Seekordne proosapala viib lugeja Bolti taksosse, mille tumedanahalise sohvri ning põletushaavadega kaasreisija vahel hakkab hargnema pingestatud luuleanalüüs.

Ärkasin hommikul selge tundega, et asjad ei lähe nii, nagu need võiksid minna. Loomulikult olin ka varem selle tundega ärganud ja asjad olid sellest hoolimata läinud päris kenasti, kuid täna oli teistmoodi. Esiteks ei tahtnud ma tõusta, sest oli säärane tunne, justkui oleksin elus kergelt pettunud või suisa kibestunud. Lisaks näis, et kõik tööotsad olid ühekorraga kokku kuivanud. Veel juunis oli nii palju tegemisi, et võtsin end poole koha pealt raamatukogust lahti ja arvutasin kokku, et töötukassat pisut maksudega pettes suudaksin välja nuruda sotsiaalkindlustuse ning selle kõrvalt tegeleda muude töödega, mida enne olin pidanud rohkem hobideks. Ükskord peab ju hakkama elama sellist elu, mis päriselt meeldib. Olin isegi tundnud end üpris kindlalt, sest tavaliselt oli ikka pakutud mõnda ilukirjanduslikku teksti toimetada või ajakirjas raamatuid soovitada, kuid pärast suurt suve ei midagi. Toimetasin ära paar teksti ajakirjadele, olin lausa ühe värssooperi juures tõlkekonsultandiks, aga pärast seda ei juhtunud enam vähimatki. Mitte ainsamatki kirja. Selleks ei olnud ma valmis.

Ühtäkki olin unustatud, kuigi mind oli alles hiljuti tsiteeritud ühe lugupeetud kultuuriajakirja esikaanel kui olulist persooni. Tõlkijaid enamasti vääriliselt ei tunnustata, aga olin neile mõne poliitikaalase teksti tõlkega silma jäänud, eriti oluliseks peeti üht rassismivastast manifesti, mille tõlkimisest kõik teised olid keeldunud, keegi ei tahtnud nende arutelude keskpunkti sattuda. Kuid mina nägin profaanina oma võimalust ühe tõlke abiga ampluaad laiendada ja silma paista. Keelduda oli peaaegu võimatu. Toimetaja veel küsis mu vaadete kohta, aga vaated on mul ju selged nagu kõigil teistel meie põlvkonna inimestel: rassism ei ole ilus ja see peaks lõppema. Lugu avaldati, sain mitmeid tunnustavaid kõnesid, ka esikaanelugu pandi tähele, aga pakkumisi ei tulnud, ka pool aastat hiljem mitte.

Vaatasin uuesti meilboksi, kus polnud ühtegi uut kirja. Otsisin unisena käsikaudu köögikapist kohvi. Olin ostnud uue paki, sest viimane mark, mida aastaid joonud olin, muutus pärast koroona läbipõdemist maitselt kibedaks ja hing ihkas midagi mahedamat. Saatuse iroonia. Ostsin peene teraga, tumeda röstiga kalli Itaalia kohvi – Kolumbiast pärit –, panin kolm lusikatäit presskannu ja kannule kaane peale. Uus kohv oli küll kallim kui eelmine sort, kuid ega tööpuudus ei pea tähendama elukvaliteedi langust. Mingi eneseväärikus võiks ju säilida. Pakend oli ilus ja kuldne, seda avades hõljus ninna aroominutsak nagu inglitiib. Ootasin, kuni kohv tõmbab, ja panin teleka käima. Klõpsisin uudiseid, vaatasin kurvastusega murelikke sõnumeid Mosambiigist, Somaaliast ja Nigeeriast ning leidsin, et hommikutelevisiooni uus saatejuht ei tõuse vana tasemele. Tuntud inimeste arvustamine on üks väheseid rõõme, mis tavainimestele jääb. Ka neile, kes unistavad salamisi sellest, et on väljavalitud, mida reaalsus muidugi kunagi ei kinnita. Kuigi teinekord vaatasin ka ise hirmuga peeglisse, taibates, et esimene asi, mida minu pilti mõne artikli juures nähes öeldakse, on kindlasti: „Appi, kui vana ta välja näeb!” Jah, nii on, pääsu pole, ka teil mitte, vaprad ja ilusad. Vanu seebisarjade staarikesi näidati nüüd juba hommikutelevisioonis ja nad olid tõesti vanaks jäänud, kuigi hästi säilinud.

