„Labürint” algab palaga „Koordinaadid”, millest ilmneb, et sel labürindil neid polegi: „see on koht, mis ei tea isegi oma koordinaate.” See labürint on koduks nii lootusetusele kui ka potentsiaalile ja erinevate vastandite jadale. Jääb mulje, et see kujutab abstraktset kohta, kus inimesed otsivad ennast. Eneseotsingutega tegeleb see plaat – nii teadlikult kui ka alateadlikult – päris palju.

See motiiv figureerib mitme loo refräänis: „vahel olen, kes ma tahan, aga ülejäänud aja süsteemi ori” („Süsteemi orjad”); „pole veel otsustanud, kes ma tahan olla” („Jäljeajajad”); „sa võid olla igaüks, kui sa ainult usud endasse” („Palverännak”). „Ellujäämiskursuses” prahvatab PK korra: „kus kurat on õige tee?”

Selle õige tee otsimine viib mitmesse kohta. „Sam Fisher” räägib kas maniakist või paranoiast (lahe viide muidu!), „Palverännak” pajatab PK enda heitlustest ja innustab optimistlikult mõtlema, erinevaid igavikulisi teemasid (tõus ja mõõn, armastuslaul, pettumusehõnguline peomaailm vs. entusiasm, ambitsioonid) esineb pisut igavavõitu üldises vormis.

Helgemate hetkede hulka kuuluvad eespool nimetatud „Sam Fisher”, „Jäljeajajad” koos Fofkini külalisvärsiga ja muusikamaailmast rääkiv „Temperatuur”; samuti on PK trap’ilik flow igati omal kohal.

Teekond on siiski käänuline: mitmed popilikud geneerilised taustad tarivad tekstide täiustamise asemel üldmuljet alla ja vahepealsed luulepalad mõjuvad segadusttekitavalt. „Labürindis” leidub potentsiaali, ent see vajaks hoolsat lihvi.