üldistusi.

Üsnagi arusaadav, et see tekitas Ida-Euroopa feministides ambivalentse suhtumise Lääne feministidesse. Ühest küljest tunti, et on vaja Läänele järele jõuda, kuna Lääne feministid olid paarikümne aastaga jõudnud nii teoreetilises plaanis kui ka poliitilise kogemuse poolest olulisi edusamme teha. Teisalt aga olid Ida-Euroopa naised tundlikud Lääne feministide suhtes, kes oma patroniseeriva suhtumisega ja hoolimata sellest, et nad tegelikult Ida-Euroopa naiste olukorrast väga midagi ei tea, eeldavad, et nende kogemused on võrreldavad ja et nad on positsioonil, kus nad saavad oma idapoolseid õdesid „aidata”.

Lääne feministlik teooria kui arengu mõõdupuu

Lääne feministide üks üldlevinud hoiak on see, et mõisted nagu avalik ja erasfäär, feminism ja poliitiline aktivism on igas kontekstis üldistatavad ja üheselt mõistetavad. Seega, nagu kirjutab Tšehhi feminist Hana Havelkova, „pinged dialoogis Lääne- ja Ida-Euroopa naiste vahel seisnevad Lääne feministliku teooria otseses kohaldamises post-kommunistlikule reaalsusele, mis viib väära eelduseni, et Ida-Euroopa naised on teise klassi inimesed ja et nad on konservatiivsed” (1996, 243). Lääne feminismi võetakse eeskuju ja ka mõõdupuuna, millega feminismi progressi Ida-Euroopas mõõta. Praktikas tähendab see, et küsimustes, kus Ida-Euroopa riikide sotsiaalne tegelikkus erineb Läänes tunnustatud teooriatest, peetakse neid ühiskondi automaatselt vähemarenenuks selle asemel, et kahelda teooria enda kohaldatavuses. Kuid ka lääne mõisted on kohaspetsiifilised ja lääne teooria, mida sageli esitatakse universaalsena, pole alati teistesse kontekstidesse kergesti kohaldatav.

Lääne hegemooniline kõiketeadev hoiak näeb feminismi monokultuurilisena ja ühtse historiograafiaga ning jutustab feminismi kujunemise lugu ühe lineaarse võidukäiguna premodernsusest modernsusse ja sealt postmodernsusse. Selle narratiivi kohaselt teavad Lääne feministid alati, kuhu nn hilinejad teel on, sest „nemad” on seal juba olnud. See hoiak loob aga jäiga hierarhia mitmesuguste feministlike teadmiste loojate vahel, kus Idast pärit feministidel on keeruline end „päris” feministlike subjektidena kehtestada.

Näiteks katsetega kehtestada soouuringud teadusliku distsipliinina postsotsialistlike riikide ülikoolides – mitmel pool on see ka õnnestunud, aga näiteks Eestis endiselt mitte – on alati kaasnenud tulised debatid Lääne teooriate kohaldamise võimalikkusest kohalikesse tingimustesse. Muret tuntakse „laenatud” mõistete ja kogemuste pärast ning seatakse kahtluse alla liiga rutakat Lääne feministliku metodoloogia rakendamist. Samas on neidki, kes pööravad nn „mahajäämuse” küsimuse positiivseks ja väidavad, et see aitab vältida Läänes tehtud vigade kordamist.

Teadmatus naisliikumise ajaloost

Paljud Ida-Euroopa feministid on näidanud, et naisliikumine on Ida-Euroopas Lääne feminismist erineva ajalooga, kuid Lääne feministid on selle ebaõiglaselt (ja teadmatusest) sildistanud läbikukkunuks, konservatiivseks või isegi olematuks. Sealjuures on välja käidud ka idee, et universaalsust, millele Lääne feministlik teooria pretendeerib, võib pidada põhjuseks, miks Ida-Euroopas on laialt levinud feminismivastasus või äärmisel juhul selle leige vastuvõtt, mitte aga seda, et Ida-Euroopa naised oleksid poliitiliselt apaatsed.

Mitu uuringut Ida-Euroopa feministlike liikumiste arengu kohta on toonud välja probleemi, et sageli kuulutatakse liikumine Ida-Euroopas läbikukkunuks seetõttu, et seal ei ole tekkinud suuremat massimobilisatsiooni mingi konkreetsema soolist ebavõrdsust puudutava teemaderingi ümber. Näiteks Regulska ja Grabowska (2013) on uurinud feminismi arengusuundi Ida-Euroopas ja veenvalt näidanud, et sooline ebavõrdsus postsotsialistlikes riikides on valdkonniti väga erinev ning seetõttu on ka vastupanu olnud äärmiselt pluralistlik ja detsentraliseeritud.