Neetud Itaaliast pärit Kolumbia kohv oli presskannu kinni jäänud, peenike ja eksootiline puru ummistas selle sõela sootuks. Surusin kahe käega presskannu pidet alla, kuni kohv tilast välja purskas. Mitte lihtsalt ei sortsunud üle ääre, vaid lendas suure joana üle kogu köögi, kattes kuuma vedelikuga mu hommikumantli, voolates selle sametist varrukasse. Tundsin röögatut valu, sest tihe samet ei lasknud kohvil välja nõrguda, ja suutsin vaid mõttes karjuda: „Kurat, kisu see mantel endal ometi seljast!” Lisaks muidugi jõudsin mõelda ka seda, et kahju, et ma kellegagi koos ei ela. Kui hea oleks praegu kedagi süüdistada. Mantel likvideeritud, algas käe jahutamine. Ikka põletusgeel ja külm vesi. Kuni lõpuks oli selge, et tegemist peab olema vähemalt teise astme põletusega, sest käsi oli verilihal ja valutas kui patuse tee põrgusse.

Helistasin arstile, kes käskis kohe siduma tulla. Tellisin Boltist takso ja läksin tänavale, vaid üks käsi jopevarrukas. Teine hõlm rippus nagu kuninganna keep. Tollesama hõlmaga püüdsin varjata ka oma rindu, sest rinnahoidjat polnud valu tõttu võimalik särgi alla panna. Käsi tuikas ja surises eriti siis, kui proovisin seda liigutada. Juba keeraski maja ette helesinine sedaan, mis kirjade järgi tuli Sõle tänavalt hallide paneelhoonete vahelt siia Kalamaja mahedasse rohelusse. Kargasin sisse ja ütlesin oma perearstikeskuse aadressi, kuigi taipasin kohe, et olin selle juba taksot tellides sisestanud.

Taksojuht oli tumedanahaline mees, kes sõbralikult naeratades lausus: „Tere, ilusat päeva!” Viisakas ja meeldiv inimene, mõtlesin. Just seda mulle ongi vaja, kena ja vaikset inimest. Sellist, kes teeb oma tööd laitmatult, ilma porisemata, on galantne ja soliidne.

Istusin autos ja mõtlesin, millega ma selle kõik ära olin teeninud. Olen ju olnud kogu aeg hea inimene, neelanud alla iga iroonilise ja sapise märkuse, kannatanud ära kõik töövestlused, arenguvestlused, kaitsnud magistrikraadi, kirjutanud juhendaja kohta tänusõnades, kui palju tast abi oli, kuigi eriti ei olnud. Olen teinud palju muudki, näiteks kaitsnud ülemusi, tõsiseid sitapäid, kui nad on seda mult palunud, või andnud allkirju Eesti metsa säilimise nimel. Ja nüüd ikkagi selline avantüür Kolumbiast tulnud Itaalia kohviga.

Sõitsime mööda vihmamärgasid tänavaid, mees piilus mind tahavaatepeeglist.

„Kas tahad, ma loen sulle luuletuse?” ütles ta ühtäkki.

„Mis asja?” ei suutnud ma oma kõrvu uskuda.

„Luuletuse, ma ise tegin,” kordas mees kerge aktsendiga puhtas eesti keeles.

„Noh… loe siis,” vastasin hämmeldunult ja tundsin samas, kuidas kampsuni karvad lahtise põletushaava külge kleepusid. Võpatasin valust. Mees pidi ju ometi aru saama, et minuga ei ole kõik korras, kui ta nägi Bolti äpist, et soovin sõita perearstikeskusesse, pealegi seisin maja ees taksot oodates röötsakil, üks varrukas rippu.

„Kuula seda: 
Nartsissid õitsevad
Nagu naised
Märgade asfaltide ääres
Sina oled minu õnnetunne
Magusal maastikul
Ootan Eesti kevadet, mis muud.”

Mis see veel pidi olema? Istun taksos, käsi vermeil, arst oli telefonis tõsise häälega, ja nüüd mingi tumedanahaline mees loeb mulle selges eesti keeles mingit luuletust kevadest.

„Kas oli ilus?” kuulsin küsimust.

Päris James Joyce see ju ei olnud. Ei olnud ka Juhan Liiv, aga siiski, midagi seal oli, samas oleks olnud häbi tunnistada, et midagi seal nagu oli… Natuke isegi midagi erutavat. See siirus ehk? „Ee… selle võiks ju lausa laulu sisse panna,” püüdsin jääda diplomaatiliseks ja vaatasin aknast välja, lootes pärast seda etteastet mõningasele privaatsusele.

„Kas nii?” ei jätnud mees ja hakkas selsamal hetkel luuletuse teksti heleda häälega laulma. Ta pidi olema vähemasti bariton.

Tajusin olukorra absurdsust, kuid samas halb ka ei olnud. Soe kevadvihm krabistas takso metalsel katusel ja mehel oli ilus hääl.

„Kuidas nüüd oli?” päris ta siis uuesti ja puuris mind tumedate silmadega peeglist.

