Paljude kriitikute poolt New Yorgi kõige valjemaks bändiks nimetatud A Place to Bury Strangersi neljanda kauamängivaga tekib tõsine déjà vu probleem – ma olen seda kõike juba justkui varem kuulnud.

Kuigi koosluse 2007. aastal laiema avalikkuse ette toodud omanimeline debüütalbum kõigutas korraga nii kriitikuid kui tavakuulajaid, on kõik järgnevad selles pigem ebaõnnestunud ning jäänud vaevlema keskpärasusse ja kordustesse. Mingil põhjusel pole osatud viimase kaheksa aasta jooksul oma esialgse edu valemit või uut toimivat suunda leida, kuigi žanrilise uuendusena võib „Transfixiationi” kõlapildis täheldada kergeid 80ndate ja new wave’i mõjutusi, olgu pealegi, et üldjoontes on endiselt tegemist industriaalsugemeid kandva ketsijõllitamisega.

Ehkki tehniliselt ollakse endiselt tipptasemel, muutub kidraefektide ja üleüldise lärmi üleküllus kurnavaks ja üsna eesmärgituks andmiseks, mille peale kõrvadest vaikselt verd nirisema hakkab. Solist Oliver Ackermanni deadpan, emotsionaalselt nullilähedased vokaalid, peast segased kitarrihelid ja järeleandmatud trummid näitavad küll, et meestes on endiselt jõudu, kuid paradoksaalsel kombel ei õigusta need end ning jäävad üldises kontekstis üsna jõuetuteks komponentideks.

Kuigi iga järgmine lugu surub end nahaalselt esiplaanile, jääb neil kõigil vajaka kontseptuaalsest sügavusest ja põnevalt nüansseeritud lahendustest, vajudes üleüldisesse kaosesse. Kuid oma korrapära peaks olema kaoseski ning vastupidi debüütalbumile kipub „Transfixiationil” kontroll kergesti käest minema. Kuhugi on kadunud see toorest mäsu hinges kandev A Place to Bury Strangers, kellest on saanud praeguseks pigem helide sarivägistaja kui peen kunstnik.