Erinevate artistidega kogumiku puhul tuleb vist kõigepealt selgeks saada mis-kes-kus ja miks? Lühidalt on tegemist Eesti, Läti ja Leedu noorte artistidega, kes kutsuti möödunud suvel nädalaks ühte riiki ja ruumi kokku, anti kätte vahendid ja võimalused ühise loomingu tekitamiseks ning kõik, mis seal sündis, pandi sellele albumile.

Nagu legendaarne Red Bull Music Academy, aga ilma suurejooneliste loengute, ürituste ning ilmselt ka veel ilma osalejate keerulise kandideerimisprotsessita. Aga eesmärk oli vinge, sest kui hästi me ikka lõunanaabrite noortel tärkavatel muusikutel silma ja kõrva peal oskame hoida?

Aga muusikast endast ka. Vinüülil on seitse ning digitaalsel albumil 17 lugu, mis kõik püüavad kokku sulatada vähemalt kahe erineva artisti loomingut. Üldiselt võib need jagada kaheks: on rahulikumaid diivanil kuulamise biite ning energilisemat klubis õõtsumise tantsumuusikat. Mõned lood tunduvad põhjalikumalt läbi mõeldud ja teiste puhul võib märgata veidi toorust. Eks see tegelikult ongi sellise kontseptsiooniga albumi heaks ja veaks. Ühest küljest on põnev mõelda, kuidas iga lugu mõne tunni või päevaga erinevate, võib-olla täiesti võõraste inimeste esmakordsel kohtumisel nende koostöös sündis. Käekirjad ja maitsed võivad ideaalselt klappida ning sulada kokku millekski geniaalseks („Curtains Fall”!), teisalt võib selline veidi pealesurutud koostöövorm sünnitada ka mitte-nii-hästi-istuvaid kooslusi. Lemmikuid leidub Baltic Traili kogumikul siiski kuhjaga. Üheks heaks märgiks on kindlasti ehtsad vokaalid, sest sageli tehakse sellist muusikat pigem instrumentaalsena või sämplitega. Samas oleks võinud vokaale rohkem kasutada – näiteks Tommy Cashi olemasolust albumil saab põhimõtteliselt aimu vaid plaadiümbrist lugedes. Aga lõpuks on minu jaoks kõige olulisem see, et tänu kogumikule on mitmed noorte andekate tüüpide nimed veidi selgemad ning Balti muusikamaastikul orienteerumine natukenegi lihtsam.