„Jah, pole viga,” kohmasin. Midagi rohkemat ei julgenud öelda. Mida ta saavutada püüdis? Mul olid juuksed pesemata ja kui aus olla, olid mul ka hambad pesemata. Kas ta tõesti oli ära tabanud, kui seal taksot ootasin, et mul polnud väljaveninud T-särgi ja torkiva kampsuni all rinnahoidjat? Püüdsin mehe profiilist tema umbkaudset vanust tuvastada, ent teisest rahvusest inimese kohta on seda alati keeruline öelda.

„Kas tead, millest see laul räägib?” uuris mees edasi. Ta silmavalged välkusid.

Ohjumalküll. Ma polnud üldse vormis kirjanduslikeks vestlusteks, eriti väljaspool tööaega. Vahel oli muidugi tore, kui sõpradega õhtusöögil keegi teema üles võttis ja sai mõnuga analüüsida eesti kirjanduse hetkeseisu, võtta ette mõne tihedama arvustuse Loomingus või Vikerkaares. Näiteks oli meis tekitanud palju elevust ühes arvustuses kasutatud väljend „nartsissistlik haav”. Haavatud ego. Kui ma veel raamatukogus töötasin, oli minu pidude šõunumbriks teema, milliseid uusi grafomaanseid teoseid oli hiljuti meie varamusse saabunud. See jäi juba muidugi hea maitse piiridest välja, aga seltskonnas oli kindel menu.

Juht pidurdas ootamatult. Jäime seisma, ees oli avarii. Vihmaga on alati nii. Eesti autojuhid nagu ei saaks aru, et vihm on meie kliimas igapäevane nähtus. Kohe, kui on paar päeva kuiv olnud, kujutatakse ette, et elatakse troopilises vöötmes. Heitsin kiire pilgu peeglisse ja nägin, et mind ei ole unustatud – mees naeratas mulle silmadega. Äkki paneks talle viieka istme peale ja hüppaks välja, tuli päästev mõte. Aga sadas, ja mitte vähe. Lisaks oli mul ju see käsi… See neetud käsi, et see ka täna juhtuma pidi. Või üldse…

„Sa ju ütlesid, et pole viga,” lausus mees.

„Jah?” imestasin pisut. Ta toon oli muutunud.

„Minu meelest on see päris ilus laul.”

„On, absoluutselt on, muidugi on,” kukkusin vabandama.

„Aga… sa ei olnud vaimustuses?”

„Ma ei tea…” kogelesin ja siis meenus: kui oled hädas, küsi küsimusi, taanda ennast, vii jutt teistele inimestele. Tegele nende personaalküsimusega.

„Tead, see laul oli kuidagi tuttav… Kus sa seda veel esitanud oled?”

„Mitte kuskil, sulle laulsin esimest korda. Üks bändimees oli kunagi siin autos, talle esitasin ka ühte laulu ja ta arvas, et see on väga hea. Ta arvas, et ma võiksin lauljaks hakata. Ta arvas ka, et ma võiksin luuletajaks hakata ja oma luuletusi muusikutele pakkuda. Mis sina arvad?”

Neetud, jälle oleme samas kohas, taktika ei aidanud.

„Tead. Ma arvan, et ee… sa võiksid ju oma bändi kokku panna. Võiksite esinemas käia. Ühe mu tuttava bänd, üks päris kuulus bänd, käib näiteks Hiiu pubis esinemas. Ja pärast paari väiksemat esinemist teed lugusid juurde ja siis… annate kontserdi.”

„Sa valetad.”

„Mis asja, ei valeta!”

„Sa teed mulle allahindlust,” kostis pettunud hääl ja silmad peeglis olid kissi tõmbunud.

„Kindlasti mitte!” Olin tõtt-öelda juba päris ärritunud.

„Sa ei räägi minuga nagu võrdne võrdsega. Sa peaksid analüüsima seda luuletust. Sa peaksid iga stroofi lahti võtma.”

Ta kasutas sõna „stroof”! Neetud. Samas sel luuletusel oligi vaid üks stroof. Äkki on toimunud mingi eksitus, äkki ajab ta mind kellegagi segamini?

„Kelleks sa mind üldse pead?” küsisin ettevaatlikult.

„See oled ju sina. Sa oled olnud ajalehtedes, telekas oled ka olnud, ja sa räägid alati kirjandusest ja tõlkimisest. Aga minuga ei räägi.”

Panin tähele, et mees oli suurelt teelt maha keeranud ega sõitnud enam perearstikeskuse poole. Ma ei olnud ka päris kindel, kas sealtkaudu isegi ringiga keskusesse sai sõita. Olime jõudnud linnast välja. Enam ei olnud see asfalt, mida mööda autorattad vaikselt sahisesid, nüüd loperdasid need auklikul kruusateel.

