Bear in Heavenit polnud ma varem kuulanud ning kartsin kolmveerandtundi etteaimatavalt kulgeva indie-jama seltsis. Selle asemel sain aga täitsa meeldiva sõidu, kus olid küll oma tõusud ja langused. Nagu tee peal ikka.

Meelas bass ja teraapilised trummikäigud teevad sellest täiusliku autoplaadi. Aknad lahti, muss põhja ja festivalile – mööda teeäärsetest heinapallidest, sõbranna lõhnavad juuksed kõrvalistmelt näkku lehvimas. Mäest üles, iga kuluva teetriibu lindiga suvelõpu loojanguhorisondile lähemale. Avapala „Autumn” ja järgmised paar lugu hoiavad tempot, siis võtab sõit müstilisema suuna. Psühhedeelia murrab sisse vastavalt kuuekümnendate lõpust vaimustuva ajastu vaimule. Ja siis võiks pigem auto kuskile metsa vahele jätta, jäädes hämaruse saabumiseni aknast kastevärskust sisse imema, tähistaevast ootama ja kõlarist väljuvatesse värvilainetesse hullama.

Pärast elektriseerivat algust muutub hea flow vahepeal liigagi uinutavaks. Samas tervikuna on album siiski taustamürast kaugel. Kuigi ma nukrat vokaali ja liigtundelist muusikat meelsasti ei kuula, leiavad kaaskodanikud siit omale ilmselt vajaliku lembeannuse. Vahepeal rajalt ekslev muusikaline mõte jõuab pärast malbet kulminatsiooni tagasi alguse rannarütmideni. Keegi hakkab sündist aeglast välku välja saatma ja annab kaosele juurde sensuaalset mustrit.

Minu jaoks oli veenvaim „Time is Over One Day Oldi” hindamiskriteerium toas ringi hüplev väike õde. Varem on ta ainult Nirvana ja The Stone Rosesi peale karelnud, kuid Bear in Heaveni järgi oli tema arvates „täitsa tore tantsida”. Järelikult peab tõesti hea asi olema.