Palju teadlasi on seisukohal, et enamik inimesi postsotsialistlikes ühiskondades reageeris kommunismiaegsele pealesurutud kollektiivsele aktsioonile, pöördudes pärast selle langemist individualismi poole. Seetõttu pole harvad ka juhud, kui naiste aktivismi fragmenteeritust tõlgendatakse lihtsalt mobilisatsiooni puudumisena. See näitab taaskord Lääne mõttemallide hegemooniat ja nõuab, et sotsiaalse liikumise paradigma kui selline tuleks ümber mõtestada, et teha nähtavamaks ka need naiste aktiviseerumise vormid, mis ei sobitu Lääne naisliikumiste liberaalse arusaamaga soolisest võrdõiguslikkusest.

Lääne hegemoonia murdmisega kaasneb vajadus artikuleerida analüütilisi mõtteraamistikke, mis võtaksid arvesse ka neid arvukaid enam või vähem nähtavaid, enam või vähem efektiivseid kohalikke poliitilisi väljaastumisi ja mobiliseerumisi seksistlike, rassistlike ja homofoobsete praktikate vastu (Lovin 2013, 192). Teisisõnu on meil vaja välja öelda ja omaks võtta feministlik mõte ja praktika just sellisena, nagu need on välja kujunenud postsotsialistlikes kontekstides, sealhulgas Eestis.

Samas tuleb ka tõdeda, et harvad pole korrad, kui Ida-Euroopa feministid kirjeldavad omakorda Lääne feminismi väga üldistavalt ja ühtsena, seega libisedes üle väga pikka aega kestnud debattidest, vaidlustest, paradoksidest ja vastuoludest. Nagu Allaine Cerwonka on irooniliselt osutanud, Lääne feminismi kritiseerimine toetub paljuski valikulistele viidetele vaid teatud Lääne feministide suunas, jättes „Lääne feministi” kategooriat konstrueerides mainimata näiteks USA akadeemias legitiimse koha välja võidelnud Kolmanda Maailma naiste ja mustanahaliste naiste feministliku töö.

Kuidas edasi?

Transnatsionaalsele feminismile on siiani olnud omane jätta tähelepanuta perspektiivid nn endisest Teisest Maailmast, sest põhifookus on olnud nn Esimese ja Kolmanda Maailma vahelistel pingetel. Postsotsialistlik ruum jääb tihti tähelepanuta, sest kehtib eeldus, et üleminekuaja demokratiseerumisprotessis on postsotsialistlikud riigid Esimese Maailma positsiooni omaks võtnud. See on viinud olukorrani, kus Kolmanda Maailma naisi nähakse eksootiliste teistena ja Teise Maailma naised muutuvad lihtsalt nähtamatuks.

See tähendab, et näiteks postsotsialistlikus kontekstis tuleks selle asemel, et alati toetuda üldlevinud Lääne narratiivile hegemoonilisest feminismist, rohkem rõhuda Ida-Euroopale omastele naiste rõhumise viisidele, võttes arvesse nõukogude aja pärandist mõjutatud naiste sotsiaalset ja majanduslikku staatust ning sellest tulenevaid mitmekesiseid feministliku mõtte ja aktivismi vorme. Teoreetiliselt näen suurt potentsiaali nende erinevate feministlike positsioonide mõtestamisel postsotsialistlike ja postkolonialistlike diskursuste puutepunktide lähema uurimise kaudu, millele transnatsionaalse feminismi kontekstis on viimasel ajal veidi enam tähelepanu pöörama hakatud.

Kuna transnatsionaalsed mõjutused on praegu möödapääsmatud igal pool maailmas, jääb üheks põhiküsimuseks, kuidas pöörata tähelepanu kohaliku ja transnatsionaalse tasandi vahelistele suhetele. Kuidas mõtestada kohalike tingimuste ja vastupanupraktika arengut? Kuidas respekteerida materiaalseid ja kultuurilisi erinevusi feminismi erinevates vormides? Intuitsioon ütleb, et seda on võimalik teha analüüsides, kuidas soo-, rassi- ja klassisüsteem ühes kohas on poliitiliselt ja majanduslikult seotud teise koha soo-, rassi- ja klassisüsteemiga. Me peame mõistma, kuidas feminism kohalikul tasandil on välja kujunenud tihedalt seotuna globaalsete süsteemidega, mida tuleb aga omakorda mõista nende kohalikus värvingus. Selleks aga peame tundma oma kohalikke lugusid – oma feministliku mõtte ja liikumise ajalugu – senisest paremini.

Artikkel ilmus esmakordselt Feministeeriumis 19.01.2016.

Vaata Liina Siibi fotoseeriat „Naine võtab vähe ruumi” täispikkuses autori kodulehel.