„Olgu. Mida sa soovid analüüsida?” küsisin natuke leebemal toonil.

„Keskset kujundit.”

Vaat kus lops. Kuidas ta sellist väljendit üldse teab? Äkki on mõni professor ülikoolis, kes vabal ajal taksot sõidab.

„Ja see ee… keskne kujund oleks?”

„Nartsissid, loomulikult.”

Olin hämmelduses. Nartsisse poleks ma keskseks kujundiks pakkunud.

„Kas sa saaksid seda luuletust palun korrata?” püüdsin aega võita ja jälgisin murelikult vanu lagunenud talumaju, mis taksoaknast paistsid. Nüüd oli kindel, me olime liikumas kusagile Ida-Virumaa suunas.

„Sa ei kuulanud järelikult piisavalt. Okei. Ma loen uuesti: 

Nartsissid õitsevad
Nagu naised
Märgade asfaltide ääres
Sina oled minu õnnetunne
Magusal maastikul
Ootan Eesti kevadet, mis muud.”

Olin hämmelduses. Luuletuses polnudki keskset kujundit. Oli vaid rida üksteise otsa laotud sõnu, parimal juhul oli tegemist millegi 90ndatel viljeletud õhkava armastusluule laadsega. Mida kuradit ma talle vastan? Kas valetan? Aga kui ta selle läbi näeb ega keeragi enam tagasi õigele teele. Mõtted kihutasid mu peas nagu autod viaduktil. Vaatasin aknast välja ja panin tähele, et kruusatee ääres seisab üksik vihmamärg kaarik koos juhiga, pea langetatud, et vett silmile ei tilguks. Ilmselt on mõni turist talle maksnud, et too ta vanalinnast siia maapiirkonda tooks. Või oli see vikatimees ise, kirst vankril. Tundsin, kuidas ebakindlus mu kõri nööris.

„Kuhu me sõidame?!”

„Sa ei vastanud küsimusele.”

„Ah jaa, keskne kujund.” Andsin alla: „Muidugi, nartsissid.”

„No ma ütlesin kohe,” lausus mees rahulolevalt naeratades ja lisas patroneerivalt: „Kas oli siis nii raske seda taibata? Ise veel tark inimene.”

Kohe pärast neid sõnu keeras ta innukalt tagasipöördeks rooli ja auto võttis taas suuna linna poole. Kas oli võimalik, et ta sõitis kogemata valesti? Või oli see siiski väljapressimine? Mida kuradit ta ometi minust tahtis! Ohkasin ja taipasin, et mõneks hetkeks oli käsi täiesti meelest läinud, kuigi see pidi olema teinud põrguvalu. Taamal paistsid korrusmajad ja tundsin, kuidas mu pea kergendusest kergelt tudiseb. Vähemasti olime õigel teel.

„Sa ütlesid seda ainult haletsusest, eks?” katkestas mees aga jälle üürikese vaikuse.

„Mida? Mis asja?”

Hakkab jälle pihta.

„Seda kujundi asja. Sa tead küll, et see ei ole keskne kujund.”

Mul viskas üle. Olin käe sidumisele juba kuusteist minutit hiljaks jäänud.

„Mis siis sinu enda meelest on keskne kujund?” küsisin vastu.

„Mina olen luuletaja, mina ei pea iseenda tekste analüüsima. Selleks on teiesugused: toimetajad, kirjanduse teoreetikud, eksperdid. Mina loon… Teen kunsti.”

Nüüd viskas mul lõplikult üle: „Seal ei ole keskset kujundit, midagi ei ole! Ära palun survesta mind! Mida sa must üldse tahad?”

Mehe silmad olid peeglist kadunud. Ta jälgis pingsalt teed, hoides kramplikult roolist. Lõpuks ometi sõitsime vaikuses. Perearstikeskus juba paistis, jumal tänatud.

„Ma tahtsin öelda vaid, et esinen õhtul luuleslämmil,” lausus ta siis ettevaatlikult. „Tuled äkki ka? Meid on seal päris palju.”

„Mine persse!” käratasin talle ja lõin taksoukse kinni. Enam ta mind kätte ei saa. Jooksin kiirelt perearstikeskuse klaasuste vahelt sisse. Ustest läbi libisedes ja seljataha vaadates nägin, et auto seisab ikka veel maja ees ja mees selle esiistmel lehvitab mulle. Kurat, ja viipab kutsuvalt.

Bolti äppi ilmus kiri: „Hinnake seda sõitu.” Valisin ühe tärni viiest. Ühtlasi meenus, et olin unustanud võtta kodus valuvaigistit. Sidumine tuleb kindlasti piinarikas.

Piret Jaaks on kirjanik, dramaturg ja stsenarist, kes usub avalike ruumide inspireerivasse jõusse.